Nagu ma eelmises postituses mainisin, on käesoleva trendi kohaselt pitssallid läinud hõredamast tihedamaks. Ma hakkasin varahommikul (ma ei saa selle leitsakuga magada) vaatama, kuidas see muutus on kajastunud Haapsalu pitsi alastes trükistes.
1. Kunagi aastaid tagasi käisin ma rahvaülikoolis (minu meelest ei olnud siis veel kursused liidu nime all või ma lihtsalt ei mäleta enam) Haapsalu salli kursustel, mida juhendas Aime Edasi. See võis olla ca 15a tagasi kindlasti, sest alates 2009 olen ma juba järjepanu pitsipäeval käinud (vanasti teise nime all) ja see kursus oli kindlasti enne kui ilmusid Saara esimesed pitsiraamatud (2009 ilmus Haapsalu Sall). Need olid ajad kui osadel oli veel kapi põhjas Ogre pitslõngu, aga kvaliteetse lõnga leidmine oli paras väljakutse. Rees hakkas Austria peenvillasest rääkima hiljem. Midara võis siis äkki juba müügil olla...
Kursuse juhend on mul alles ja tihkelt kommentaare täis kirjutatud. Varraste osas on järgmine info: vardad puidust nr. 3.0; 3,5.
2. Aastal 2009. esitleti lõpuks ometi trükisõnas ilmunud põhjalikku ülevaadet Haapsalu sallikudumistraditsioonist, ilmus "Haapsalu sall", millel ka kaunis pildiline ajalooline ülevaade ning palju vanu traditsioonilisi mustreid ja ka uusi. Vaatasin ka seal varraste osa:
3. Peale "Haapsalu Salli" ilmus raamat rättidest ja seal on sarnane info. Seejärel olid autoriraamatud, milles põhiprintsiipide osas viidatakse nendele kahele.
4. 2016. ilmus pisike vihik pealkirjaga "Koome koos Haapsalu salli" ja sealt tuleb juba muutus, mis kõlab igati aktsepteeritavalt ja loogiliselt. Lõngavalik oli selleks ajaks juba suur (ok, meil on kõigil omad eelistused aga põhimõtteliselt) ja ma olen näinud, kuidas tugevad kudujad on just selle liiga pehme kudumistiheduse tõttu võistlusel põrunud. Kui panna tööproovid peale märjaks tegemist alusele kõrvuti, on vahe märgatav.
Mustrid on vist ka muutunud? Peaks kunagi mustrite teemal ka miskise analüüsi kokku panema. Võibolla silm haarab valikuliselt, aga kuidagi tundub, et selliseid 50-realisi lillekobaraid on hetkel rohkem liikumas ja nende puhul on tihedam kude ägedam.
Ei, ärge saage valesti aru. Tühja sellest võistlusest ja kaotamisest, eks saab ju alati paremini ja uuesti proovida, tore on ja hoiab vormis :) Mind lihtsalt hakkas huvitama, mis hetkel 2,5 varras aktsepteeritavaks sai.
Mina koon oma salle ainult 2,5 vardaga (sealjuures turvalisuse huvides ringvarrastega, mille peale vanemad daamid silmi pööritavad), sest mulle meeldib nii. Linnas käsitööpoodides müüakse salle, mille mustrist arusaamiseks tuleb kaugelt vaadata, nii võimatult jämeda vardaga on kootud ja nii võimatult hõredad on. Maitseasi, ilmselgelt.
VastaKustutaMinu meelest oleneb see siiski kuduja käekirjast, lõngast ja mustrist.
KustutaMäletan esimesi võistlusi, kus ma lõdva käega kudujana olin sunnitud 3,5 kuduma. No ei olnud kõige ilusam, Mõõtmeid ju ette antud ei ole? Tugeva käega kudujatel tuli välja küll. Aga kindlasti on vahe mustris ka. Lehemuster tuleb ka hõredas koes viisakas.. Tegelt on oluline vast, et oleks ühtlane. Tiheda koe puhul ehk kergem saavutada? Ise koon 2 ja 2,5. Ütleks ka, et lõng on siiski peenemaks läinud, esimestel kordadel kui Haapsalu sallist nö avalikult rääkima hakati, oli lõng pigem 8.2 vms.
VastaKustutaJaa, sa ju osalesid nendel kõige esimestel võistlustel, mul meenub. Mõõtmeid ei ole, reeglid ütlevad, et töövõtted ja korrektne mustri läbikudumine. Isegi aja suhtes on leebe reegel, et peaasi aja sisse mahtuda. Mumeeelst vanasti vaadati ka, kes mis jàrjekorras lõpetab.
KustutaMul on nagu meeles, et mingis rätiraamatus (Linda?) olid rätid kootud 2,5 mm varrastega. Ma oma lõputöö kudusin ka. Aga salle ma koon 2,75 või 3, mis parasjagu vaba ja käepärast on, kui on vaja uut salli alustada. Tegelikult ma koon vb aasta jooksul umbes 2 salli, tahaks muidugi rohkem, aga muu elu tahab ka elamist.
VastaKustutaAga mul on tegelikult ka meeles, et varem alla nr 3 varda ei räägitud seoses Haapsalu salliga.