2024.

Mida sellest aastast erilist esile tõsta ja meelde jätta?

1. Üle pika aja sain taas reisima ja võtsin kohe põhjalikult ette - UK-Shotimaa, Leedu, Ruhnu, Ungari ja Soome. Mitte et kvaniteet loeks, aga mul oli energiat ja soovi. Soodsad kokkulangevused lisaks. Ruhnu meeldis kohe eriti!

2. Tööl oli natukene kergem kui aasta tagasi (loe: kohustuslike lisaülesannete maht oli väiksem) ja nagu ka eelmisel, sai ka seekordne lisavaev kenasti tasutud. Sai auto hooldatud, rehvid vahetatud, emale uus õmblusmasin ja natuke reisifondi. Mul ei ole midagi lisaülesannete vastu, kuigi ma vahel vingun sajaga, kui hinnatakse ja tasustatakse. Tänulik!

3. Sügisest liitusin toreda kudumisseltskonnaga, et aastakene ise õppida, tutvuda uute meistritega, saada motivatsiooni ja puhata õpetamisest. Ma olin suht mahakäinud kevadeks, polnud enam indu ega soovi kohalikke kursuseid vedada. Neid asju ei saa teha nii, kui omal sisemist tahet ei ole. 

4. Avastasin kodumaal põnevaid unkaid ja paiku! Põhjala tehase hooned ja erinevad stuudiod. Nii äge koht! Kopli 93 - jälle üks põnev kogukonnaalgatus, millel silm peal hoida. Käisime ristikaperega Lõuna-Eestis väljasõidul ja laternamatkal. 

5. Tegin omale ise kingad! Ma olen nahatöid natukene enne ka teinud. Kunagi keska ajal nipet-näpet. Siis Olustvere ajal kaks kotti, tubakapauna. Peamised tööriistad on ka kodus olemas, aga see kingateema oli ikka täiesti omaette tegemine. Füüsiliselt raske (3 päeva jutti siiski ja suht intensiivselt), aga väga põnev! Eduelamus lisaks, sest ma sain hakkama, kingad läksid jalga ja kevadest hakkan kandma kah. 

Käsitööalaselt oli üldiselt rahulik aasta. Liigun tasapisi selles suunas, et teeks vaid praktilisest vajadusest lähtuvalt või  kui tellitakse. Ja sekka mõni iluasi, mis on vana eseme koopia kah. Kihnu poolsukad oli äge tegemine, jälle tore kamp ja Kihnu õpetaja. 

6. Puhata sain nii, et otseselt polnud vaja meile lugeda ega sekkuda tööasjadesse. Kõik kuidagi loksus õigeks ajaks paika ja sai lahendet. Haapsalus sain olla, kuigi ilma koerata oli seekord nii nukker. Sillamäel käisime, Tartus paar korda. Palju oli ka muuseumide ja näituste külastusi, aitäh, Muuseumikaart!

7. Rosin jättis meid. Teadsin juba koera võttes, et tal on tervisega seotud teatud väljakutsed, aga neid oli lihtne hallata ja suurem töö oli juba kasvatajal enne tehtud (diagnoos paigas, spetsialist leitud, ravi toimis). Minul jäi üle vaid korrapäraselt silm peal hoida ja vajadusel näitamas käia. Seega mul oli alati peas tiksumas mõte, et kui ta kenasti 10a hakkama saab, siis on iga järgmine boonus. Ja ta oli väga tubli, armastas jalutada, käis alguses pikkadel matkadel. Alati reisidel kaasas, väljasõitudel, külas. Hästi sõbralik ja vaikne loom. Leplik. Aga iga elu saab kord otsa, kahjuks lemmikutel varem kui inimestel. Nii et kui tal natuke peale 12a diagnoositi pahaloomuline kasvaja põies, siis esialgne prognoos oli suht lühike. Sai toetavat ravi ja pidas vastu palju kauem kui algselt lootsime. Ja meil oli nii tore kasvataja, kes igal hetkel olemas oli ja nõuga aitas. Ja kes usaldas oma kasvandiku, kellest algne pere oli loobunud, mulle. Olen tänulik!

Aga siis ta läks ja viis suure tüki endaga kaasa. Varsti saab aasta ja alles nüüd ma olen tasapisi sellel lainel, et äkki kunagi veel üks koer või kes teab. Otsustanud veel ei ole. Eks elul koeraga on omaette väärtus, aga ilma koerata elamisel on ka teatavad eelised (koerahoid, trennid, kulud jms). Aga ma ikka pikalt leinasin, sest nagu ma ka kõikide eelmiste puhul olen alati öelnud, see kes läheb, on eriline. Igaüks nendest omamoodi ja kallis. 

Muudest teemadest. 

Oli häid arenguid, toredaid momente, uut muusikat, palju kudumist. Uusi tuttavaid. Lapitud suhteid ja taasavastamist. Aga siin elus käib kõik spiraalina. Kui mõnda aega on hea, siis tuleb kuskilt mingi räme laks ja kukud maapeale tagasi. Vist on ka esimene aasta, mil ma hästi natukene tajun, et mul on ka vanus. Ei, keegi ei diskrimineeri ega nähtamatu ka pole veel, aga on teemasid, mis mõjutavad ja millega tuleb arvestada. Nii pere ringis kui pikemas perspektiivis. See nõuab teadlikkust. Aga ka harjumist, sest ma olen alati olnud see, kes arvutab salamisi kui vanust küsitakse, sest ma ei mõtle oma vanusele. Ma olen end alati nooremana tundunud kui tegelikult passis vanus ja olen olnud terve kui purikas. Aga nüüd vist peab vahel vanusele mõtlema, asjad ei ole nii sujuvad enam ja mingid teemad ajavad lausa marru. Igatahes olen viimasel poolaastal ikka arstile sattunud, õnneks küll enamasti kontrolliks ja meelerahuks. Aga kindlasti on see uus asi minu jaoks ja häiriv, sest ma pean end ikkagi terveks ja tegusaks inimeseks. 

Mis veel? Olukord maailmas teeb muidugi muret, aga üritan mitte end üles kruttida. Miski ei üllataks, aga lootma peab, et rahu püsib. 

Ja siis pere, laiemas ringis, paneb muretsema, tulevikulised arengud ja terviseküsimused. Elu võib muutuda sekundiga, hoolitsege enda eest, isegi kui perearst ei aita või vigu teeb. Nõudke ja pressige end bürokraatiast läbi. Inimesed ei tohiks jääda pikalt abita. Ja oma terviseteemasid ei tohiks samutii ignoreerida, isegi kui alguses tundub asi niiiiii tühine. Aga ma ei taha targutada. Loodame parimat ja märkame ka, eks. 

Et tuleks rahulik ja mõistlik aasta meile kõigile!