See oli üks väga kodune lugeminej a tõi esile hulgaliselt mälestusi Prahast.
Sain raamatu Raamatuvahetuse kaudu juba paar kuud tagasi ka pani ootele, et loen. Minu-sari on selline kahtlane, kunagi ei tea, mille otsa satud. Samas Pautsi krimkad on suht ok, nii et silm jäi peale. Prahaga on mul omad lood. Ma olen seal käinud tänaseks neli korda ja alati on olnud meeldiv ja kodune.
Esimene kord oli 1994.a augustis. Olime läbisõidul ja bussiga teel Lõuna-Prantsusmaale. Buss saabus linna hirmvara. Oli udune ja vihmane hommik, vanalinn üsna tühi. Sisuliselt parim aeg vanalinnas kolamiseks, võib nüüd öelda. Turistikad on kinni, tänavatel liigub vaid teenindav personal, ei ole masse ega kerjuseid. Meenub veel kuulus kell ja tuttavlik punane tramm. Mäletan tõdemust, et nood kihutavad kiiremini kui Tallinnas ja liininumbrid on suuremad. Põgus paartund, mille jooksul ei näinud suurt miskit aga kuna see oli üldse minu esimene välisreis, siis muljed on meeles siiani.
Teine kord juba praeguses töökohas, üks fancy trip. Tööreisid on reeglina soliidsed, aga selgelt erinevas kaalukategoorias. Sul võib olla trip kohaliku seltskonnaga, piiripealse eelarvega üsna lihtne koolitus nt. Aga kui veab ja osalejaid on USAst või regionaalsest managemendist, on üritus reeglina klass omaette. Ma ei räägi transpordist või majutusest, see on alati OK ja fixed, aga sisust ja lisadest. Restoranid, väike ekskurss, kultuuriprogamm, actions jne.
Mäletan tollest teisest reisist pidevalt lõdisevat küproslast (lumeta jaanuar), turistilõkse ja igal pool meid pidevalt saatvat elavat klaverimängu. Hotellis, restos jne. See avaldas muljet ja ma olin lummatud!
Kolmanda tripi tegi värvikaks kolme müügibossiga (nagu heas anekdoodis: eestlased, lätlane ja ukrainlane) põgelung linna peale ja suurte bosside eest pagemine. Õhtusöök vanalinna keldribaaris, kanatibu ja õlu, pidev naer ja lõõp ("kui see on tibu, siis tahaks näha tema ema" - stiilis) ja õhtune teater “Aspects of Alice” (tundub sama, millest kirjutab ka Pauts, kusjuures see ei olnud üldse paha!). Natuke võttis Šveikilikud mõõtmed ja tänu lätlasele sattusime kohtadesse, kuhu muidu naljalt minna poleks osanud (ta oli eelmises töökohas pikemalt Prahas töötanud).
Viimane Praha oli teistmoodi, planeeritud küll kut fancy, aga tolleks ajaks olid mul juba kaks kohalikku tiimis, kes mind enne koolitust linnapeale viisid. Kohalik söök oli täpselt selline veider nagu hoiatati (they eat like pigs!), aga mulle meeldis nende õlu! Ja orgunnitud taksoteenusest on kustumatud mälestused.
Sõit lennujaamast hotelli võttis ikka aega ja me vennastusime taksjuht Martiniga hetkega! Ta meenutas heldumisega oma lapsepõlveaegset talve (mina ka!), kirus poissi, kes ei taha õue mängima minna (kogu aeg ninapidi arvutis!), rääkis Praha kinnisvarahindadest (neil oli aastal 2018 suur mull, hinnad paari aastaga kahekordistunud) ja õe majaotsingutest. Seejärel tegi põhjaliku ülevaate enne sõda meie kontori praegusel asukohal tegutsenud vabrikust, mis tootis bike'e, elektrimootoreid lennukitele jms. Lisaks sain ka kiirülevaate hotelli lähistel asuvatest šoppingukohtadest ja kui ma ütlesin, et ei armasta ostlemist eriti, siis imestas. Et kõik eelmised reisijad olid vaimustuses. Ta oli terve päeva meie omi lennujaamast hotellidesse vedanud, ma olin viimane! Kui ma hotelli jõudsin, oli tunne nagu me oleks vanad sõbrad ja tunneks aastaid. PS. Tal oli täpselt samasugune auto kui mul.
Tegelikult tahtsin ma ju raamatust kirjutada. Ühesõnaga, arvasin et tean linnast üksjagu, aga siiski nii see ju ei ole. Tuleb tagasi ikka minna, niisama reisile ja mitteametlikult kolleegidega lobama :) Raamatut soovitan, on iroonilist äratundmist (kanadalase tüüpisik :D) ja uusi fakte (turistilõksude hoiatused). Aga jah, Alice’t oleks nad ikkagi võinud vaatama minna, minu meelest oli see päris sürr. Ilma tekstita, Alice Imedemaal põhjal impro.
Äratundmist tekitasid ka kirjeldused pimedatest, puidust sisustuse ja õllehaisuga söögikohad. Ja muidugi koerad, hästikasvatatud ja neid on omanikega ikka tänavatel palju!
Kanadalasest. Olen nõus, et see läks liiga isiklikuks, aga samas iseloomustas nii hästi olukorda, kus sa oled oma tavakeskkonnast eraldatud ja sunnitud pika aja jooksul suhtlema võõra, pealiskaudse, peamiselt naistest koosneva seltskonnaga. Ma mõistsin seda lahvatushetke hästi ja see avameelsus nii halb nüüd ka polnud. Ehe emotsioon, iseasi, kas peaks end käima tõmbama, eriti kui tead, et olukord on siiski ajutine.
Aga jah, kokku võtteks tuleb öelda, et ladusalt kirjutatud ja palju äratundmist pakkuv kirjutis. Nagu näha, tekitas soovi pikalt ja põhjalikult heietada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar