Ega siis ei mindud Saarde niiviisi, et tuleb idee ja soov, vaid kõigepealt pidi keegi saatma küllakutse. Sellega läksid miilitsasse, kaasas pass. Seisid järjekorras, andsid dokumendid töösse ning mingi xxx aja pärast said passi tagasi. Kõik mereäärsed alad ja saared olid piiritsoon ning sinna pääses vaid lubadega.
Kui sõidukuupäevad olid kokku lepitud, siis sõitsin maalt rongiga Ülemistele. Veetsin öö isa pool ning varahommikul hakkasime siis bussijaama minema. Esimene Saaremaa buss läks nii vara, et trammid veel ei sõitnud. Kole uni oli ja reisiärevus hinges. Magasin linnas alati kehvalt, kuna tramm sõitis poole ööni ja tegi kola. Nii et mu mälus on minek pimedas, lõdisemine ja uni.
Kas siis osteti piletid ette? Ei oska öelda. Buss sõitis Virtsu minu meelest üüratult kaua. Mäletate neid punavalgeid busse? Mälupiltides on erinevaid stsenaariume - buss peatub sadamas, inimesed liiguvad tuules ja vihmas praamile. Teiselt poolt tuleb teine buss vastu, ronime sisse ja sadma alalt välja sõites on piirivalvekontroll. Bussi tuleb umbkeelne sõdur, kes kontrollib passe ja võrdleb mitu korda pilti sinu näoga. Mingil hetkel sõitis buss ka praamile aga esimestel käigudel minu meelest mitte.
Ja siis sõit edasi Kuressaarde (tol ajal oli veel õnnis Kingissepa). Peatus Valjalas. Siis bussijaam. Jala Lenini tänavale (hilisem ja praegune Uus). Peale tervitusi ja puhkamist tuli alati pikem jalutuskäik. Isale meeldis kõndida ja me tegime pikke ringe.
Minu viimasest käigust Saaremaale sai nüüd just 15aastat, vanaisa surma-aastapäev oli juunis. Polnud nii ajastatud, pigem loksus see mõte juba ammu, et tahaks tagasi. Kunagi.
Jõuludeajal bronnisin majutuse ja mõtlesin emale teha üllatuseks suvise tripi. Ideest küll rääkisin aga sihtkoha jätsin saladusse. Plaan jäi settima ja elu läks edasi. Ca kuu aega tagasi jäi emal põlv nii koledal kombel haigeks, et valu ei lasknud olla ega liikuda. Olin just vahetanud bronni ägedama majutuskoha vastu ja tühistada polnud enam võimalik (ok, oli aga siis oleksin kaotanud 100% maksest, sh hommikusöögid). Ristilaps jäi igaks juhuks varusse ja ema asus põlve tohterdama. Veel enne reisi olin suht kindel, et sõidame koos ristitütrega. Jõudsin isegi praamipileti ümber vahetada. Aga tasuline arstivisiit ja spets-süst vist päästsid olukorra, igatahes paar päeva enne väljasõitu käis ta esimest korda üle pika aja ilma kepita.
Sisuliselt ööpäev enne reisi naases Hollandist ristilaps ja oli bussis loksumisest ning seiklustest üsna väsinud. Peale keerulisi veenmisi ja kompromisse ema siiski nõustus kaasa tulema ja laps sai sõbrannadega lustima minna. Ilmselt oleks peale kirjut aastat Hollandis üks kohalik trip suht igav kah olnud :)
See oli emale esimene Saaremaa-külastus.
Täna tulime väljasõidult tagasi ja pean tunnistama, et see oli ehmatavalt nostalgiline. Mingid emotsionaalsed allhoovused, mälupildid ja isegi jutukatked meenusid. Eks need kunagised reisid isaga olidki sellised pikemad koosolemise perioodid. Me küll suhtlesime kohutavalt palju telefonitsi (kohaliku vabriku valvur oli nii kena, et lubas lauatelefoni kasutada, meil kodus ei olnud telefoni) aga sellised ühised väljasõidud toimusid vaid kord-paar aastas.
Nüüd ma peaksin siis kirjutama kui palju on saareelu muutunud või mis ei ole üldse muutunud. Raske on nii põgusa visiidi põhjal sügavaid järeldusi teha ja pealiskaudne ei taha ka olla. Mõtisklen esmaspäevast saadik ja täpset selgust veel ei ole.
Üldmulje on selline, et saarlane vist saab (minu meelest) hetkel paremini Eestis hakkama kui nt mandri väikelinnade elanikud. Ehitatakse, renoveeritakse, remonditakse. Ilus ja puhas oli kõik. Saaremaa on meile alati tundunud selline korralik ja hoolitsetud, eriti nõukaaja lõpus kui kontrast mandriga oli väga suur. Aga pealispind võib petta, mistõttu ei tahaks liiga teha kellelegi.
Spa-turism tundub endiselt kuum teema olevat, linn oli välismaalasi täis. Ja mitte ainult linn. Nägin soomlasi, lätlasi, leedukaid, venelasi, šveitsi ja rumeenia numbritega autosid jne jne. Lätlastele on alati Saaremaa väga meeldinud, hea meel oli näha, et see huvi pole kadunud. Kohalikust lehest leidsin riigihanke teate, kus otsitakse Mõntu-Ventspilsi liinile operaatorit. Ma arvan, et see on Lätile tore uudis kui asjast lõpuks asja saaks. Räägitud on sellest palju, ootused kõrged.
Aga tagasi meie reisi juurde.
Nostalgia igal sammul... muidugi kaaskonna tõttu ma igale poole ei saanud, kuigi siiski rohkem kui ma lootsin. Ema luges autos raamatut, oli Rosinale seltsiks või siis kõndis jõudu-mööda ikka kaasa ka. Rosin on lihtsalt nii nunnu koer, et pääseb igale poole :) Taas käisime restos ja ega majutusasutus ka otseselt oma booking profiilis koerateemat ei kuuluta. Ma lihtsalt rääkisin nad ära :)
Aga nüüd natukene pildimaterjali. Vaekojast oli saanud resto
Lossi ümbrus on muutunud. Süvendatud kraavid, sillad, puhastatud park.
Ilusad renoveeritud majd, üks uhkem kui teine.
Soovitustest ja detailidest edaspidi. Hetkel väsimus niidab :)
Väga armas lugu.
VastaKustutaMinu esimene Saaremaa reis oli samuti nõukaaajal klassiekskursiooniga. Mul seal tuttavaid ja sugulasi ei ela ja kuna raske oli pääseda, siis polnud ka põhjust minna.
Mäletan samuti piirivalvet ja õudpikka sõitu..
Mu vanemad kolisid Saaremaale mingi.. 15? aastat tagasi. Ja tänaseks on Saaremaa tüütu rutiin. Fkng4 tundi sõitu. Ma meenutan nostalgiaga aegu, kui nad veel Lõuna- Eestis elasid, ja külla sai minna spontaanselt. Ei pidanud planeerima, broneerima..
Ajad on muutunud, aga ikka on sinna keeruline minna :)
Samas ma arvan, et tegelikult pole ka silda vaja. Kohalikud vast tahaks. Aga turistina mulle meeldib, et ongi keeruline ja eksootiline :)
Väga huvitav! Ma ajaliselt isegi ei mõõtnud, ei tundunud autoga nii pikk sõit kui vanasti bussiga. Aga eks me tegime peatusi ja põikasime siia-tänna sisse. Mitmekesine ja põnev. Vanematele küllaminekuks kauge tõesti.
VastaKustuta