Ilmselt noorkuu mõjud, aga tänane öö oli ikka sürr. Pidime suurema kambaga kuskile lendama ja olime lennujaamas.
Seekord pidi olema lennuk, aga nende lennukitega oli mingi jama. Ühesõnaga lendutõusmiseks tuli meil omal ükshaaval mööda lennurada joosta, aga mis oli see sõiduvahend, mida enda ees lükata, see enam ei meenu. Mäletan, et rada kippus lühikeseks jääma ja ma ei saanud kuidagi hoogu sisse. Hirm oli, et kohe lõppeb ära (nagu oleks olnud tühjus teises otsas) ja ma ei saagi oma "lennumasinat" lendu.
Järgmisel hetkel olin juba reisil ja minu üllatuseks mitte õhus, vaid kenasti laevas. Ikka vanas heas Viking Line´i punases. Otsisin tuttavat, kes lastenurgas pidi töötama. Koridoride rägastik ja melu. Aga laevas ja seekord mitte hilinemas, maha jäämas, ilma kohvriteta jne*. Kõik oli justkui ok.
Aga see lendu jooksmine oli nii jabur :) Mul ei olnud isegi seda mõtet ka, et mul õnnestub õhku tõusta unes.
*Mul on aastaid olnud unedes reisimine teemaks, transpordivahendid lähevad vaid vingemaks. Alguses olid trammid, siis segamini trammid ja rongid. Ikka kas kohe maja jäämas, jooksmas, ilma asjadeta jooksmas või koer üksi koju jäämas ilma hoidjata, dokumendid kodus või aegunud jne. Ühesõnaga kogu aeg nagu midagi puudu. Siis tulid lennukid ja laevad. Paanika oli sama, ikka kuidagi uisapäisa reisile minek, kus kõik mul kodus korraldamata. Ja siis sekka vahel ka sellised uned, kus endiselt sürrealistlik moment sees, aga vähemalt ei ole nagu midagi puudu ega paanikat. Mingi rahunemine sihtides või mis :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar