Blacky 10!

Meil on siin täna üks juubilar, Blacky saab 10-aastaseks!

Kuigi see on tervelt 10 pikka aastat, ei lähe mul kunagi meelest pilt autos rassivast kutsikast vihmasel oktoobriõhtul aastal 2000. Ega ma ise ka täpselt teadnud, kelle ma koju tõin ja mis elukas see shoti terjer on.
Tänaseks võib kinnitada, et tore elukas on, isegi väga :).

Shotikas kui selline ei ava oma loomust kohe esimesel kohtumisel ning pealiskaudsel kokkupuutel jääb temast hoopis teistsugune mulje.
Tegelikult on selle tiba torssis ilme ja piidleva pilgu taga muhe iseloom, kohati tõeline koomik peidus. Ja nad on erinevad muidugi ka, on neid, kes poevad kohe nahast välja, et kontakti saada ja neid, kes piidlevad sind mitu päeva ( et mitte öelda nädalaid ja kuid) umbusklikult enne kui omaks jopeks tunnistavad.

Blackyl on olnud nii ja naasuguseid perioode, praegu on kodus mul aga üks rahumeelne mõtlik loom. Vahel mängib pisut aga enamasti poriseb Suskaga kui see liiga hoogsaid tuure teeb. Rohkem on hakanud inimesega kontakti otsima ning sülle võttes ei põgenegi esimesel võimalusel. Vahel lubab omale ka tõelist emotsioonide puhangut ja paneb pea ise sülle või tuleb nõuab ühe pai. Sõita meeldib, eriti kui lubatakse esiistmel istuda. Siis saab aknast välja vahtida ja seda teeb ta keskendunult, tähtsalt.

Shotikat tutvustati mulle kunagi kui üht väärikat vantsijat. Esimesed kolm aastat ma mõtlesin, et no kus see väärikus küll on? Pidevalt ringi tuiskav, mängiv ja seinu näriv (jah, ta sõi igavusest koridoris krohviseinu kunagi, ic) loom oli kaugel väärikusest :D. Aga nüüd on meil väärikas mutineke täitsa olemas, vantsib ka kui viitsib.

Mida siis juubilarile omalt poolt soovida? Tervist ja pikka iga, mis muud! :)

Blacky nooruse vingerpussid on kirjas siin.