А это жизнь, это карма Эй, привет, город Нарва.

Narva on nii teistmoodi koht, et sinna ei saagi minna ilma sekeldusteta. Kõigepealt laupäevane lõputu tööpäev ehk kvartalilõpp, liiga intensiivne jagelung, et kohe uinuda. Siis Rosina õueküsimine pool 2 ja veerandtunnine jalutus öises alevis. Aega laial! Seejärel poolekuuene äratus, koerapesu (sest täna on arst ja eile polnud õhtul enam aega) ja start. Loomakene jäi ema juurde maale ja mina kimasin edasi rongijaama. Mõtlesin, et peale sellist nädalat on päris tore rongiga sõita! Inimene mõtleb aga asjad juhtuvad.

Joonistus Narvast. Ratas kui sümbol meie tripi algusele :S

Lapsed tulid emmega Tallinnast ja plaan oli trehvata rongis. Teoreetiliselt. Praktiliselt aga juhtus nii, et üks hooletu rattur peatas kogu rongiliikluse sel suunal ligi paariks tunniks. Ma ei usu, et tal suitsiidsed mõtted olid, pigem liigne risk ja aeglane reaktsioon ehk. Ja hea ingel õlal, sest rongi alla jäi vaid tema ratas. Noormees ise tegi korraliku õhulennu. Kui olime üle tunni oodanud kiirabi (tuli kohe), politseid (andis ikka oodata) ja tehnilist gruppi (ei jaksanudki ära oodata), maksti piletiraha tagasi ja paluti veel oodata, teadmata aja. Kogu päevaplaan sattus löögi alla, mistõttu tegime kiire otsuse vahetada transporti ja ma istusin tagasi rooli.

Piiripost 

Tagapingil oli puhas klassika teemal “millal me kohale jõuame?”, “ära laiuta” ja “kas kommi ka saab” :D Unised lapsed, ühesõnaga. Ja kui kohale jõudsime, arvake ära, mis küsimus siis tuli? Jeee, "millal me tagasi lähme ja kas Lux bussiga?" (ee on hetkel väga pop, sest seal näeb filmi).

Kohale saime täpselt õigeks ajaks, pool tundi kempsu- ja kohvipeatuseks ning Kreenholmi. Narva muuseum korraldab seal pühapäeviti kell 12 ekskursioone. Tegemist on erakätes oleva kompleksiga, mida siis vahel renditakse üritusteks (“Kremli ööbikud”, ooperipäevad jne) ja ühes osas on rendilaod. Rangelt turvatud ala. Muul ajal sinna ei pääse. Muuseumigiidiga  tuur kestab ca 1,5h ja selle jooksul näeb-kuuleb palju. Vahel ootamatult ka seda kui Vene pool lüüsid avab ja vesi ümber saare pahiseb.

Kreenholmis. Kui lüüsid avatakse vene poolelt, siis on need vett täis

Giid oli meil tore ja asjalik, väga hea eesti keelega. Vahel küll vabandas kui ketrusvabrikud kudumisvabrikutega segamini läksid ning vahel lipsasid jutu sisse arhiketorid :)

Manufaktuuri vana ala on ca tuhat ruutmeetrit aga sain aru, et osad hooned jäävad Vene poolele ka. Põhituumik on ca 10 hoonet, sh puuvillalaod, juhtkonnamajad, vabrikud. Lisaks siis väljaspool turvatavat ala veel endised töölistemajad, haigla, arestimaja, jne. Linn linnas. Omal ajal väga eesrindlik, mida käidi vaatamas ja śnitti võtmas ka mujalt. Asutaja Knoop oli pärit Breemenist, lisaks olid juhtkonnas ka tegelasi Inglismaalt. Nende tarvis ehitati suurte korteritega majad, et ei peaks linnas pinda rentima ja saaks pered koos bonnede ja majapidajatega kaasa vedada.

Vana ketrusvabrik

Töölisi oli murdu ja tööpäevad pikad, täiskasvanutel ca 13-14h (hääl rahvahulgast : "nagu mul" :D) ja lastel ca 8h. Streikisid vahel ka. Nõukaajal oli manufaktuuri töötaja paremini makstud kui nende insenerid. Iga viies narvalane töötas Kreenholmis.

Siin kuskil asus juga, mis pani turbiinid käima. 

Ca 10aastaga on kompleks kasvanud võssa ja näeb välja nagu poleks seal sada aastat tööd tehtud. Kuigi tegemist on eravaldusega, on siiski otsustatud, et hooned peaavad säilima ja algsel kujul. Sain aru, et seda on ettekirjutanud linn, võin eksida. Lammutatud on enamus sellest, mis nõukaajal juurde ehitati. Iseenesest väga võimas mulje nendest hoonetest. Paljus on püütud sälilitada vanale Narvale iseloomulikke jooni. Sekka britilikku tööstusarhitektuuri, eriti hilisemates vabrikuhoonetes. Hooned on valdavalt 4-5 korruselised, hiigesuured (laiusesse). Giid näitas pilte masinaid täis ruumidest, see võis ikka olla üüratu müra, mida need töötajad talusid.

Puuvillaladu. Tsaari ajal toodi puuvilla Ameerikast

Ma kujutlesin kui äge see oleks kui kõik saaks renoveeritud ja miskine uus teema sisse. Räägiti, et ladude piirkonda planeeritakse riide- ja tekstiilimuuseumi, mis peaks valmis saama ca 1,5aasta pärast. Kahtlane, hetkel oli küll kõik idülliliselt võsas ja puutumatult lagunev. Aga no kes teab, vahel sünnib imeasju siin ilmas.

Peale tuuri jõudsime veel Hermani kindlusesse ja raekoda vaatama. Ilmaga ropult vedas, 24C sooja lubas ja eks ta kuskil sealkandis oli ka. Tagasiteel valitses tagapingil õnnis vaikus, lapsed magasid ja täiskasvanud said salaja kommi süüa :).

Kolledź ja raekoda. Minu meelest Narva kõige ilusamad hooned.

Edit. Fotod lisatud. On kell 7 hommikul, uus hull ja tegus nädal algab!

PS. Joala tuleneb Joala mõisast ega ole seotud laulja Jaaguga :D (seda pidid paljud küsima, et miks Joala vabrik ja tänav)