Juuli, varsti.

See kõlab juba nagu vanainimese jutt, aga juuni oli liiga lühike! Alles algas ju? Hea uudis on aga see, et mul õnnestus saada 3 päeva puhkust, koos jaanipühadega seega terve vaba nädal! Mida teeb inimene kui ta saab paar vaba päeva? Ei läinud näitusele tohletanud saepuru rüütli sees vaatama (viide: Baskin) :P, vaid :

• käis sugulastel külas - 1. päev
• käis lõpuaktusel ja pidustustel - 2. päev
• külastas Haapsalu söögikohti ja pitsikeskust, kudus - 3. päev
• pidas jaani, kudus - 4. päev
• logeles ja kudus - 5. päev
• hakkas elutoas remonti tegema kui väljas kiskus temperatuur 33C kraadini. Kiskus seinakatte maha ja kõõlus lae all liiste puhastades - 6. päev ja pool 7. päevast
• kudus ja luges - igal päeval natukene.

Pitssall valmis ei saanud, raamatut läbi loetud ei saanud ka mitte, aga ilmad on hullumeelselt ilusad, rõdu on lemmikkoht ja Haapsalu oli endiselt tore!

Ma hakkan nüüd teist puhkuseosa ootama! Kodu näeb välja nagu stiilipuhas wabi-sabi näide :) Kunagi tuleb ka maaler ja uus motivatsioon, ehk. 

šoti proua Haapsalu Pitsikeskuses

Rõdu leiab nende ilmadega aktiivselt kasutamist. Sohvapadjad läksid juba pessu, soeta veel valged padjad! Koer armastab nende otsas loomulikult magada. 

Ilus elu!

Naabrikoera lõhn!

Kui sein haiseb nii hästi, et tahaks kohe riiulisse ronida ja lähemalt nuusutada! 

Hääd Jaani!

Aeg lendab

Täna 30a tagasi tuli Eesti Kroon. Keegi oma esimest ostu mäletab? Mul on kahtlane tunne, et ma ostsin süüa. 

Ja homme lõpetab mu ristitütar gümnaasiumi. Alles ta läks kooli! Mul on pilt, kus ta istub 1. septembril oma klassis, mossis näoga, valge pluus seljas, lilled ja aabits laual. Eks ta aimas, mis jama teda jàrgmised 12 aatat ees ootab :) Tegelikult isegi 13, sest ühe aasta õppis ta Hollandis. Kohalikku keelt ja iseseisvust.

Tuult tiibadesse! Annaks jumal noortele julgust ja sisemist äratundmist teha seda, mida noor  ise teha tahab ja milles ta tugev on. Südamega. 

Kui rõdust saab purjelaev :D

 Eile tegin köögis tööd ja järsku silmanurgast vaatan, et rõdumööbli kate lehvib kahtlaselt teisel pool serva, lillede pool. Läksin siis rõdule vaatama ja selgus, et too tugevate kummidega kate, mis mööblile oli peale tõmmatud, oli meie juurest peaaegu lahkumas. Sain sabast kinni, kinnitasin neljast nurgast mööbli alla ja kaalusin keldrist telliskive otsima minna... 

Ja siis avastasin potid. Kõigepealt lendasid pikemad tomatid ümber ja pidin nad tuppa vedama. Siis lendas lavendel riiulilt laias kaares alla. Oli plastpotis paraku, tuleb midagi toekamat leida. Lõpuks läks veerema maas olnud hiigelsuur hortensia, mis on ka plastpotis ja suht raske. Tassisin samuti tuppa. 

Seda mul nüüd just plaanis ei olnud, et kõik rõdulilled tuppa vedada :D Ja muidugi, jumal tänatud, et ma kodus olin. See kate pole just kullahinnaga, aga hetkel otsas, st poleks võimalik uut ka soetada kui see linna suunas jeehat teeks. Ja mina naiivselt arvasin, et raske kate ja tugev kumm on turvaline lahendus! Iseenesest on see kate väga mõnus, ei pea patju tuppa tassima ja kuskile hunnikusse ladustama. Aga no mis marutuul see meie eile oli, mina aru ei saa. 

Rõduga seoses on meil nali ka. Rosin on pähe võtnud, et seal tuleb nüüd joomas käia. 

Ma ostsin talle sinna rõdule uue kausi, sest ta ei taha üksi rõdult kööki jooma minna. Mina jälle ei viitsi temaga kaasa minna kui janu tuleb. Seega on hea rõdul tsillides seal larpida. Ja nüüd on ta kaks õhtut passinud rõduukse juures ja esimesel võimalusel roninud üle uksepiida jooma :D  Sööb köögis ja jooma läheb rõdule. Kui inimene on silmapiiril. Tuutu. OK, seal on vesi külmem, aga nii nutikas ta pole. 

Ei saa mina sellest koeraloogikast vahel aru. Aga no tal on selle rõduga muidu ka igavene teema, ainult saaks sinna! Aga vot üksi ei ole, inimene peab ka olema. 

Eile kah, mina päästan "purje" ja tema tormab jooma. Ja siis on draama kui puri vaese looma täielikult katab ja mühiseb, tuleb tormata tuppa ja olla paranoiline. 

Pane end nutisõrmikujärtsu!

Pea see külm sügis jälle ei tule! Soovid nutikuid? Anna märku :)

Kandjad kiidavad ;)

Kontakt on fotol. Kindad on tihedalt kootud, 10/2 lõngast ja 1,2 suuruses varrastel. Tööaeg keskmiselt 30 tundi koos nutisõrmede silmamisega. Juhised mõõtmiseks saadan meilitsi.

Lõngavalik hetkel selline: 

 

MIks vanainimesed kurjaks lähevad ja kuidas sellest hoiduda?

Kaasamõtlemiseks teile üks teema. Ega ma targutada pikemalt ei tahaks, lihtsalt viimase nädala kuum teema, millega end rakkes hoida, sest vanainimesed... Kaks näidet, mõlemad üle 80 :

Kodune, ratastoolis, lapsed käivad kord nädalas, helistavad iga päev. Ise teeb süüa ja peseb pesu, aga korterist välja ei saa. Kõik on pidevalt halvasti. Valed söögid, liiga vähe või liiga palju. Lapsed käivad liiga harva. Korter on liiga külm jne. Tähelepanupuudus, tervisejamad, lootusetus ja eluväsimus. Negatiivsus ja kurjus. Lämmatav suhtlusvaegus. Noorena äärmiselt tasakaalukas ja tore, kannatlik inimene.
OK, ütleme, et tervis dikteerib ja vähene suhtlus painab, igavus? 

Teine näide. Ei seisa pudelis ka paigal. Kimab rulaatoriga ringi, sõbranjed siin ja seal. Käib ise külas ja nood käivad temal. Lapsed teevad remonti, toovad uut mööblit, käivad pea iga päev vaatamas. Lapsed, lapselapsed, lapselapselapsed. Suur pere. Ise käib poes, turul, kraakleb naabritega ja saab oma remondiasjad korraldatud. Teeb aiatöid. Väga aktiivne, tervis hea. Majanduslikult heal järjel (ei sõltu pensionist). Aga ikkagi järsku muutunud kiuslikuks, kurjaks. Just viimasel aastal. Selline ergas viitsütik terve elu olnud, aga mitte kibestunud, kõrge eani elukaaslasega koos. Kõik nagu pealtnäha hästi. Miks tekib negatiivsus? Ja selline lämmatav (teistele) suhtlus isegi kui suhtlust oleks nagu kamaluga. 

Kuidas sellest hoiduda? Kuidas mitte muutuda hirmsaks vanuriks, kellest kõik suure kaarega mööda käivad? Öeldakse, et hoia tervist, ole aktiivne, õpi, loe, ole sotsiaalne. Aga tundub, et mingist vanusest ei loe see ka enam. Või on siin introvertidel pisut lootust? Et kui ei ole selline "hammastega raadio" tüüp, ei ole ka ohtu? (öelge, et jaaa). 

Või pigem on see paratamatu, et ükskord nii läheb. Lihtsalt naudime siis olusid, kuniks elu? :) Et paarkümmend aastat veel ja kõik pagevad kabuhirmus? :)

Nädalateema, ausõna. 

Tomatite karm elu

 

Sellised nad siis on, päike hakkab rõdule paistma peale kella 15 ja paistab kella 17ni, siis vaid ühest nurgast, kus on rõdudiivan. Riiulitele, kuhu need olid mõeldud, päike siiski ei paista. Nii et ma tarin neid aeg-ajalt keset rõdu, aga enamasti peavad nood siiski olema riiulis. 

