Donna Leon

 Ma armastan krimkasid ja just selliseid vanakooli omi, kus asjad ei lähe üleliia võikaks (nagu nendes põhjamaade poppides krimkades) ja kus põhirõhk on mõttetegevusel ning seoste loomisel. Mu viimase aja kaks lemmikautorit on Ann Cleeves ja Donna Leon. Minu meelest on mõlemad ka Eestis käinud, vähemalt mul meenub, et ma olen nendega intervjuusid ERRis näinud (HeadRead ülekanded).

Kui Ann Cleeves suudab iga järgmise raamatuga kasvatada minus soovi külastada Sheltandi, siis Donna Leon suudab Itaaliast maalida pildi, mis on kõike muud kui meeldiv. Korruptsioon, katkematu võrgustik, kus kogu aeg on keegi kellelegi teene võlgu, hullumeelne bürokraatia jne. Iga järgmise raamatuga vastumeelsus kasvab. Aga samas on tema tegelastel palju nutti ja sisse saab piiluda ka Brunetti pereellu. Intelligentsed vanemad, kodulembesed lapsed, pöörastes kogustes süüa vaaritav mamma jne. 

Söök on Donna raamatutes täiesti eraldi teema. Ja jook. Ma oleks paari aastaga alkohoolik kui ma selliseid koguseid päevas alkoholi tarbiksin. Uurija käib kodus lõunal (jääb mulje, et kogu pere käib, sh koolilapsed). Eelroog, pearoog, magustoit ja sinna juurde paar klaasi veini. Ja siis ta läheb tööle tagasi :D Õhtul süüakse peale 20, taas mitu käiku. Toidu juures vein, hiljem rõdul chillimiseks veel midagi kangemat. Alati on mul seda lugedes küsimus, et kuidas nad jaksavad ja kui palju nad kaaluvad..  

Siin nt on üks lõunasööginäide, seekord perepea koju lõunale ei läinud ja einestas väljas. 

Ma pole veel märganud, et ta räägiks spordist. Ok, jala liiguvad nad küll palju ja liinipaatidega, aga ikkagi. Higistavad kalorid välja? :D

Sakslased on Brunettist teinud ka sarja, vaatasin youtube`is, heas vormis tüüp on sinna mängima pandud. Kuigi ma nagu oleks kuskil hiljuti näinud ka itaallaste versiooni ja sealne Brunetti oli realistlikum, aga hetkel ei leia, et teiega jagada.