Kui külarahvas mind ürituse "Tagasi juurte juurde" org-komiteesse moosis ja uuris, kas mul on ideid, kuidas meie külapäeva põnevamaks muuta, siis meenus Viljandi Lossigildi "Käi ja koo". Vihjasin neile siis, et on üks tore võistlus ja me võiks oma naistega ka proovida midagi sellist korraldada.
Muidugi küsisin viisakalt Viljandist luba ja nõu ka. Loa sain ning idee võeti omaks, korralduslik pool jäi minu kanda.
Tegin võistluse hästi lihtsaks.
Valmistasin ise ette komplektid, 3.0 vardad ja 3/8 lõng, maavillane, oma põhjatutest varudest.
Lõin silmused üles, kudusin paar rida soonikut ja 1 ringi parempidi peale.
Pakkisin vardad ja lõngad vardakottidesse (õnneks oli terve hunnik neid kodus olemas, vaid kaks tuli juurde teha) ning läksin ootusärevalt üritusele.
Kohalik sponsor annetas lahkelt maavillast lõnga ning tuttav käsitööinimene omakorda mõned vihid ilusat taimedega värvitud lõngu. Lisaks oli meil ju nüüd palju vardaid (ma ostsin kogemata alguses vale suuruse, nii et mul oli lahkelt jagamiseks 6 komplekti kolmeseid ja sama palju kahepooleseid) ja Harju-Jaani mustriga postkaart ning vardasuuruste mõõtja kah.
Võistlus kuulutati püüne pealt välja ning kohale tuli 2 inimest. Kui kaks, siis kaks. Hakkasin reegleid tutvustama ja siis tuli veel 6 :) Nii et kokku osales lausa 8 huvilist! Mehed elasid kaasa ja melu oli palju :)
Lisaks tegin puudevahele pesunöörile pisikese pildilise ülevaate ka, kuidas vanasti naised kudusid käies ning tutvustuse Viljandi samanimelisest võistlusest. Seda ikka käidi lugemas, nii et ühtlasi harisime ka silmaringe suuremaks :)
Kõik võitsid ja kõik said midagi mälestuseks. Oli väga põnev kogemus!
Meestele oli eraldi võistlus, kus tuli aja peale kerida kaltsuvaiba kerasid kerasse. Mõõtsin neile täpselt ühesugused kerad, külapealt laenasin stopperid. Auhinnad pani välja üks külamees, kes oli teinud lademes koduõlut ning selle kenasti pudelitesse ka villinud. Teate kui populaarne see võistlus oli. Ma mõtlesin, et ma jäängi sinna mõõtma!
Poleks arvanud, et meil nii aktiivne külarahvas on!
Ilmaga ka ilgelt vedas, oli selle suve viimane (vist) vihmata päev meie auulis :)
Muidugi küsisin viisakalt Viljandist luba ja nõu ka. Loa sain ning idee võeti omaks, korralduslik pool jäi minu kanda.
Tegin võistluse hästi lihtsaks.
Valmistasin ise ette komplektid, 3.0 vardad ja 3/8 lõng, maavillane, oma põhjatutest varudest.
Lõin silmused üles, kudusin paar rida soonikut ja 1 ringi parempidi peale.
Pakkisin vardad ja lõngad vardakottidesse (õnneks oli terve hunnik neid kodus olemas, vaid kaks tuli juurde teha) ning läksin ootusärevalt üritusele.
Kohalik sponsor annetas lahkelt maavillast lõnga ning tuttav käsitööinimene omakorda mõned vihid ilusat taimedega värvitud lõngu. Lisaks oli meil ju nüüd palju vardaid (ma ostsin kogemata alguses vale suuruse, nii et mul oli lahkelt jagamiseks 6 komplekti kolmeseid ja sama palju kahepooleseid) ja Harju-Jaani mustriga postkaart ning vardasuuruste mõõtja kah.
Võistlus kuulutati püüne pealt välja ning kohale tuli 2 inimest. Kui kaks, siis kaks. Hakkasin reegleid tutvustama ja siis tuli veel 6 :) Nii et kokku osales lausa 8 huvilist! Mehed elasid kaasa ja melu oli palju :)
Lisaks tegin puudevahele pesunöörile pisikese pildilise ülevaate ka, kuidas vanasti naised kudusid käies ning tutvustuse Viljandi samanimelisest võistlusest. Seda ikka käidi lugemas, nii et ühtlasi harisime ka silmaringe suuremaks :)
Kõik võitsid ja kõik said midagi mälestuseks. Oli väga põnev kogemus!
Meestele oli eraldi võistlus, kus tuli aja peale kerida kaltsuvaiba kerasid kerasse. Mõõtsin neile täpselt ühesugused kerad, külapealt laenasin stopperid. Auhinnad pani välja üks külamees, kes oli teinud lademes koduõlut ning selle kenasti pudelitesse ka villinud. Teate kui populaarne see võistlus oli. Ma mõtlesin, et ma jäängi sinna mõõtma!
Poleks arvanud, et meil nii aktiivne külarahvas on!
Ilmaga ka ilgelt vedas, oli selle suve viimane (vist) vihmata päev meie auulis :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar