Kas on veel hulle, kes selle laulu sõnu une pealt teavad :D

Ja ma isegi ei tea, miks. Laulikust? Vene keele lugemikust?

Haapsalu salli päev 22. augustil!

Leidsin IT foorumist Mummi2´lt ehk siis Aime Edasi`lt teate :

Olete oodatud 22. augustil Haapsallu sallipäevale Karja tänava purskkaevu juurde (vihmaga Kuursaali) salle näitama ja võidu kuduma. Need,kes möödunud aastal kudusid ja ei võitnud, peaksid uuesti üritama. On ju nii? Panen siia kirja esialgse päevakava:

11.30 Registreerimine kudumisvõistlusele. Näitus. Loterii.
12.00 Avamine
12.15 Algab kudumisvõistlus.
12.30 Moedemonstratsioon
14.15 Lõpeb kudumisvõistlus.
15.30 Paneme asjad kokku ja läheme Kuursaali kus toimub sallipäeva kudumisvõistluse võitjate autasustamine ja sallipäevade lõpetamine.
-----------------------------------------------------

Ma ise osalesin eelmisel aastal ja hirmus närv oli sees. Kiirustasin ja tundus, et see paar tundi on imelühike aeg. Mustrisse lipsas viga sisse ja tuju läks nulli aga kogemus oli tore ja kui julgen, siis võtan ka sel aastal plaani. Senikaua aga harjutan hoolega nuppe :).



There will be Haapsalu Shawl day and knitting contest in Haapsalu on 22 of August. Aime just shared the information in IT forum and I copied the scedule here as well.

I participated in there last year and it was interesting experience. This was the pattern which was used for contest last year. I did one silly mistake there and was a bit nervous, too. Me, one with no name among with all those masters! It needs strong nerves.

Most probably I´ll go there this year as well. Not sure yet if I´ll paricipate in contest, we´ll see. Need to practice more!

Kuumalaine jätkub

Peaks vist tormama koju koeri päästma. See on juba üle mõistuse, palun pisut jahedamat ilma!

Leib

Tundub, et minu esimene korralik leivtegu jääbki viimaseks :D, sest kõik järgmised on läinud ajalukku kui mitteleivad.

Tänasel oli tugev potensiaal saada heaks. Juuretis koburtas kui koju tulin ja oli hapukas. Kerkis leib ka kuskil paar tunnikest akna peal ja augud läksid täis. Ahjus oli alguses 200C peal ja pisut peale, siis keerasin alla 200C ja hoidsin kokku vast paar tundi. Mul pole täpset mõõdikut aga sättisin, et oleks ca 180C. Taigen oli seekord nagu paks hapukoor, siuke vormi jaoks rohkem.

Koorik on imehea, rosinad olid sees ja tegin sellise magusama, leivasiirupiga ja puha aga seest kõik täiesti taignane. Ma kahtlustan, et mu ahjule ei sobi see veekausitehnika. Kohe alguses ma ei pannud ja vaatasin, et hakkab pisut koorikut kergitama jälle. Siis panin ruttu veekausi alla põhja ning pealt leib jäi stabiilne ja kena. Aga nii ka jäi, kuigi tõstsin poole kerkimise ajal kõige alumisele restile, et küpsetaks ikka põhjast ka. Arumaisaa, kuidas esimesel korral õnnestus?

Koorik on lihtsalt imelise maitsega, nosin siin ja murran hambaid. Hästi kõva on. Ilmselt ma ikka kiirustan mingis etapis ja no sisetunnet tuleks ka usaldada. Mul on ikka nii, et kui pole õige tunne, siis ei tohiks midagi teha kah.

PS. taignast ülejäänud osa panin muffinipanni ja tunnikeseks ahju, need kaapekakud tulid küll mõnusad.

Shotikas särgile

Olid ajad, mil ma kogusin absoluutselt kõike, mis seostus shotikatega. Pilte netist, linke, tekste jne. Vanasti oli lihtsalt valik netis kehvem ja harva jäi silma midagi ägedat. See shabloon oli üks nendest, mis mul kogusse tallele oli pandud.

Leidsin lingi ka, pakutakse seda kui tikkepilti. Nii et kel tikkimishuvi, saab seda ka kuskile tikkida :)

Samuti rändas mu koju kunagi ammu üks tekstiilivildikas Tiimarist. Mõtlesin, et äkki on vaja. No seisis teine siin pliiatsite topsis mõnda aega, kuni hiljuti kladesid lapates leidsin shablooni. Nüüd oli puudu veel üks valge t-särk ja kohalikust sekkarist sai ka see hiljuti leitud (tutikana kusjuures).

Nüüd jäi üle vaid pilt särgile joonistada ja slehvile tiba roosat nüansiks lisada. Triikrauaga kinnitatult peaks kannatama ka pesu aga seda testime siis kunagi hiljem :).

Ps. seal samas lehel on veel tikkimispilte, näiteks need on ju päris nunnud :))))

Nupulised sõrmikud

Selle salli juurde otsustasin kududa ka paari sõrmikuid.

Mustri mõtlesin ise, alustasin 10 silmaga rannet, kahe vardaga ja tegin mõned nupulilled. Seejärel võtsin silmad üles, igale vardale 10 ja kudusin edasi ringselt. Käeseljale tegin suurema lille ning sõrmedele ka mõned nupud. Meenutavad mulle lapsepõlvest kivinõida :D

Vardad : 4.0
Lõng : sama, mis sallil - Monika kedratud ja värvitud villane.

Shotikate suvi

Suvi 2010 / Summer 2010 in mom´s garden

Riikka Pulkkinen Piir

Ma ei mäleta enam, kelle blogist ma selle lugemissoovituse üles korjasin aga nüüd on too mul loetud. Alguses ärritas, kohe esimestel lehtedel oli minu jaoks mingid valed seosed. Pojengide õitsemise aeg augustis nt. Mis pojeng nii hilja õitseb?! Või hobukastanid juunis, nomaitea. Äkki meil on kevad-suvi oma liikumises Soome loodusest nii palju ees?! Kuidagi ärritav oli see, kuigi raamatu peateemaga iseenesest polnud sel ju mingit seost, peale kronoloogia tekitamise, mis hiljem detailsemalt raamatus juttu tuleb.

Ma vahel mõtlen, miks autorid kirjutavad selliseid raamatuid nagu nad kirjutavad. Et ise ei kujutaks ette, et kirjutad millestki, millega pole seost. Perekondlikku, hingelist, kogemuslikku... Seda enam, et kriitika kiidab.. et tõetruu ja avatud ja aus ja kuidas ta ikka oskab... . Kuna tibi on noor, ilmumise hetkel 26, siis on imelik mõelda, et tal selliste asjadega mingi seos on. Aga ei pruugi olla muidugi, vaevalt, et kogu perekond reaalsuses nii depressiivne olla saaks. Who knows. Igatahes piir kui selline on läbiv teema ja nood veidrad mängud piiri peal on kohati masohhistlikult närvilised.

Raamat on sünge aga kehva too pole. Loetav, köitev ka aga ülivõrdes ma tost ei kirjutaks küll. Pigem kohati tundub, et nn turuootustele vastav - pisut love`i, intriigi, masendust, seksi, võimumänge - kaasaelamist igale maitsele. Mingi depressiivne domineeriv alatoon jäi minu jaoks kumama. Aus fiktsioon loodetavasti. Selline ühe vaba hommikupooliku lugemine, soovitaks küll.

Lihtne sall

Oli isu proovida Monika kedratud ja värvitud lõngu, mis Loovalast soetatud. Mõttes mõlkus Clapotise stiilis sall aga ma nii suurt ei tahtnud, sest soe villane asi sada korda ümber kaela talvel pole minu suur lemmik.

Raverly on aga põhjatu kullaauk ja nii ma sealt sellise lihtsustatud versiooni leidsingi. Miks ma siiani arvasin, et Clapotis on mingi ilgelt raske asi :D. Too sall oli selline tunni-paari kudumine teleka ja õhtusöögi kõrvale. Mõnus muster ja mul mõte ikkagi suur Clapotis ka kunagi ette võtta. Isegi lõng on selleks olemas.

Vardad: 4.0
Lõng: Monika käsitsi kedratud ja värvitud, ühekordne villane, ostetud Loovalast
Muster: Drop Scarf by Melissa Hills

Lõngast - see on imeline lõng üleminekutega mahedates toonides. Käele pehme ja omapärase struktuuriga, mis sellise mustri puhul hakkab mõnusalt mängima.
Kel huvi, siis minge uudistama loovalasse, Monikal on seal terve kohvritäis imeilusaid lõngu!

Edit. Pildid lisatud.

When we had our workshop with Carla and Hilly, I bought some yarn from Monika.

I was looking for right idea and clapotis was the one in my mind. But I didn´t want to have something too big to wear with coat in winter. So I was looking in Ravelry till finally found this one. It´s shorter version but still the same pattern.

The yarn is just wonderful and perfect for such a project.

Needles : 4.0
Yarn : by Monika (purchased from Loovala)
Pattern : Drop Scarf by Melissa Hills

Ajalehepaberist kingikotid. Newspaper gift bags

Siuke idee siis :)
Link

Leitud isane shoti terjer

Kakumäe rannast leitud laupäeval, 17. juulil isane shoti terjer. Koer on hetkel Männikul, Loomade hoiupaigas.

TÜ esindaja käis vaatamas ja edastab:

"Tln-a hoiupaigas on shoti terjer, noor isane, ilmselt paberiteta, puuduvad nii tätoveering kui kiip. Pügatud max paar kuud tagasi. Värvuselt tumebrindle. Kaelas rihm, millel nimi, kahjuks ei enamat.
Poiss ootab väga oma peret, kui aga need välja ei ilmu, siis uut kodu, kus shotlast oodataks ja natuke ka tõust teataks. Hoiupaigaga on kokku lepitud, et tõuühingu soovitusega inimesed on uute omanikena eelistatud."

Päev iseendale

Puhkuse teine nädal on käes aga kuidagi nii kiire on olnud, et sellist päris iseendale logelemise päeva pole jõudnud teha.
Täna tegin ära :).

Kõigepealt sai külastatud Savitaksi Loovalas, vahetasime kingitusi :) ja uurisime lõngu-vokke. Mõnus oli! Sain Savitaksilt kingituseks tema omakedratud lõnga. Mõnusad paksud vihikesed ja milline armas toon!

Siis käisin Apollo raamatupoes ja Ülemiste koduextras, kust leidsin kummalist päritolu (vist) bambusvardad. Hinnaks 24.90/ tk ja suurustest olid saada 4.0 ja 5.0. Täiesti kobedad vardad tunduvad olevat ja nii veidras poes, seal reeglina siuke aia- ja kodukaup.



Kuna ma ei viitsi uut postitust teha, siis olgu ära näidatud ka Blackyle sünnipäevaks saadetud maalitud pilt ning tädi kootud sokid.

Viimased on huvipakkuvad selle poolest, et too lõng oli mul juba pikka aega kodustes varudes olemas aga kuna ma olen kehva puuvillasega kuduja, siis ootas oma aega. Ja aeg tuli :).

Tädi kurtis maal suvitades, et igav on ja tahaks midagi käsitööks teha aga pole kaasas. Viisin talle siis vardad ja selle puuvillase lõnga ning palusin sokke :).

Järgmiseks päevaks oli paar valmis. Oli emale kurtnud küll, et peenike lõng on aga nii põnev ka, sest ägedalt loob mustrit. Ja no tõesti ägedalt, lisaks isetriipumisele tulid sekka ka sakid ja täpid.
Lõngaks oli Zwerger Garn Opal Regenwald / Rainforest 6-fach.
Varras 3,25.

Blacky pilt on joonistatud aastaid tagasi Vokas pildistatud foto põhjal. Vokas oli imeilus kivine rand, kus me kunagi suvitasime oma Ida-Viru trippidel.

Voka-Toila kant on jälle üks avastamist väärt piirkond neile, kes veel sinna sattunud ei ole. Ilus park, Pätsu suveresidentsi kunagine asupaik, äge paekallas, Päite pank. Tean inimesi, kel on selle piirkonna suhtes tugevad eelarvamused. Tegelikult on too kant aga positiivselt üllatav ja kui mul omal poleks kunagi olnud seal tuttavate tuttavaid, ega ma siis isegi naljalt sinna poleks sattunud.
Rääkimata Narvast ja Narva-Jõesuust.

I visited today Savitaks in Loovala and we changed some gifts with her. I had a delivery from NL and she gave me some skeins of yarn made by her.

I also visited Apollo bookstore and one wierd shop in Ülemiste Centre where I found bamboo needles with very good price. The shop is not related to handwork at all, it has tons of stuff for garden, home etc but there was one small corner for acrylic yarns and needles.

Yesterday my doggie Blacky turned 10, such a small jubilee we had here :). She got this drawing by mail. It´s a copy of photo taken some years ago in East-Estonia, Voka, a small wonderful place near the sea. Not far from there is Narva- Jõesuu and one of our cities - Narva.

I also uploaded one picture of socks here. These were made by my aunt last week. She spent some days at countryside and complained that she has nothing to do for the handwork. So I looked thr my stashes and gave her needles and asked to knit me a pair of summer socks.
Yarn: Zwerger Garn Opal Regenwald / Rainforest 6-fach, 100% cotton, 100gr per skein
Needles: 3,25

Blacky 10!

Meil on siin täna üks juubilar, Blacky saab 10-aastaseks!

Kuigi see on tervelt 10 pikka aastat, ei lähe mul kunagi meelest pilt autos rassivast kutsikast vihmasel oktoobriõhtul aastal 2000. Ega ma ise ka täpselt teadnud, kelle ma koju tõin ja mis elukas see shoti terjer on.
Tänaseks võib kinnitada, et tore elukas on, isegi väga :).

Shotikas kui selline ei ava oma loomust kohe esimesel kohtumisel ning pealiskaudsel kokkupuutel jääb temast hoopis teistsugune mulje.
Tegelikult on selle tiba torssis ilme ja piidleva pilgu taga muhe iseloom, kohati tõeline koomik peidus. Ja nad on erinevad muidugi ka, on neid, kes poevad kohe nahast välja, et kontakti saada ja neid, kes piidlevad sind mitu päeva ( et mitte öelda nädalaid ja kuid) umbusklikult enne kui omaks jopeks tunnistavad.

Blackyl on olnud nii ja naasuguseid perioode, praegu on kodus mul aga üks rahumeelne mõtlik loom. Vahel mängib pisut aga enamasti poriseb Suskaga kui see liiga hoogsaid tuure teeb. Rohkem on hakanud inimesega kontakti otsima ning sülle võttes ei põgenegi esimesel võimalusel. Vahel lubab omale ka tõelist emotsioonide puhangut ja paneb pea ise sülle või tuleb nõuab ühe pai. Sõita meeldib, eriti kui lubatakse esiistmel istuda. Siis saab aknast välja vahtida ja seda teeb ta keskendunult, tähtsalt.

Shotikat tutvustati mulle kunagi kui üht väärikat vantsijat. Esimesed kolm aastat ma mõtlesin, et no kus see väärikus küll on? Pidevalt ringi tuiskav, mängiv ja seinu näriv (jah, ta sõi igavusest koridoris krohviseinu kunagi, ic) loom oli kaugel väärikusest :D. Aga nüüd on meil väärikas mutineke täitsa olemas, vantsib ka kui viitsib.

Mida siis juubilarile omalt poolt soovida? Tervist ja pikka iga, mis muud! :)

Blacky nooruse vingerpussid on kirjas siin.

Vihm!

Meil sajab juba tund aega mõnusat suvevihma. Sellist, mis on minu lemmik - vaikne, ilma tuuleta ja tihe. Käisin maal paljalt õues ja keeldusin keepi üle võtmast, sest no nii mõnus oli! Koerad nautisid ka, istusid keset aasa ja mõnulesid :). Eks sellest kuumusest ole meil kõigil juba pisut siiber. Ega praegugi külm pole, pigem sombuselt soe. See vihma kolin aknaplekil on nagu vanim unelaul. Eks ma varsti lähengi unemaale, tänasest roolisolemisest on väsimus kallal.

Ilus tuuri oli - Jõgeva-Laiuse-Torma-Mustvee ja tagasi Rakvere külje alt. Tegelikult ei olnud plaanis nii suure ringiga Peipsi äärde sõita :D aga natukene läks kaardilugemine metsa ja no sealt sai ju ka Mustveesse.
Ma polnudki siiani Laiusel käinud ja olen nüüd sellest kindlusest vaimustuses. Kuigi alles on vaid varemed, saab ikka mingi ettekujutuse, mis seal on olnud ja kui suur see on olnud. Netist on abi ka. Laiuselt on pärit mh nt Jaan Poska.
Torma kohta saab lugeda siit. Jälle huvitav fakt, et sealt käis läbi Riia-Peterburi postitee ligi 100a ja kes kõik seal elanud või kasvanud on.

Mustvee oli sihiks sel põhjusel, et sealkandis on praegu suitsukala ja värske tomati-kurgi hooaeg. Värskeid hapukurke oli ka ning kartuleid. Müüakse laudadelt teeservas, oli igasuguseid hõrgutisi ja lõbusad kauplejad. Auto lõhnab siiani kala järele ning kõht on suitsusiiast punnis :P. Latikas ootab oma aega :).

Vihma hakkas kallama hetkel, mil ma Blackyle ema juurde järele läksin. Suskin tegi omale koduse lebopäeva.

Kuna start oli hiline, siis olid kõik rajalt kõrvalepõiked kiired ja planeerimatud, vaja oli kellaaja peale täpselt tagasi olla. Aga sellegipoolest mõnus vaheldus.
Tänud kutsumast.

Bolero

Ma pole enne siukest riidetükki omanud ja tundus veider aga peale suvekleidi soetamist tekkis vajadus mingisuguse õlakatte järele ja Ravelry´s kolades jäi selline muster silma.
Lahendasin omamoodi võttes ainult lõike ning valisin kleiditoonides lõngad.

Materjal: Fibranatura Gusto, 100% puuvill
Vardad : 4,5
Muster: Ribbed Lace Bolero (link autori kodukale)

Pildistada on suht võimatu seda aga no mingi illusteeriv asi võiks ju postituse juures ometi olla :). Äkki hiljem saan paremaid pilte.
Ma ei ole kindel, kas see bolero kasutusse läheb. Kuidagi imelik asi on :D aga no valmis too on ja olgu siis sellest märk maas.

Kadunud tsirkus

Meenus hommikul, et mu kunagi lendu lastud lubadus kirjutada sellest etendusest on täitmata.
Tegemist siis Rakvere teatri suveetendusega, mida mängitakse nii kummalises kohas nagu seda on Rakvere Spordikirik.

Et see tsirkuse teema rohkem end avaks, soovitan eel- või taustalugemiseks teha tutvust Tõnis Mägi mälestusteraamatuga Müümata naer. Sealt saab vihje, miks see nii oluline teema oli ja mis teda tsirkusega seob. See rändtsirkus tundub olevat selle põlvkonna ahvatlus ja lapsepõlvesündmus. Mul on kuskilt mujalt ka see teema silma hakanud aga praegu ei oska head näidet tuua. Ja samuti jään kimpu hea paralleeli leidmisega tänapäevast (Mika Eestis äkki :D, hehe). Minu jaoks on tsirkus iseenesest suhtkoht tühi koht, ei mingeid erilisi emotsioone ja pole kunagi huvi pakkunud. Kunagi meil oli õppejõud, kes väitis, et see on kultuuriline eripära, et Eestis ja eestlasele tsirkus ei paku huvi. Ei oska seda kuidagi kommenteerida, samas venekeelses keskkonnas tundub, et tsirkuse traditsioonil on täiesti arvestatav koht ja ega meie nõukaaegne telekas seda ka vähe näidanud. Mu vanaemale klounid küll meeldisid :D.

Etendusest siis ka.
Pean tunnistama, et kuna mul on harva kokkupuudet etendustega väljaspool Tallinnat, siis puudub taust, millelt võrdlust vormistada. Samas miks peakski, tulemus ja kvaliteet ei peaks ju sõltuma geograafiast ega tegema ses osas järelandmisi. Ühesõnaga etendus kui selline polnud midagi erilist, mõned helgemad kohad kui välja arvata. Tahtsin kasutada väljendit "provintsiteater" aga siis mõtlesin, et ei, teater on teater. Inimeste ootusi ei tohiks ses osas ju petta :). Aga võibolla ma olen siuke friik, kel latt kõrgel kah, Vana Baskini teatris ma ju ka ei käi :)

Tulles tagasi etenduse juurde, mis oli tore, oli muusika - Bonzo ja Tõnis Mägi - juba paar kui selline oli omapärane ja uudishimu painas, et kuidas kõlab ja kas on põnev. Oli :), isegi väga. Etenduse hitt kui nii võib öelda, minu jaoks, oli Vilma. See, kuidas Bonzo seda ülevalt püüne pealt südamest üürgas, oli ikka muljetavaldav :).

Sisu mõttes teema oli tiba kulunud aga tagasiteel koju mõtlesin, et vahel on vaja sellele mõelda siiski ja kui ise ei tee seda, siis on tore kui keegi ärgitab. Et siis kas ikka elad seda elu, millest sa unistasid ja teed seda, mida sa tegelikult tahtsid kunagi teha või tahaksid ka praegu. Et kui osavalt sa end petta oskad kõige sellega, mis su ümber on ja mida välja paista lased.
Materjali oli, muusikat oli aga mängida oleks seda kõike saanud pisut ägedamalt (mis muidugi ei tähenda ülemängimist, seda oli kohati niigi).

Ma ei tea, kas seda veel mängitakse, hetkel teater puhkab. Aga kui peaksite juhtuma nägema kuulutust, siis vaatama minna tasuks ikka. Kasvõi muusika pärast.

PS. Kui keegi oskab anda vihje, kas Vilma on plaadile ka pandud ja kelle poolt, siis oleksin tänulik. Bonzo plaatidel toda ei näi olevat.

PSPS. Mägi mälestusteraamat on muidu ka hea lugemine. Aus ja hea.

Veel muljeid etendusest:
Friisu
Teatrimärkmik
PM

See loom mu iseloom ja olen ise loom.

Blacky peab iga päev peale süsti kindlasti sööma. Siiani on see kulgenud eriliste viperusteta, isegi kõige kuumematel päevadel on mutikesel olnud isu nagu härjal. Oma roll on selles ka kindlal rezhiimil, söögipausie vahel enam snäkke ei saa ega maiusi. Range kord :P.

Aga vot nüüd on mõõn, juba teist hommikut ei taheta. Eile peale veenmist ja meelitamist ikka pisut sõi aga täna on sisse läinud tervelt 3-4 krõbu.
Protest on täielik, keerati end padjale tukkuma ja altkulmu vahib otsa, kui mina kausiga liginen. Uni on ka kallal, eile jõudsime hilja ja ma ju isegi magaks veel. Hommikul kui jalutusrihma kaela panin, tegi B Suskat - keeras end esikus kummuli ja magas edasi. Õues oldi reipam, praegu tuul ja talutav soojus veel. Lapsed olid jätnud printsessipalli jätnud õue, sellega läks ilgeks mänguks ja värsked ahvatlevad mullamutihunnikud olid ka jube magnet.

Suskin on täielik õueloom, maal nii ära harjunud, et ma ei tea, mis nad siin tegema hakkavad kui ma tööle lähen :). Piisab sellest kui ema hakkab end aeda seadma, Suskin kohe kõpsti kõrval ja tahab kaasa. Eriti hea meelega minnakse porgandipeenra juurde, sealt saab juba midagi hamba alla soetada ja porgandid lähevad meil väga hästi. Praegu see seltsimees magab kui nott. Eile ilmus magamistoast välja alles 10ks, korraks sirutas ja ringutas, larpis vett ja magas edasi.

Ema on eriline iidol praegu. Toas olles kohe kui ema istutud saab, on Suskin kohal ja üürgab seni kuni sülle võetakse. Õues passib ema tooli all ja ka vahel nõuab hetkeks sülle. Hea kuum koer higise inimese süles :D. Aga vot vaja.

Minu inimesed, mu rahvas, mu seltskond.

Püksid

Lisaks heegeldusele lõikusin lahti ka oma suvepüksid. Mul olid pikka aega kasutusel poolesäärelised vabaaja püksid, lemmikud. Aga vot ühel ilusal päeval kärisesid katki ja jäid kappi oma aega ootama.

Nüüd kui ilmad hulluks läksid, mõtlesin, et äkki annaks neist midagi teha. Mõeldud-tehtud.
Võtsin sääred kärisemise kohalt maha, heegeldasin peale paar hipilille ja kantisin servad ära.

Praeguses leitsakus ideaalne rõivas, eriti maal, kus võimalus oma kintsud ja pekk põõsaste vahele ära peita :P.

Lihtne suvekott. Summer bag

Suvel tuleb mul aeg-ajalt isu heegeldamise järele. Viskan siis kõik oma kudumisasjad nurka ja haaran kätte midagi lihtsalt ja praktilist. Seekord oli selleks üks lihtne suvekott.

Materjaliks üks kunagine taaskasutuslõng, puuvillane.
Heegelnõel 3,5
Muster tuli oma peast :).

Seda oli mugav heegeldada. Paned kera pooliku koti sisse ja haarad kaelnasse, samal ajal jalutad koeri. Nad on praegu nii uimased ses kuumuses, et hea kui üldse mingi vahemaa läbitud saab. Rohkem istutakse murul ja nauditakse õhku. Niiviisi sain praktiseerida Kihnu moodi käsitöötegemist :).
Kuigi mulle peeti eile pikk loeng teemal, kuidas käsitöö ei toida, teeb inimesed laisaks ja jätab nälga, arvan ma siiski, et üks hobi võiks ju inimesel olla. Millal see aiatöö ikka leiva lauale on toonud. Pigem siiski jääks palgatöö juurde kui jutuks nälg ja sellesse jäämine/mittejäämine :D


We have spent some days at countryside with doggies. I usually take some handwork with me if I go there. This time I preferred something easy and quick, so the bag it is!

Pattern - my own
needle - 3,5
material - unknown cotton.

It was comfortable to take the project with me, so I walked doggies and worked on bag. They walk so slowly that I managed to make some good progress even during one short walk. Good change to practise Kihnu´s habit - walk and work :).

Pakikene Hollandist

Sain paar päeva tagasi armsa pakikese Hollandist, kudusõpradelt Carlalt ja Hillylt. Kõige rohkem elevust tekitas täispuhutav tulp. Suska oli veendunud, et see on talle :D. Nii naljakas tulp, siuke lõbus :).
Pitslinade ajakiri oli ka väga armas, mul tekkis jälle isu tulevikus omale üks siia vanaaegsele lauale kududa. Ja nood pooliku töö torud tunduvad ka huvitavad, mul pole sellistega veel kogemusi.

Käsitöökotid võtsid kohe kasutusele ja mu praegune poolik töö käib kotiga maal kaasas.

Karumammi kingitud kott on mul ka kasutusel aga hetkel olen ma ta kuskile kindlasse kohta "ära pannud", seega oli kotikest hädasti tarvis :).

Some days ago I got a small parcel from NL sent by Carla and Hilly. There was funny tulip, one rare magazine on lace table cloths, small bags for UFOs and WIP tubes.

One of the bags is already in use, tulip was almoust occupied by Suska, my doggie, and the lace magazine is just wonderful! I knitted such items during my collegue years, then it was very popular in Estonia to knit lace table cloths.

Such a nice surprise! Thank you so much, Hilly and CarlaM!

Self-hating Estonians & Justin

Justinil on oma blog, kunagi juhuslikult avastasin, keegi linkis FBs ja ma panin tolle omale kohe readerisse. No hea lugemine on, kuigi poliitika osa mind alati ei huvita aga tähelepanekud kohalike eluolust on nauditav lektrüür. Tänane post pole erandiks. Ta on silma ümbruskonna märkamiseks ja ta oskab seda mõnusalt vahendada. Stiilinäide järgneb peale inglisekeelset osa.

Veel, Panzer divisioni selgituse leiab Wikist
Link


Justin, the author of Minu Eesti / My Estonia has a blog where he writes about our native people, life in Estonia, about politicans etc. He has a good sense of humor and there is always something which makes me laugh. Don´t know how it looks like for those people who live abroad and who are not estonians but for me it´s good reading.

Just an example:

Like a naive anthropologist I observed the tanned locals at the beach. I took note of the different types: the blond Scandinavians, the dark Inuits, the rolypoly Germanics. Estonia is both diverse and uniform. I've been to too many genetics conferences these days. I am aware of the perils of cosanguinity. And safe as milk Eesti is not so intimidating. Horror stories about intolerant Estonians abound online, but not one gave me nor has ever given me an awkward look. These people just don't care.

For me, at least, there are very few places in Estonia where I could even minorly feel "in danger," and here I think of a young Tom Hayden and the other "freedom riders" of the United States, traveling to Mississippi in the early 1960s to "get their asses kicked for civil rights." That was dangerous. Estonia in comparison is pleasant, genteel. At least until you see some middle-aged loser wearing a Panzerdivision commemorative t-shirt at the supermarket. I've heard the term "self-hating Jew" before. I gather such people are self-hating Estonians.

Link

Roosist veel

Ma olen nüüd selle raamatu lugemisega poole peale jõudnud ja no aina armsamaks läheb see Roosikene. Mõned asjad tulevad mu oma vanaema tegemisest tuttavad.
Nt puulehtedele mustri tegemine, seda õpetas mulle vanaema ka, järelikult polnud see ainult saare komme. Meie tegime neid mustreid sirelilehtedega. Leht murti pikkupidi pooleks ja siis veel teistpidi. Hammastega sai nn hakkida kaari ja auke :D. Siis kui lehe lahti tegid, tuli muster. Mul oli see täiesti meelest läinud aga eile lugedes tuli meelde.

See oli ka mõnus lugemine, kuidas Roosi kirjutab. Et kiiresti ja ilma kirjavahemärkideta vahel juhtub, sest kui mõte tuleb, tuleb ruttu kirja panna, muidu läheb mõte ära. Ja kuidas ta kõik maailma põnevad asjad läbi tahab teha käsitöövallas. Pole tallegi võõrad mustrilehed ja poevihikud, kui ikka midagi põnevat silma hakkab, tuleb läbi proovida. See meeldis mulle ka, et koob posu kindavarsi valmis, et kui peaks ilma jääma mõni uus muster või külavahel kellelegi on mõni põnev idee, siis saab kohe mustriga alustada. Ei pea enam varre peale aega viitma :D.

Vaatasin raamatut lapates, et mõned kindad on täiesti teisest ooperist ja meenutavad pigem setu mustreid, mis Praakli mustrivihkudes on olnud. Lugedes selgus, et tegelikult oli saarelt üks mees Ameerikasse kunagi emigreerunud ja sealt kaasa toonud ameerikakindad. Need hakkasid saarenaistele nii meeldima, et vahepeal kooti ainult selliseid - need on siis need lilledega mustal põhjal kindad. Aga siis hakati kuduma UKUle ja nood linnas tahtsid, et oleks vana varrega kinnas ning must-valged vanad mustrid. See tõi vana ja saarele iseloomuliku käsitöö uuesti ausse.
Ukule tuli kududa ka palju pehmemalt kui kihnlased ise on harjunud, nad ei hinda löru kudet. Samuti kasutati värvitud lõngu. Kihnu must-valge on traditsiooniliselt musta lamba must ja tallevillast valge. Madarapunasega tehakse kaitsvad read ja potisinist ka ikka lisaks.
Need mustrilapid on mul vahel sassis. Ta eristab nn peamist keskele jäävat motiivi ja siis kõrvale või vahele jäävat lappi aga viis, kuidas ta seda seletab, nõuab mult vahel paar korda lugemist, et tekiks ettekujutus, mismoodi see asi käib.

Kinnastega pole veel nii hull aga kördi kirjeldused on oopus omaette. Sellest ma olin kuulnud, et kördi pooli vahetatakse, et kui üks pool pleekinud või kulunud, siis pannakse teispidi riie. Aga seda ma ei teadnud, et päris kasutusest maas kördid heinakuhjade katteks on käinud. Vihmakaitseks kilet polnud saada ja siis kasutati ära kördid. See võis lahe vaatepilt olla :).
See viis, kuidas ta kõiki neid triipe ja sakke seal loendab, on terve teadus. Põhimõtteliselt jätsin meelde, et mida noorem ja muretum inimene, seda punasem võib olla seelik. Must kört on leinakört aga see ei tähenda, et oleks täiesti must, vaid ikka triipe on sees. Mida pikem aeg kurvastusest mööda saab, seda punasemaks seelik läheb aga nagu öeldud, päris punased (ikkagi triibulised muidugi) on noortel ja nendel, kellel pole muret.

Lõngavärvimisest on ka palju tarkusi kirjas. Õllega keetmine ja kortselehega keetmine olid põnevad. Neid peaks kevadel kohe proovima, ainult et kus mul see III taar on :D. Teah, kas poeõlu ka kõlbaks või. Madarajuure kirjeldus oli ka hea - läbipaistev nagu marmelaad ja kui katki lõikad, siis on punane rõngas keskel.

Osad väljendid, mida ta kasutab, on väga armsad. Et lõng läheb tutiliseks (toppab) ja käiseid kirjutatakse, mitte ei tikita. See kirjutamine on sellest ajast kui tähti veel ei kirjutatud aga käiste kirjad olid tähendustega ja igal sümbolil oma mõte sees ja tähendus küljes.


Just shared some comments on Roosi´s new book. It´s more than just a book about handwork traditions in Kihnu. She describes also their customs, witchcraft :) and beliefs.
I like some expressions she uses, although she tries to write in written estonian, several local words are still recognizable.

In the book you can see some mittens which are completely different from traditional Kihnu mittens - those with black backround and colourful roses, flowers. Roosi says that there was one man who moved to the states at the beginning of century and brang some mittens from there. Local people liked the pattern much and started to use it in Kihnu as well. She calls those "fashion mittens" and says that those were extremely popular there.

At 60ties there was one state owned company called UKU in Estonia. It was kind of new policy in Soviet Union which forced people to use their folk traditions. Some years before that policy, all stuff related to "old times" was unlikely supported.

UKU had several branches over the country and Kihnu ladies also knitted some items for them. I remember when I studied in secondary school (grades 9.-12.), there was one UKU shop near my school and I visited it at least once per week :). They sold national costumes, mittens, socks, footwear, jewelry, table clothers, Haapsalu shawls etc etc etc. It was one of my favourite shops amoung bookshops and antique stores.

There were lot of people who were co-workers for UKU and UKU had several restriction on their ordered items. Roosi says that UKU sent all the yarn and it was dyed already. In Kihnu they uses black sheep yarn for black colour but the yarn UKU sent them was white one, dyed by them. Also the yarn was much thicker, so they had to resign their local patterns to get the right gauge. Roosi says that there was fixed quantities per month and one was not allowed to knit more. The amount was 10 items per month per lady. They paid well and Roosi says also that it was UKU who brang their attention back to old local patterns.

So ladies in Kihnu stopped knitting those "fashion mittens" and went back to the local ones. But there was still a difference in items knitted for local people, own family or for Uku due the differences in yarn, needles. Loosely knitting is not common in Kihnu but was much appriciated in UKU. Even now Roosi says that foreigns prefere the mittens knitted more loosely (less stiches, less repetitions in pattern).

Kuumus!

Ei midagi originaalselt aga kroonikate tarbeks olgu kirjas - meil oli täna maal ametlikult mõõdetud soojakraade +33,2C.

Õnneks on meil vanaisa maja maal nii normaalselt paigutanud, et üks "kamber" on põhjasuunaline, puude varjus ja suvel parim. Täna me sinna kobisimegi ja koerad said väheke hõlpu.

Siin elamises kuni eilseni kannatas olla nii, et aknad lahti ja eriti ei rassi. Koeri niisutasin veega, juua oli ka kogu aeg käepärast lademes. Saime hakkama. Aga vot eile läks asi hulluks, nii et isegi mina enam ei jaksanud olla. Eriti kole oli 4-5-6 paiku, peale seda pisut leebus. Koerad saavad mitu korda päevas jaheda veega jahutatud, autos on kaasas termos külma veega ja joogikauss, lisaks märg rätt. Omal on kliimaseadmest juba kerge nohutunne kallal aga no on kergenduseks küll.

Kuumus kestab vist suisa nädala lõpuni. Mere äärde pole ka saanud, sest koertega ma ei lähe ja praegu pole tahtnud neid üksi jätta kah.
Suvi :)

PS. tirtsud on siristama hakanud, suve II pool on seega käes. Täna tiirutavad pääsukesed hästi madalal, vanasti tähendas see vihma... loodame...

Vanad Nõukogude Naised

Alati on nii, et kui hakkad kappidest ühte asja otsima, jõuad hoopis teiseni. Nii ka täna, täiesti ootamatult jäid näppu paar Nõukogude Naise lõikelehte 1980ndatest.

Kunagi kui ma veel ahjuküttega korteris elasin, siis sõbranna tõi paki tulehakatuseks. Lõikelehed korjasin välja, muud vist isegi läksid ahju, sest see periood oli selline nagu ta oli - eesrindlikud naised vabrikutes jne. Aga ma võin ka eksida, koju meile ajakirju ei tellitud. Vaadata sain ma seda aga alati tädi juures, kes tellis seda vist aegade alguses saadik. Lõikelehed olid huvitavad ja käsitöönurk, lastenurk samuti. Titena lappasingi seda just lastelugude tõttu. Salmid, jutukesed, pildid - need olid põnevad lapsele. Hiljem kui ma juba kudusin, huvitas käsitöö osa ka.

Täna jäid paar vana lehte näppu, ma ei tea, kus kogu see pakk mul olla võiks. Võimalik, et pakituna keldris. Mõtlesin, et teen pilte, äkki keegi on huviline ja koob järgi. Mustri nr 7 juures oli selgitus, et tume ruut on helehall, hele ruut - valge, kaldjoon - hall või helepruun. Autoriks Oivi Vare. Mustri 26 juures on ainult märge, et kindamuster.
Selline ilmetu hall meie tolleaegne käsitöökirjandus ju oli aga väärtuslik sellegipoolest.

During the Soviet occupation there was one magazine called "Nõukogude Naine" / (trnsl "Soviet Woman"). It was usually quite empty actually but there were 2 topics I was interested in - when I was a kid, then I always looked for kids stories (some poems, pics) and later it was knitting. They published some sewing patterns, some embroidery examples and knitting. So called "soviet woman" did everything by herself :) as it was actually impossible to buy normal stuff from shops during this times. Shops were empty.

We were not subscribers of this magazine but my aunt was. So that´s I know it well as I visited often her place. When one of my friends recently cleaned her house, she found those old magazines and brang to me.. well... for timber oven as she said :).
I sorted those and filed all pattern sheets separately. Those look all quite ugly actually - black and white, dusty papers but the material itself is unique and valuable.

Today I was searching my Kihnu pictures. I have tons of photo albums within tons of books and of course as per Murphy´s law, I didn´t find any pics but couple of pattern sheets. So I decided to take a picture of those patterns, maybe someone of you are interested in and will use those to knit a pair of nice estonian mittens from 80ties :).

Möksipäev

Hetkel valitsev ootamatu kuumus ei soosi köögis kokkamist, seega parim söök on kiire ja külm söök. Tegin uue laari spinatihummust ning avokaadomöksi, magustoiduks aga kamakreemi.

Avokaado leidsin sahtlist kui uut käteräti käisin köögi toomas :D. Olin teise sinna pannud küpsema nädala alguses ja noh, viimane aeg oli too möksiks valmis teha.

Need pisikesed potsikud, mida pildil näha võite, on sellisteks möksideks ideaalsed ja leidsin ma nood Rimist mingi hiljutise ale ajal. Pisut tuli "hiina imedele" tangid taha ajada ja painutada ning kaaned töötavad nagu kulda :).

Kamakreemi viide tuli aga läbi FB. Seal on too magustoit maasikatega aga kuna mede kodupoed ei hiilga maasikamüügi poolest, siis asendasin maasikad sujuvalt mustsõstarde ja kollaste vaarikatega. Neid on mul veel pisut külmikus eelmisest aastast. Hia tuli aga suhkrut paneks ma pisut vähem.


Current climate doesn´t support much the cooking in the kichen, so only cold and fresh stuff can be an option here.

I prepared some White Bean Hummus with Spinach for sandwiches, avocado mix (avocado, lemon, peper, salt, carlic) for the same purposes and also kama-cream with black currant and yellow rasberries for dessert.

Here I would like to explain what KAMA means. Kama is traditional estonian stuff made of roasted rye, wheat, barley, pea flour. It tastes good with sour milk or kefir. I also like it with natural jogurt and with berries. Some people add salt there but I´ve never done this. I´ve eaten it olny for dessert, with sugar only or berries. It´s very delicious and stomach-filling and could even replace the main meal.

Kama cream consist if 2 dl whipped cream, 50gr sugar, 200 gr strawberries (I had black currant and rasberries), 50 kama.

More reading on KAMA can be find here