Teooria ja praktika

Meil on hetkel selline periood, kus igasugused enesearengu teemad on tööl päevakorral ja huviorbiidis. Noh, eks igaüks tegeleb sellega nii ehk naa aga oma enese ajast siiski. Nüüd on miskine uus peen suund, et peaks ja tuleks toetada. See selleks. Allikaid ja kirjandust on palju kättesaadavaks tehtud ja mulle see väga meeldib. Endise infotöötajana oskan ma sellisel tasemel ref kirjandust vägagi hinnata. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Puht juhuslikult avastasin, et lõpuks ometi on seda tüüpi kirjandusse jõudnud ka introvertide teema. Suurest massist leidsin mõned huvipakkuvad e-raamatud ja nüüd neelan... Ei, ma ei arva, et minusugused tingimata erikohtlemist vajaksid :D Aga sellise suuntlisega materjal aitab mul ennast paremini mõista.

Näiteks esitlused, ettekanded, koolitused.
Loen ja mõtlen, et kui ma oleksin seda kõike saanud lugeda 20-30 aastat tagasi? Huvitav, kas ma oleksin sellesse siis samasuguse vaimustusega suhtunud või siiski mitte? Intuitiivselt järgin ma suurt osa nendest soovitustest praegu, nt kui mul on vaja teha ettekatte või valmistuda coachinguks tööalaselt. Aga milline "konarlik ja kole tee" on see olnud, et sellise kogemuseni üldse jõuda! See pidev tunne, et mul oleks nagu midagi viga, kuna ma ei oska astuda ette, lambist pilduda kommentaare või niisama vaimukusi. Muidugi, ka seda saab õppida ja mingil tasemel arendada aga ma pean silmas nn põhimõttelist erinevust introde ja teiste vahel. Või siis äratundmist või kinnitust, et mul käivadki asjad teistmoodi. Põhjalik eeltöö, pidev harjutamine ja lõputu muutmine-kärpimine enne esinemist on täiesti normaalne asi, mitte friikide teema :) Milline kergendus, eksole!

Ülikoolis ma kartsin paaniliselt kõikvõimalikke esitlusi, arutelusid, ettekandeid. Ma olin kindel, et ma olen ainus, kel jääb ülikool lõpetamata, sest mõte kaitsmisest käivitas soovi põgeneda. Ja ma ei räägi siin klassikalisest närveerimisest, see on loomulik ja sellega me puutume kõik kokku. Ma räägin paanikast, nädalaid kestvast hirmust selle momendi ees kui sa pead tõusma, astuma audika ette ja hakkama rääkima. Ja sul on hetkeks tunne, et sul ei ole mitte midagi öelda...  Hirm halvab mõtlemise ja keha ning sa ei oska mitte midagi selles olukorras teha, sest miski nagu ei alluks enam sinu kontrollile. Aastaid ei olnud minu meelest kohutavamat asja olemas kui avalik esinemine ja ma arvasin, et ma ei saa sellest mitte kunagi üle. Aga siiski, me kohaneme siin ilmas. Mõni kiiremini, mõni aeglasemalt aga hea uudis on see, et me siiski kohaneme! On muidugi endiselt hetki ja olukordi, mil ma seda iial ei teeks. Nt olulise kaaluga esinemine ilma ettevalmistuseta või improviseeritud kõne (pealesunnitult kellegi poolt) ei ole ega saa olema minu teema. Õnneks on neid, kes ise esile kipuvad, nii et ma ei pea sellele mõtlema ja muretsema.. .:)

Aga kohanemisest.
Ma arvan, et esiteks päästsid mind tänapäeva tehnilised meeskonnatöövahendid ja vitruaaltiim. Meil on valdavalt veebikoosolekud ja -koolitused. Enamik suhtlust on telefonitsi, sisekommunikatsioonivahenditest või esitluskeskkondades üle veebi. Ja see kuidagi aja jooksul, tasapisi vähendab esinemishirmu. Sa küll tajud auditooriumi, valmistud loomulikult põhjalikult aga sa ei pea vaatama nendega tõtt. Ja sa enamasti tead, mis on nende taust! Sel olukorral on oma eelised, mis introverti suuresti toetavad ja enesekindlust kasvatavad.

Lisaks kogemusest tulevad võtted, tunnetad rohkem oma nõrku külgi ja tead juba, et ilma harjutamiseta ei saa tulemust. Ma pean olulist esitlust alati enne harjutama. Mul peab olema korralik tekst ja toetavad slaidid. Omatehtud materjal, millega mul on seos ja mis toetab seda, mida ma öelda tahan. Ja kuulaja tajub selle ära.

Selle aasta parim tagasiside ülemuselt oligi, et "tead, mulle on su koolitused meeldima hakanud ja teised on ka seda öelnud. Et vanasti mul oli igav ja ma tegelesin muude asjadega vahel aga nüüd aeg lendab ja mul on huvitav." Jah. Ma tajun seda ka ise, inimesed elavad kaasa ja nad kuulavad. Aga see tee praeguseni on olnud väga pikk ja ma ei häbene öelda, et ka raske.

Ja ma liigun endiselt edasi, õppides. Esimesed katsetused hobialaselt on andnud natuke lisakindlust, et ka vahetu suhtlus ei pruugi alati "tappa" :) Aga seda juhul, kordan, kui ma olen saanud piisavalt aega ettevalmistuseks, harjutamiseks ja kui mul on, mida öelda. Vastaselt juhul ei ole mõtet proovidagi, ekstroverti minust siiski ei saa.

Igatahes tahan ma julgustada inimesi, kes end siin ära tundsid, proovima ja mitte alla andma. Ja lugege vastavat kirjandust. Kui abi ei saa, siis äratundmist kindlasti. Vahel on ka see abiks.

Minu inspiratsiooniallikas on see raamat.