Juhan Maiste "Anija mõisa ajalugu. Aadel ja talupoeg"

Enne jõule tekkis lõpuks võimalus külastada vastrenoveeritud Anija mõisa Harjumaal. Plaan oli ka soetada Juhan Maiste poolt kirjutatud-koostatud kapitaalne ülevaateteos  "Anija mõisa ajalugu. Aadel ja talupoeg". Tundub, et seda hetkel müüakse vaid mõisas ja nende FB lehel, nii et kui kellelgi on huvi, tasub otse nendega kontakteeruda.

Mind muidugi huvitab eelkõige mõisa seppadega seonduv sajandivahetusel aga juba mõisas jäi silma, et seal on läbi aegade asunud kangrukoda. Kui ma selle kohta kohapeal küsisin, siis vastust ei saanudki. Mis on päris kummaline, sest raamatus on õnneks kangrutest palju juttu. Ju siis teeb personal küll reklaami raamatule, aga pole ise veel lugeda jõudnud. Eks see ole üks paks raamat kah! :)

Aga siis kangrutest. Olen lugemisega hetkel 18. sajandis ning siiani mainitakse järgmisi tegelasi:

• Aksel Berendsohn - kangur Soomest, kes töötas Anijal 1765-1774 ja tuli sinna Virumaalt.
• Paul Pusing, Rootsis sündinud vabameister, kes tegutses Anijal 1774-1782 koos ühe selli ja vabaks lastud kohaliku mehe Johan Hansuga. 

Lähikonnast on ära toodud veel sellised nimed:

• Perilas - soomlane Erich Lidström ja tema poeg Simon 
• Kambis olid soomlased Johan Nieman, Heinrich Petersohn, Peter Andresson 
• Soomlastest kangruid oli ka Haljavas, Arukülas ja Kehras. 

Koguteoses "Eesti rahvakultuur" (Ants Viires, Elle Vunder jne) kirjutatakse järgmist: 

"18. sajandi teisest poolest on mõisakäsitöö külakäsitööst juba kindlapiiriliselt eristatud. Oma kasvavate vajaduste rahuldamiseks vajas mõis peale talupoegade käsitöö (linaketrus, takune riie, puunõud mõisakümniseks) ja külakäsitööliste toodangu ka hulgaliselt erioskustega mõisakäsitöölisi Neist olid paljud saanud hea väljaõppe kas Peterburis või kohalike linna tsunftimeistrite juures ning neid leidus peaaegu igas teises Eesti mõisas. Osalt olid need käsitöölised seotud sel ajal juba seotud mõisatööndusega (kudumistöökojad Räpinas ja Virumaal), mille toodang läks turule. Sellise olukorra kujunemist soodustas nähtavasti ka 1785. aasta Venemaa uus käsitöökorraldus, millega ühenduses paljud tsunftikäsitöölised siirdusid linnadest tööle mõisadesse. Samal ajal hakkas mõis, kasutades edaspidigi ära kohaliku talurahva ja külameistrite käsitööoskusi, paremate töötulemuste saavutamiseks nende hulgas juurutama uusi käsitöövõtteid. Ilmekas näide on voki võrdlemisi kiire kasutuselevõtt eesti talurahva hulgas 18. sajandi jooksul. Kuulus ju mõisa tarbeks lõnga ketramine talunaiste üldiste kohustuste hulka. Samal ajal võimaldati külakäsitöölistel ametit õppida mõisakäsitööliste juures. Nii kasvas olude muutudes mõisa osa kahe käsitöötraditsiooni vahendajana. (lk. 139). "

Kas see niiviisi ka Anijal oli, ei oska hetkel öelda, raamat pole veel lõpuni loetud :) 

Anija mõisa peahoone, detsember 2020. 

Lootus on leida infokilde ka mõisa seppade kohta. Ei saa ju olla, et üks musikaalne pere ja veel mõisas tegutsenud sepp kuskil mainimist ei leia. 

Aga kel mahti ja sinna kanti satub, minge kolama. All keldris on ka käsitöökamber, kus toimetab kohalik meister Eve Tiidolepp (Piibe butiik).