Mida ma sellest aastast aga esile tooksin, on Fredrick Backmani "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust". See oli kõige kõige kõige, ma naersin ja nutsin. Ja see kummitas mind kaua-kaua. Väga südamlik ja armas raamat suhetest perekonnas, lahtistest jamadest, mis klaarimata kipuvad jääma aga ei tohiks. Kuidas enim kannatavad ikkagi need kõige nooremad ja kuidas lapsi ei tohiks alahinnata. Kunagi.
Kaudselt teema osas haakub "The Truth" Neil Strauss. Tean, et see on nüüd olemas ka tõlkena.
Raamat on läbinisti suhetest, eelkõige vanemate suhetest oma lastega, oma kaaslastega:
- Kuidas me oma suhte puudujääke (oma lapsepõlvest tulenevaid, oma peresuhtetest tekkinud, lähisuhetest) kanname lastele või siis lastena neid puudujääke taluma peame.
- Mil määral see kõik inimesi mõjutab, kuidas need mustrid kujunevad ja KUI hullult võivad negatiivsed seosed sus kinni istuda. Vanemate mõju all oleme siiski väga pikka aega (seadusest tulenevalt, pean silmas).
- Kuidas emad karistavad oma poegi selle eest, et nad pole osanud omal ajal kehvast suhtest välja astuda (või pole aeg olnud selline, et lahutusi aktsepteerida või siis pole olnud majanduslikult motivatsiooni ära minna). Mis piirini selline karistamine läheb, on ikka uskumatu (suht rämeda intiimsuseni välja + kontroll, täiskasvanud lapse suhete lõhkumine intriigide teel jne) aga kui palju on elus selle kohta näiteid. Kurvalt palju.
- Kui lihtne on selliseid 10+ aastat sissekasvatatud mustreid käivitada ja taaskäivitada lihtsalt ühe kõne või kirjaga lapsevanema poolt ja kui raske on neid mustreid "väljakeevitada".
Mis mind enim rabas, oli see kui palju see mees enesega tööd tegi. Ja kui katki ta oma suhete alguses oli.
Emad ja pojad, isad ja tütred. Väga palju mõtlemisainet ja analüüsi andis see raamat.
Kaudselt ka peresuhete teemasse aga nõukoguliku elukorralduse kaasaspektiga on Nora Ikstena "Emapiim". Shokeeriv, aus aga siiski nii avameelne ja hinge puudutav. Mulle Ikstena väga meeldib, teda on ikka tõlgitud õnneks. Meie põlvkond. Sarnane minevik naabritega ning kattuvused ajaloos. Meeldis väga.
Läti kirjandusest ilmus Inga Gaile sel aastal LRi sarjas. Teema oli shokeeriv ja ma lausa guugeldasin, et kas tõesti tegeles Läti nn rahuvuse puhastamisprogrammi laadse tegevusega Ulmanise ajal. Eugeenika, steriliseerimisseadus märksõnadeks. Väga hariv. Ma üldse viimasel paaril aastal valin teadlikult rohkem naaberrahvaste kirjandust. Õnneks tõlgitakse nii eesti kui inglise keelde.
Nüüd Eesti kirjanduse juurde. Kolk oli äärmiselt sümpaatne ja lõbus lugemine. Pildikesed meie elust ja inimestest meie ümber, natuke kiiksuga ja naljakas :)
Afanasjevi "Serafima ja Bogdan" oli nii teistmoodi kõigist nendest, mis mulle sel aastal kätte sattusid. Täiesti veider aga mulle on Peipsiäärne kant nüüd kuidagi negatiivse varjundiga peale selle raamatu lugemist. Muidugi on tegemist ilukirjandusega ja ei tohiks võtta nii üks ühele. Ma olen nii palju sellele mõtelnud, miks see mulle nii mõjus. Ilmselt ajastule iseloomulikku vägivalda oli meeletult ning ma hakkan seda juba unustama. Mul on üldse see hoiak hetkel, et oleks vaid omas mullis ja ei sekkuks millessegi, mis poliitiline või rämenegatiivne. Enesepete ilmselt, mis muud.
Aga lugeda tuleks seda raamatut kindlasti. Ma ei suutnud käes panna, sisuliselt terve nädalavahetus läks selle nahka. Raamat vastutusest elu ees, selle vastutuse lõputust delegeerimisest, vastutuse mittevõtmisest. Argus või tugevus.
Arne Üksküla raamat võiks olla teatrisõbra lektüüriks kohe kindlasti ja see oli mul ses osas üks elamusi, mis muutis mu teatrivaatamise kogemust. Tema kaasaegsed ja õpilased, kaasnäitlejad kirjeldavad selles korduvalt kui hea lavapartner oli Üksküla. Ma juurdlen nüüd sageli teatris nn koosmängu kohtadel nende teemade üle. Et kes kellele vastu tuleb ja kuidas kaasa mängib. See on põnev, avab natukene telgitaguseid aga väga diskreetselt ja vihjamisi. Ei ole kiire lugemine aga tasub aega võtta ja siiski lugeda.
Roy on siin reas ka väljatoodud, eelkõige selle tõttu, et mind huvitab India teema ja tema esimene raamat avaldas sügavat muljet. See ei olnud nii lihtne lugemine ning kippus mul pisut venima. Indiat on mul üldiselt väga raske mõista. Mul on isiklikult olnud imearmsaid kontakte aga ka koomilisi ja vihaleajavaid seiku, mistõttu iga tõlge, mis natukenegi püüab avada seda mitmekesisuste paablit, on õnnistuseks. Autor seekord põikab sageli poliitikasse, mis on hariv aga väga raske jälgida. Samas mul on hea meel, et ma jaksasin lõpuni lugeda ning et see raamat mulle koju üldse sattus. Üüratult segase struktuuriga riik...
Lõpetuseks, Doris Lessing. See raamat natukene hirmutas mind (vt eespool lõik klaasmullis elamisest). Arvestades millal need tekstid on kirjutatud, võib eeldada, et läheb ainult hullemaks. Ja ma ei taha seda teada aga peab vist neist asjust mõtlema ja rääkima.
Käsitööst peaks tegema eraldi ülevaate aga kinnitan, et see saab olema lühike aga see eest põnev, loodetavasti :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar