Roosist veel

Ma olen nüüd selle raamatu lugemisega poole peale jõudnud ja no aina armsamaks läheb see Roosikene. Mõned asjad tulevad mu oma vanaema tegemisest tuttavad.
Nt puulehtedele mustri tegemine, seda õpetas mulle vanaema ka, järelikult polnud see ainult saare komme. Meie tegime neid mustreid sirelilehtedega. Leht murti pikkupidi pooleks ja siis veel teistpidi. Hammastega sai nn hakkida kaari ja auke :D. Siis kui lehe lahti tegid, tuli muster. Mul oli see täiesti meelest läinud aga eile lugedes tuli meelde.

See oli ka mõnus lugemine, kuidas Roosi kirjutab. Et kiiresti ja ilma kirjavahemärkideta vahel juhtub, sest kui mõte tuleb, tuleb ruttu kirja panna, muidu läheb mõte ära. Ja kuidas ta kõik maailma põnevad asjad läbi tahab teha käsitöövallas. Pole tallegi võõrad mustrilehed ja poevihikud, kui ikka midagi põnevat silma hakkab, tuleb läbi proovida. See meeldis mulle ka, et koob posu kindavarsi valmis, et kui peaks ilma jääma mõni uus muster või külavahel kellelegi on mõni põnev idee, siis saab kohe mustriga alustada. Ei pea enam varre peale aega viitma :D.

Vaatasin raamatut lapates, et mõned kindad on täiesti teisest ooperist ja meenutavad pigem setu mustreid, mis Praakli mustrivihkudes on olnud. Lugedes selgus, et tegelikult oli saarelt üks mees Ameerikasse kunagi emigreerunud ja sealt kaasa toonud ameerikakindad. Need hakkasid saarenaistele nii meeldima, et vahepeal kooti ainult selliseid - need on siis need lilledega mustal põhjal kindad. Aga siis hakati kuduma UKUle ja nood linnas tahtsid, et oleks vana varrega kinnas ning must-valged vanad mustrid. See tõi vana ja saarele iseloomuliku käsitöö uuesti ausse.
Ukule tuli kududa ka palju pehmemalt kui kihnlased ise on harjunud, nad ei hinda löru kudet. Samuti kasutati värvitud lõngu. Kihnu must-valge on traditsiooniliselt musta lamba must ja tallevillast valge. Madarapunasega tehakse kaitsvad read ja potisinist ka ikka lisaks.
Need mustrilapid on mul vahel sassis. Ta eristab nn peamist keskele jäävat motiivi ja siis kõrvale või vahele jäävat lappi aga viis, kuidas ta seda seletab, nõuab mult vahel paar korda lugemist, et tekiks ettekujutus, mismoodi see asi käib.

Kinnastega pole veel nii hull aga kördi kirjeldused on oopus omaette. Sellest ma olin kuulnud, et kördi pooli vahetatakse, et kui üks pool pleekinud või kulunud, siis pannakse teispidi riie. Aga seda ma ei teadnud, et päris kasutusest maas kördid heinakuhjade katteks on käinud. Vihmakaitseks kilet polnud saada ja siis kasutati ära kördid. See võis lahe vaatepilt olla :).
See viis, kuidas ta kõiki neid triipe ja sakke seal loendab, on terve teadus. Põhimõtteliselt jätsin meelde, et mida noorem ja muretum inimene, seda punasem võib olla seelik. Must kört on leinakört aga see ei tähenda, et oleks täiesti must, vaid ikka triipe on sees. Mida pikem aeg kurvastusest mööda saab, seda punasemaks seelik läheb aga nagu öeldud, päris punased (ikkagi triibulised muidugi) on noortel ja nendel, kellel pole muret.

Lõngavärvimisest on ka palju tarkusi kirjas. Õllega keetmine ja kortselehega keetmine olid põnevad. Neid peaks kevadel kohe proovima, ainult et kus mul see III taar on :D. Teah, kas poeõlu ka kõlbaks või. Madarajuure kirjeldus oli ka hea - läbipaistev nagu marmelaad ja kui katki lõikad, siis on punane rõngas keskel.

Osad väljendid, mida ta kasutab, on väga armsad. Et lõng läheb tutiliseks (toppab) ja käiseid kirjutatakse, mitte ei tikita. See kirjutamine on sellest ajast kui tähti veel ei kirjutatud aga käiste kirjad olid tähendustega ja igal sümbolil oma mõte sees ja tähendus küljes.


Just shared some comments on Roosi´s new book. It´s more than just a book about handwork traditions in Kihnu. She describes also their customs, witchcraft :) and beliefs.
I like some expressions she uses, although she tries to write in written estonian, several local words are still recognizable.

In the book you can see some mittens which are completely different from traditional Kihnu mittens - those with black backround and colourful roses, flowers. Roosi says that there was one man who moved to the states at the beginning of century and brang some mittens from there. Local people liked the pattern much and started to use it in Kihnu as well. She calls those "fashion mittens" and says that those were extremely popular there.

At 60ties there was one state owned company called UKU in Estonia. It was kind of new policy in Soviet Union which forced people to use their folk traditions. Some years before that policy, all stuff related to "old times" was unlikely supported.

UKU had several branches over the country and Kihnu ladies also knitted some items for them. I remember when I studied in secondary school (grades 9.-12.), there was one UKU shop near my school and I visited it at least once per week :). They sold national costumes, mittens, socks, footwear, jewelry, table clothers, Haapsalu shawls etc etc etc. It was one of my favourite shops amoung bookshops and antique stores.

There were lot of people who were co-workers for UKU and UKU had several restriction on their ordered items. Roosi says that UKU sent all the yarn and it was dyed already. In Kihnu they uses black sheep yarn for black colour but the yarn UKU sent them was white one, dyed by them. Also the yarn was much thicker, so they had to resign their local patterns to get the right gauge. Roosi says that there was fixed quantities per month and one was not allowed to knit more. The amount was 10 items per month per lady. They paid well and Roosi says also that it was UKU who brang their attention back to old local patterns.

So ladies in Kihnu stopped knitting those "fashion mittens" and went back to the local ones. But there was still a difference in items knitted for local people, own family or for Uku due the differences in yarn, needles. Loosely knitting is not common in Kihnu but was much appriciated in UKU. Even now Roosi says that foreigns prefere the mittens knitted more loosely (less stiches, less repetitions in pattern).