Suure tuulega lendas üks katki, seega nõuannet kasutada rõdul raskeid potte, tasub võtta tõsiselt. Järgmisel aastal tomateid ei tule :)

Aga rõdu on tore! Lilled õitsevad, šoti proua on elevil ja kui sääsed liiga ei tee ning ilm laseb, oleme ikka õhtuti vedelemas. 

Lugemisest. Hervé Le Tellier

Jaanuari alguses soovitasite mulle põnevat lugemist. Olen enamusega nüüd ühele poole saanud ja kõik soovitused on läinud asja ette, tänan!

Jäin täna kuulama intervjuud Hervé Le Tellier´iga (Indrek Koff, kirjandusfestival "HeadRead", oli ETVs ja nüüd jupiteris) ja soovitan omakorda seda intervjuud siis teile. Üllatav, et ühe raamatu kirjutamisele saab läheneda nii teoreetiliselt. Intertekstuaalsus, üllatusmuna printsiip, kirjanduslikud tsitaadid (tundsite ära Anna Karenina alguse?), laste mäng nimega scoubidou jne. 

Igates, soovitan vaadata. Jupiteris on ka vanemad intekad üleval. Ma olen nende kaudu avastanud mitmeid kirjanikke, kes muidu ehk raamatupoes või veebis silma kohe ei torka. 

Kui ma peaksin kunagi uuele tööle minema või pinsile ning festival ikka veel meil olemas on, siis lähen reaalis kuulama. Seniks aga peab piirduma telepildiga, sest mais on meil alati eelarveaastalõpp nagu aamen kirikus. Kuigi ka see muutub vahel kergelt kirjanduslikuks seikluseks :) 

Tsitaat: "loo lõppemine on lugeja jaoks alati pettumus. Kui lugeja on lõpuga rahul, siis on romaaniga midagi viltu" Hervé Le Tellier

The Big Bang Theory

 Ühes blogis läks ilgels andmiseks kohtingute teemal ja mulle meenus see klipp, kus kutid salaja panevad Sheldoni profiili kohtingusaidile ja mis sellest kõigest saab :)

Uni vol.2

 Ilmselt noorkuu mõjud, aga tänane öö oli ikka sürr. Pidime suurema kambaga kuskile lendama ja olime lennujaamas. 

Seekord pidi olema lennuk, aga nende lennukitega oli mingi jama. Ühesõnaga lendutõusmiseks tuli meil omal ükshaaval mööda lennurada joosta, aga mis oli see sõiduvahend, mida enda ees lükata, see enam ei meenu. Mäletan, et rada kippus lühikeseks jääma ja ma ei saanud kuidagi hoogu sisse. Hirm oli, et kohe lõppeb ära (nagu oleks olnud tühjus teises otsas) ja ma ei saagi oma "lennumasinat" lendu. 

Järgmisel hetkel olin juba reisil ja minu üllatuseks mitte õhus, vaid kenasti laevas. Ikka vanas heas Viking Line´i punases. Otsisin tuttavat, kes lastenurgas pidi töötama. Koridoride rägastik ja melu. Aga laevas ja seekord mitte hilinemas, maha jäämas, ilma kohvriteta jne*. Kõik oli justkui ok. 

Aga see lendu jooksmine oli nii jabur :) Mul ei olnud isegi seda mõtet ka, et mul õnnestub õhku tõusta unes. 

*Mul on aastaid olnud unedes reisimine teemaks, transpordivahendid lähevad vaid vingemaks. Alguses olid trammid, siis segamini trammid ja rongid. Ikka kas kohe maja jäämas, jooksmas, ilma asjadeta jooksmas või koer üksi koju jäämas ilma hoidjata, dokumendid kodus või aegunud jne. Ühesõnaga kogu aeg nagu midagi puudu. Siis tulid lennukid ja laevad. Paanika oli sama, ikka kuidagi uisapäisa reisile minek, kus kõik mul kodus korraldamata. Ja siis sekka vahel ka sellised uned, kus endiselt sürrealistlik moment sees, aga vähemalt ei ole nagu midagi puudu ega paanikat. Mingi rahunemine sihtides või mis :)