Ma ei mäleta enam, kelle blogist ma selle lugemissoovituse üles korjasin aga nüüd on too mul loetud. Alguses ärritas, kohe esimestel lehtedel oli minu jaoks mingid valed seosed. Pojengide õitsemise aeg augustis nt. Mis pojeng nii hilja õitseb?! Või hobukastanid juunis, nomaitea. Äkki meil on kevad-suvi oma liikumises Soome loodusest nii palju ees?! Kuidagi ärritav oli see, kuigi raamatu peateemaga iseenesest polnud sel ju mingit seost, peale kronoloogia tekitamise, mis hiljem detailsemalt raamatus juttu tuleb.
Ma vahel mõtlen, miks autorid kirjutavad selliseid raamatuid nagu nad kirjutavad. Et ise ei kujutaks ette, et kirjutad millestki, millega pole seost. Perekondlikku, hingelist, kogemuslikku... Seda enam, et kriitika kiidab.. et tõetruu ja avatud ja aus ja kuidas ta ikka oskab... . Kuna tibi on noor, ilmumise hetkel 26, siis on imelik mõelda, et tal selliste asjadega mingi seos on. Aga ei pruugi olla muidugi, vaevalt, et kogu perekond reaalsuses nii depressiivne olla saaks. Who knows. Igatahes piir kui selline on läbiv teema ja nood veidrad mängud piiri peal on kohati masohhistlikult närvilised.
Raamat on sünge aga kehva too pole. Loetav, köitev ka aga ülivõrdes ma tost ei kirjutaks küll. Pigem kohati tundub, et nn turuootustele vastav - pisut love`i, intriigi, masendust, seksi, võimumänge - kaasaelamist igale maitsele. Mingi depressiivne domineeriv alatoon jäi minu jaoks kumama. Aus fiktsioon loodetavasti. Selline ühe vaba hommikupooliku lugemine, soovitaks küll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar