Ma meelega ei pannud pealkirja sõna triloogia, sest kolmas jääb minust lugemata.
Autor oli mulle paari varasema looga tuttav ("Ärevil inimesed", "Vanaema saatis mind ütlema" ja positiivselt, seega kui tuli soovitus lugeda "Karulinna", siis haarasin esimesel võimalusel kinni ja vedasin puhkusele kaasa (olin järjekorras ja laenutasin, aga kui keegi on huviline, siis kirjastusel on need praegu 9 Euroga müügis).
Lugesin jutti läbi ja meeldis! Natukene pani imestama ka see hullumeelne polaarsus. Ma olen sündinud pisikeses kohas, elanud seal pool elu, aga mulle ei meenu iial, et meil oleks tülide puhul olnud sellist totaalset polaarsust. Ok, meil ei olnud muidugi ka jäähalli ja aeg oli teine, keegi väga sõna avalikult ei võtnud, kõik olid 100% mitmenda põlve kohalikud klassis ja laste kismad jäid kooli. Vanemad meil väga meelsasti kooli laste omavahelisi asju klattima ei läinud, väga piinlik oleks olnud, saamatu vist lausa lapse poolt, kes ei suuda oma asju ise korda ajada. Hoiakud olid sellised, pidid oskama end kaitsta või siis lihtsalt ei koperdanud üksi pimedas väljas. Ma ei pea silmas siin nii rämedaid teemasid nagu raamatus, need olid õhus, aga oht tuli pigem ajutiste sõjaväelaagriliste poolt, mitte oma kogukonnast.
Kui ma esimese raamatu puhul veel arvasin, et ilukirjanduslikult liialdatud ja võibolla kaasajal tema riigis on asjad nii, siis teise osa puhul hakkas mulle juba see räme poolte võtmine kuni peaaegu vanaisadeni välja närvidele käima. Võib olla see oligi taotluslik, ei tea. Väga võimukaid emasid olen kohanud küll, need isegi ei tundunud eluvõõrad või kuidagi kunstlikud. Aga võib olla minu ärritus tuligi sellest, et tegelikult oli kõik vägagi realistlik? Ei tea. Tema stiil on selline kummaline, kui palju loed jutti, siis hakkad nagu ise ka imiteerima kuidagi, alateadlikult.
Teine pettumus on veel mul veel pooleli. Selline tunne oli vahepeal, et kõik loevad languste, et bestseller ja kinohitt, aga no ma ei tea. Võibolla 20a nooremale minale oleks see väga meeldinud. Ma ikka pole päris käest veel visanud, aga üldmulje on selline imal ja kohati ebarealistlik. Mingi "onu tommi onnikese" meeleolu tuleb peale aeg-ajalt, sekka natukene muinasjuttu. Ajastu peaks olema ju 20. sajand ja Ameerika, aga loed nagu 19. sajandi lektüüri ja ma ei saa sellest tundest lahti.
Et aga lõpetada positiivselt, siis haarasin puhkusele kaasa ka LR sarjas ilmunud Voldemar Panso "Naljakad inimesed". Mul on Pansost hoopis teistsugune ettekujutus kui nüüd sellest raamatust tekkis. Kuidagi süngem ja autoritaarsem. Aga see raamat oli nii helge ja muhe, aga samas otse naelapea pihta mõtetega. Paar tsitaati:
ÕHTU JA HOMMIK
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar