Pikamaa-uitamine

Ma olen Minu-sarja raamatutesse üsna skeptiliselt suhtunud ja seda läbi aegade, samas on mõned siiski kriitikasilmast läbi mahtunud, enamasti just akadeemilise taustaga, kirjutavad inimesed, keda on olnud ladus ning nauditav lugeda. 

Šotimaa-unistus on mul sellest hetkest kui ma omale esimese šoti terjeri sain. Et mis maa see selline on, kus nii isepäised ja suht sõltumatud kujud aretatud on. Elustiil, viski, viljakogused, hiired ja rotid jms. Kui guugel käivitas oma streetview rakenduse, siis veetsin pikalt aega just Šotimaal, Aberdeeni piirkonnas "kolades". Guugeldasin terjerikasvatusi ja "läksin neile külla", virtuaalselt muidugi. Selline tore kaasaaegne mäng :)

Kui raamat ilmus, jäi see muidugi kohe radarile, aga lugemiseni jõudsin alles nüüd (mul on üldse sel aastal lugemisega kerge mõõn). Ja nii veider kui see ka pole, tekkisid mul seosed kogu aeg Islandiga. Ja lapsepõlvega. Raamat käivitas mingeid omapäraseid, ammu peidus olnud nüansse või mälestusi, mis nüüd välja pääseda soovisid. Alustame viimasest.

"Pikas hallis mantlis inimkuju mitte sisse lasta!" Selline lõõp on matkaradade lähistel olevate varjualuste logiraamatutes sageli esinev. Minul karjatab peas mälestus "kotivana!" Meil maal tuli alati karta kotivana, kes ringihulkuvad lapsed kaasa viis. Sisulisel tähendas see vanaema kõnepruugis siis seda, et sa võisid küll minna üle maantee asuvasse metsa mängima, aga mitte jääda sinna terveks päevaks. Vanaema hakkas muretsema! Ringihulkumine oli taunitud, aga sellest hoolimata anti meile ilgelt palju vabadust. Ruumi ja olemise mõttes. Ja mina olen lapsepõlves kotivana näinud ka. Vanajumal ise teab, mis või kes see oli, aga halli pika mantliga kõhetu mees oli meie kaevuteel ja hirmutas lapse poolsurnuks! Jooksin tuppa kisaga ja kui välja vaatama läksime, siis oli kotivana kadunud. Ju ma siis sattusin oma hulkumises üksi liiga kaugele :P

Island, 1998 aprill-mai. "nädalavahetusel lähme me jalutama ja pärast Gudruni juurde külla lõunasöögile". Nordpraktikant oli elevil, jooksis kohalikku supermarketisse, ostis tordipõhja ja marjadega maitsestatud skyri, tegi tordi, koukis kohvrist oma ainsa viisaka seeliku, pani peale kauni pluusi. Õnneks oli aru peas panna ka kõik paksud kampsunid tagi alla, sest Islandil oli kogu aeg tuul-vihm-päike-tuul. Peale nordpraktikandi ju keegi eriti jala ei kulgenud. Sigrun haaras külalistemajast auto peale ja ei jõudnud minu dresscode´i ära imestada! "Me lähme ju jalutama!" Mina ei saanud aru, mis selles linnavahel jalutamises siis keerulist on? Ma olen ju soojalt riides, ok, seeliku panin jah, aga külla ju. Selgus, et kui kohalik räägib jalutamisest, tuleb sellest aru saada kui mööda laugeid ja lihtsamaid mäekünkaid turnimisest, milleks kohalik paneb selga sportilikud rõivad ja soovitavalt matkasaapad. Keegi ei tulnud muidugi selle peale, et mind eelnevalt instrueerida :D Kogu kamp raamatukogust, kes end oli reipaks kõnniks ettevalmistunud, sai kõhutäie naerda ning seejärel jalutasimegi linnas natukene ja toredaid vulkaanilisi künkaid imetlesime eemalt, sest see napakas eestlane tuli ju seelikus! Kook ilmselt päästis mu napaka eestlase mainest, kuigi nad ei jõudnud ära imestada, et skyrist saab torti teha! Mis torte nemad siis pidupäevaks tegid, jäigi segaseks. 

Miks ma sellest kirjutan? Sest raamatus ka kogu aeg räägitakse jalutamisest. Pikamaajalutamisest ja uitamisest. Millestki, mis hoiab vaimu ärksa, annab energiat tupikust edasi minemisest, hoiab su kohanemisvõime töökorras. Looduslik keskkond ei ole kunagi staatiline, sa pead ellujäämiseks kohanema ja mida vähem sa loodusesse satud, seda raskem su kehal on.

"Viimastel aastakümnetel on struktueerimata ruumis viibimine muutunud luksuseks, milleks tuleb varuda aega ja teha teadlikke ponnistusi. Linnad on ehitatud niivõrd täis, et neis vabakäigul uidata on järjest keerulisem. Samal ajal on suhtlus ümbritseva ruumiga peamiselt silmade ja kõrvade pärusmaa. Keha, meie maailma mõõtkava andev ruum, on enamasti lülitatud vaikeolekusse. Kui mõelda, et indiviid koonseb isikust ja tema tajutavast ruumist, tekitab see järeldus lausa kõhedust. Võimalus tajuda loodust ehk struktueerimata ruumi on meie kehale kui vajutus "taasta originaalsätted".  

Ärge laske siis end petta. Need jalutamised on ikka 30 km kanti ja korralikku ettevalmistust eeldavad ringid. Ilusad, natuke metsikud, kadedaks tegevad ja vist kättesaamatud ka. Aga kuidagi nii mõnusalt kodused...  

Hea lugemine, soovitan väga!

PS. ei luba kirjastuse kodulehele linkida. Kes otsib, leiab ise üles või avastab omal käel. Tänan.