kolmapäev, 19. jaanuar 2022

Valuvaigistid vanasti

 Jäin täna meenutama, milline nägi välja meie koduapteek minu lapsepõlves. Kindlasti oli seal visnevski salv, kuldtähe palsam, ema migreenirohi zitromon (kirjapildis pole kindel), aspiriin palaviku jaoks ka. Marlisideme rullid, võrk ja vatti kui juhtus apteegis olema. Pipraplaastid ema seljavalude raviks (aiatööd ja tuul).

Aga mida ma ei mäleta, olid klassikalised valuvaigistid nagu tänapäeval. Et kui tekib umbne peavalu või kõhuvalu ning siis avad koduapteegi karbikese ja võtad. Ei olnud nagu kombeks või ma lihtsalt ei mäleta? 

Tavaline kõhuvalu remeedium oli soe kott ja võimalusel voodis lamamine, kõhuli kägaras, ja siis kuum tee. Ma olen ikka tunde piinlema pidanud, sest no muidugi läks see lõpuks üle ja lõpuks oli pingelangusest paks uni. Aga miks meil kodus sel puhul valuvaigisteid ei olnud? Kas neid polnudki saada või polnud kombeks naistele selliste hädade puhul anda? Hiljem mäletan, et tuli nospa, aga see ei mõjunud mulle üldse. Ja siis oli veel midagi, mis on hästi tugev ja ajas iiveldama, aga mis see olla võis?

Täielik mäluauk! Kuidas teil nooruses koduapteegiga lood olid? :)


10 kommentaari:

  1. Kõik mis kirjas, oli meil ka olemas.
    Kõhuvalu vastu töötas mul nospa ja mürgituste/gaaside korral süsi.
    Naistehädade vastu andis ema mulle viinapudeli ja käskis sealt võtta suutäie, nagu rohtu, korraga. :)
    Meil oli palju nn rahvameditsiini, sinepijalavann, soodaaur, küüslauk, vaarikas, must sõstar, mustika- ja ploomikissell jne.
    Ma üritan meeles pidada ja järgmsel nädalal isalt küsida, mis valuvaigisteid toona kasutati. Aga mu sisetunne ütleb, et sul on õigus.
    Mu meelest on see mantra- et valu ei tasu kannatada, alles hiljuti tulnud ja ilmselt ongi eelduseks, et ravimid on muutunud turvalisemaks ja kättesaadavamaks?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Just! Rahvameditsiin. Süsi oli meil ka ja kodune naps :)

      Kustuta
  2. Seesama tsitramon oli üks "tugevam peavalurohi", mitte siis ainult migreeni vastu. Vanaema juures olid veel analgiin, pentalgiin ja kodeiin. Aspiriin vist oli salitsüülhappe tablettide nime all, oli palavikurohi. Kaltseks oli miski, plekk- või klaastuubis tabletid, kui kurk hakkas haiges jääma, siis oli soolaveega kuristamine ja seda kaltseksit ka ema andis. Kampriõlist olen kuulnud, aga meie pere kõrvahädadega kimpus ei olnud.

    VastaKustuta
  3. Küsisin emalt. Ema teatas, et tema ei mäleta, et vanemad või tädid-onud oleks kunagi peavalude üle üldse kurtnud. Valuvaigistite võtmist polnud. Liigestele tehti parafiinimähiseid, parafiini saadi Pärnust, sulatati praeahjus. Lisaks määrimiseks tehti kastanimunadest ja piiritusest leotis. Kurgule kuum piim meega, kõhuhàdadele taimeteed või koirohi, kuumakott.
    Tema ka ei mäleta valuvaigisteid :)

    VastaKustuta
  4. Analgin oli, aga mis sorti valu vastu võeti, ei tea. Tsitramon oli peavalu vastu, aga mingi aeg vist keelati ära?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Võis olla tõesti analgin, nimi on tuttav.

      Kustuta
  5. Analgin oli meil ka, peavalu ja hambavalu vastu. ja tetratsükliin põletike vastu, seda sai mu mäletamist mööda käsimüügist, kui oli pmst antibiootikum. Aga rohtusid võeti ikka väga vähe.

    VastaKustuta
  6. Nostalgiline! Meenuvad veel sinepiplaastrid, kummelidroog, millest tehti teed, juba nimetatud analgiin ja pentalgiin, rivanool haavadele, jood ja tripperililla (kaaliumpermanganaat). Peavalu vastu võttis ema pentalgiini, isale pärast Vene vangilaagrit kirjutas tuttav tohter peavalude vastu pulbreid, mida tehti apteegis. Praegu arvan, et võisid sisaldada kodeiini, sest kord, kui emal pea valutas, võttis ta poole isa pulbrist ja käis ringi nagu laksu all. Aga muidu jah, põhiliselt taimed ja lihtsamad ravimid. Vanaema magas dimedrooliga, see vanema põlve antihistamiinikum, mis tegi hästi uniseks. Olid ajad.

    VastaKustuta
  7. Kaaliumpermanganaat oli jah, kuigi meil vist pigem kasutati seda köögis. Nt kui poest suure surmaga saadud liha oli natukene "mosna" ja tuli lillavees leotada enne valmistamist. Õud, praegu ei kujutaks ette!
    Ja siis meenus veel üks, Ftorogort. Ema kasutas seda kõikvõimalike ohatiste ja vinnide kuivatamiseks. Kuna mul oli hull akne, siis põletikulisematele kohtadele võis ka seda panna. Guugeldasin, praegu tunduks selle otstarve olevat hoopis teistlaadne (allergiad jne).

    http://en.primalinstinctpheromone.com/11_ca0dcb456.jpg

    VastaKustuta