Ajasin täna loomakese keset tööpäeva kiirelt õue, sest ees terendas taas pikem õhtu lõputute kõnedega ja hingetõmbeaega oli meile mõlemale korraks vaja. Toppisin end riidesse nagu viimasel ajal ikka ja õues selgus, et kevad oli saabunud. +10C näitas kraad, päike paistis ja krookused õitsesid. Villaseid sõrmikuid ei olnud sugugi tarvis. Täitsa tore!
Kuna ma pildistan iga päev mitu meeleoluklõpsu ja hoian neid ka alles, valikuliselt, siis võin kinnitada, et heitlik märts ja aprill ei ole mitte midagi uut. Nt aastal 2022 sadas lund:
- 30. märtsil
- 5. aprillil
- 6. aprillil
- 7. aprillil
- 9. aprillil
2019.a. 20. aprillil maal tulbid õitsesid, 2020.a. 1. aprillil oli lumi maas ja 15. aprillil sadas paks lumi ohtralt õitsevate krookuste ja nartsisside peale.
Meenub üks keskkooliaegne seik. Sõitsime klassiõdedega Tartusse mat-füssi kooli, oli selline asjandus aastaringselt (kirjalikud ülesanded, hinded jne) ja lõppes siis kohapealse kokkusaamisega kevadel. Mul oli kevad-sügisene mantel ja kinnised kingad. Mida lähemalt rong jõudis Tartule, seda tihedamaks läks lumesadu ja paksemaks lumekiht. Mul oleks nagu meeles, et jõe ääres oli saapapood ja ma leidsin omale sealt mingi ime läbi saapad (kuidas mul raha kaasas oli ja et seal tõesti kohe saapaid oli, on segage ja mälu teeb vahel trikke, aga selline pilt on. Isegi saapaid mäletan). See oli kõik jüripäeva paiku, sest ema ja vanaema läksid onu sünnipäevale samal ajal, too on meil jüripäeval sündinud. Meil on tehtud sellest ajast fotod, must-valged. Ema roogib lund, aga vanaema poseerib trepil sitsikitlis. Ilmselt sulas kiirelt ja oli soe, aga neid lumekoguseid ma mäletan. Täiesti koomiline seik, aga lisaks lumele mäletan ka ema tehtud täidetud mune, mida me rongis sõime :) Ja ööbimist klassiõe raudteelasest vanaisa korteris. Õnnis noorus ja seiklused lume und täidetud munadega. Kas ainult mina mäletan seda?
Heitlik on meil see aprill ja mitte ainult sel aastal.
Seda suurt lumesadu mäletan mina ka. Olin 12-13 (kas võib olla, et siis 1987 või 1988?) ja ema kurvastas, et kõik väikesed laululinnud nüüd surevad, sest lumi oli aprilli lõpus põlvini. Kui kiiresti sulas, ei mäleta, täidetud mune meil ka polnud, läksime emaga tol lumesajupäeval hoopis teatrisse. See oli vist viimane lasteetendus, mida ma oma lapsepõlve ja ise emakssaamise vahepeal vaatamas käisin, mingi mikihiir tegutses.
VastaKustutaSee oli 1988. aasta kevadel Tartus, aprilli lõpp või mai algus. Tulbid juba õitsesid ja ühikas elavad kursusekaaslased olid talveriided koju ära viinud. Ukerdasid siis lumehanges tenniste ja kingadega, et kooli jõuda.
VastaKustutaVõis olla jah 1988. Leidsin Ilmateenistuse FB lehelt selle tuisu kohta pilte https://www.facebook.com/eesti.ilmateenistus/posts/1779202352258059/
VastaKustuta