Äärmisel ajakohane mulle eneselegi.
kolmapäev, 31. august 2011
Fotohuvilistele
Hea leht, ma itsitasin ikka mõnuga. Fotonduses valitsevad kliśeed, apsud ja muidu "toredad" maitsevääratused.
Äärmisel ajakohane mulle eneselegi.
Äärmisel ajakohane mulle eneselegi.
teisipäev, 30. august 2011
pühapäev, 28. august 2011
Isiklik ajalugu
Geni on tore koht, vihale ajab ka ja aega raiskab hoolega. Aga mul on tublid kaastöötajad, kes on hullu töö ära teinud, nii et mulle on jäänud vaid vaatamise rõõm.
Üle pika aja täna vaatasin ja meenusid huvitavad seosed. Nt et ma olin ca 10-aastane kui kudusin oma nukule islandi kampsuni eesti rahvusvärvides. Mul on see kuskil keldris alles ka aga sinna ma ei viitsi praegu otsima minna. Nuku sain kingituseks vanatädilt, kes külastas meid 1980. aasta suvel olümpiamängude ajal. No siis kui olid need Vigrid ja Miskad popid.
Kudumine ei olnud minu lemmik põhikooli ajal. Siis ma rohkem tikkisin, enamasti ristpistes ja seinapilte. Igal aastal kinkisin linnavanaemale sünnipäevaks järjekordse seinapildi. Mäletan moone, rahvatantsijat. Ilmselt oli neid veel. Heegeldada meeldis mulle ka, rohkem isegi kui kududa. Mingil perioodil oli pop tikkida suuri maalilaadseid lillepilte. Ühed ja samad mustrid kordusid perest peresse, suvelillede kimp, kus keskel oli suur päevalill. Mul on üks poolik siiani alles, mustrit kahjuks enam pole.
Kui põhikoolis tuli kududa esimesed sokid, siis oli onupoeg beebi ja ma teatasin õpetajale, et koon temale. Sokid olid valged, säärel 2 punast triipu ja beebile need muidugi ei läinud. Kahtlustan, et see beebi oli selleks ajaks juba suur titt kui sokid valmis said. Kannad kudus vanaema ja ninaotsi aitas kududa onunaine.
Järgmine ülesanne ehk katsumus olid kahevärvilised kindad. Tegin maleruudus ja beeźi-valgekirjud. Ikka suht pisikesed ja kudusin hirmus kõvasti. Järgmine kudumiskatsetus oli iseendale ja üldse mitte kooliga seoses. Tegin labakud ja reipalt kirjud, mäletan, et tähti sai sisse kootud ja mumme jms. Iga mustrikord kirevam kui eelmine. Eks ma nendega käisin ka, soojad maavillased olid.
Seejärel meenuvad koolipainajaid õmblusteemadel. Tuli teha kittel (kohutav) ja miski oli veel nagu, põll? Ei mäleta enam aga see oli hirmus ülesanne.Õmblemise "haavadest" pole ma siiani üle saanud ilmselt, sest õmblustööd mulle ei meeldi.
Aga kudumine hakkas aja jooksul isegi meeldima. Keska ajal igal varahommikul rongiga kooli sõites ja õhtul tagasi ma ikka kudusin. Mäletan kollast vesti, rohelist poolpikkade varrukatega maavillast kampsunit jms. Mustreid polnud saada, ise midagi kompunnisin ja lõngad olid enamasti maavillane, mis Maakris värvida lasti. Värv andis välja ja pidi pestes ikka äädikaga üle loputama. Mäletan veel valget puuvillast lõnga (müüdi vihis ja ma ostsin seda ikka Viru tänavalt ühest pudupoest), oleks nagu Pingviin olnud nimeks :D aga äkki mingi luul mul. Sellest oli mul paar pluusi kootud, alla serva tegin pitsi ka. Need kudumised jäid ka keskkooli aega.
Kuigi ma kirjutasin, et vanaema aitas mul teha kanda esimestel sokkidel, siis ei näinud ma teda mitte kunagi kodus kudumas. Vahel ta õmbles, parandas, vahel tikkis pisut aga üldiselt ta käsitööd ei teinud. Ema ei tee mul üldse käsitööd. Mulle meeldib mõtelda, et ma olin lapsena iseõppija. Mu lemmikraamat oli Heegeldamine ja silmuskudumine III-IV klass ja sealt ma tasapisi oma teadmisi ammutasin.
Eeskujusid mul oli küll, seda ei saa salata. Onunaine kudus kogu aeg, tädi armastas palju kududa ja tegi ka müügiks. Isapoolne vanaema tikkis suuri rüiuvaipu, kudus ja heegeldas. Mängis ka kitarri ja oli muidu selline vaikne naisterahvas. Mu käsitööõpetaja kuni 4. klassini oli muidugi ka suur autoriteet. Tal olid imeilusad korrektsed tööd aga ta oli ka väga nõudlik.
Ma olen palju sellele mõelnud, et kuidas ja miks ja kes aga ma ei tea vastust siiani. Sisimas ma lihtsalt tunnen, et mul oli tahtmine nii suur, et ma lihtsalt haarasin nö härjal sarvist ja hakkasin näputööd tegema. Sellist mälupilti nagu ei olegi, et keegi oleks ette näidanud või kõrval istunud. Üldsegi mitte. Pigem on pildid sellest, et ma istun rätsepaistes kuskil, raamat on süles ja pusin. Kõrvaltoas ohib vanaema, et miks see laps õues ei mängi ja miks peab nii palju vaeva ühe asjaga ikka nägema.
Kas teie mäletate oma eeskujusid ja mõjutajaid?
PS. siia klapiksid mõned vanad fotod aga mul hetkel neid ei ole. Kui ma viitsin keldrisse minna, siis saab olema .
Üle pika aja täna vaatasin ja meenusid huvitavad seosed. Nt et ma olin ca 10-aastane kui kudusin oma nukule islandi kampsuni eesti rahvusvärvides. Mul on see kuskil keldris alles ka aga sinna ma ei viitsi praegu otsima minna. Nuku sain kingituseks vanatädilt, kes külastas meid 1980. aasta suvel olümpiamängude ajal. No siis kui olid need Vigrid ja Miskad popid.
Kudumine ei olnud minu lemmik põhikooli ajal. Siis ma rohkem tikkisin, enamasti ristpistes ja seinapilte. Igal aastal kinkisin linnavanaemale sünnipäevaks järjekordse seinapildi. Mäletan moone, rahvatantsijat. Ilmselt oli neid veel. Heegeldada meeldis mulle ka, rohkem isegi kui kududa. Mingil perioodil oli pop tikkida suuri maalilaadseid lillepilte. Ühed ja samad mustrid kordusid perest peresse, suvelillede kimp, kus keskel oli suur päevalill. Mul on üks poolik siiani alles, mustrit kahjuks enam pole.
Kui põhikoolis tuli kududa esimesed sokid, siis oli onupoeg beebi ja ma teatasin õpetajale, et koon temale. Sokid olid valged, säärel 2 punast triipu ja beebile need muidugi ei läinud. Kahtlustan, et see beebi oli selleks ajaks juba suur titt kui sokid valmis said. Kannad kudus vanaema ja ninaotsi aitas kududa onunaine.
Järgmine ülesanne ehk katsumus olid kahevärvilised kindad. Tegin maleruudus ja beeźi-valgekirjud. Ikka suht pisikesed ja kudusin hirmus kõvasti. Järgmine kudumiskatsetus oli iseendale ja üldse mitte kooliga seoses. Tegin labakud ja reipalt kirjud, mäletan, et tähti sai sisse kootud ja mumme jms. Iga mustrikord kirevam kui eelmine. Eks ma nendega käisin ka, soojad maavillased olid.
Seejärel meenuvad koolipainajaid õmblusteemadel. Tuli teha kittel (kohutav) ja miski oli veel nagu, põll? Ei mäleta enam aga see oli hirmus ülesanne.Õmblemise "haavadest" pole ma siiani üle saanud ilmselt, sest õmblustööd mulle ei meeldi.
Aga kudumine hakkas aja jooksul isegi meeldima. Keska ajal igal varahommikul rongiga kooli sõites ja õhtul tagasi ma ikka kudusin. Mäletan kollast vesti, rohelist poolpikkade varrukatega maavillast kampsunit jms. Mustreid polnud saada, ise midagi kompunnisin ja lõngad olid enamasti maavillane, mis Maakris värvida lasti. Värv andis välja ja pidi pestes ikka äädikaga üle loputama. Mäletan veel valget puuvillast lõnga (müüdi vihis ja ma ostsin seda ikka Viru tänavalt ühest pudupoest), oleks nagu Pingviin olnud nimeks :D aga äkki mingi luul mul. Sellest oli mul paar pluusi kootud, alla serva tegin pitsi ka. Need kudumised jäid ka keskkooli aega.
Kuigi ma kirjutasin, et vanaema aitas mul teha kanda esimestel sokkidel, siis ei näinud ma teda mitte kunagi kodus kudumas. Vahel ta õmbles, parandas, vahel tikkis pisut aga üldiselt ta käsitööd ei teinud. Ema ei tee mul üldse käsitööd. Mulle meeldib mõtelda, et ma olin lapsena iseõppija. Mu lemmikraamat oli Heegeldamine ja silmuskudumine III-IV klass ja sealt ma tasapisi oma teadmisi ammutasin.
Eeskujusid mul oli küll, seda ei saa salata. Onunaine kudus kogu aeg, tädi armastas palju kududa ja tegi ka müügiks. Isapoolne vanaema tikkis suuri rüiuvaipu, kudus ja heegeldas. Mängis ka kitarri ja oli muidu selline vaikne naisterahvas. Mu käsitööõpetaja kuni 4. klassini oli muidugi ka suur autoriteet. Tal olid imeilusad korrektsed tööd aga ta oli ka väga nõudlik.
Ma olen palju sellele mõelnud, et kuidas ja miks ja kes aga ma ei tea vastust siiani. Sisimas ma lihtsalt tunnen, et mul oli tahtmine nii suur, et ma lihtsalt haarasin nö härjal sarvist ja hakkasin näputööd tegema. Sellist mälupilti nagu ei olegi, et keegi oleks ette näidanud või kõrval istunud. Üldsegi mitte. Pigem on pildid sellest, et ma istun rätsepaistes kuskil, raamat on süles ja pusin. Kõrvaltoas ohib vanaema, et miks see laps õues ei mängi ja miks peab nii palju vaeva ühe asjaga ikka nägema.
Kas teie mäletate oma eeskujusid ja mõjutajaid?
PS. siia klapiksid mõned vanad fotod aga mul hetkel neid ei ole. Kui ma viitsin keldrisse minna, siis saab olema .
Pisikesed porgandid
Ema eile räägib, et harvendas pisut porgandeid, et teised, pisemad saaksid ka kasvada ja siis toob sahvrist korvi, et võta ikka mõni kaasa ka. Pidin pikali kukkuma! Meil oleks nagu mingi nõiutud maa, kusjuures porgandeid ei saa varsti muidu kätte kui hargiga kaevates. Pildil on tikutoos võrdluseks.Sellest hetkest jäi pilt tegemata kui ma "pisemaid" omale kaasa valisin. Suskin istus korvi kõrval ja pea käis nagu pealtvaatajal lauatennise võistlusel. Kui ma emalt küsisin, kas aitab? Vastas ema eest Suskin vägagi ühemõtteliselt ja valjult. Et no mis te nüüd, kas te ikka teate KUI head need on :D
Kas keegi mäletab?
Kellel väliskirjanduse klassika tegelaskujudest oli kollane pintsak ja lilla vest (võis olla ka vastupidi)? No painab aga ei meenu... keegi sakslastest? Goethe tegelased???
Ise küsin, ise vastan. Leidsin - Noore Wertheri kannatused.
Edit. Unustasin lisada, miks see mõte mind üldse kummitama hakkas. Nimelt sõitsin reede õhtul liftis alla garaaźi ja märkasin järsku liftis kärtslillasid kingi. Meesterahval. Ma muidu eriti ei vahi ringi liftis, eriti reede õhtul, mil ainus mõte on saaks autosse ja koju! Aga need kingad! Värskelt viksitud, lahedad! Omanik lahkus kohe samas ning ma ei jõudnud rohkem uurida :D aga see värv jäi mind kummitama.
Ise küsin, ise vastan. Leidsin - Noore Wertheri kannatused.
Edit. Unustasin lisada, miks see mõte mind üldse kummitama hakkas. Nimelt sõitsin reede õhtul liftis alla garaaźi ja märkasin järsku liftis kärtslillasid kingi. Meesterahval. Ma muidu eriti ei vahi ringi liftis, eriti reede õhtul, mil ainus mõte on saaks autosse ja koju! Aga need kingad! Värskelt viksitud, lahedad! Omanik lahkus kohe samas ning ma ei jõudnud rohkem uurida :D aga see värv jäi mind kummitama.
kolmapäev, 24. august 2011
Laps majapidamises.
Eile tuli meile ukse taha LAPS. Ise tuli ja ära minna ei soovinud. Palusin tal siiski emaga kooskõlastada, et ainult siis tohib. No varsti oli särades kõksti tagasi ja läks koertega mängima. Üsna viisakas ja rahulik laps, plörtsutasid roosa seaga ja hullasid hiiirtega. Shotikad olid muidugi täiesti sillas. Blackyl ärevusest pissihäda (tal alati tuleb sisuliselt esimese 30minuti jooksul häda kui keegi on külas) ja Suskin pidevalt valvamas, et ega temast rohkem keegi äkki tähelepanu ei saa. Päris lõbus oli. Ma tegin samal ajal tööd ja just kõige lärmakamal searöhitsemise momendil helistas G. Ateenast. Ta täpsustas küll sissejuhatuseks, et ega ma enam kontoris ei ole aga täpsemalt õnneks röhitsuste kohta aru ei pärinud :D. Kõne sai ruttu peetud.
Laps oli külas vast üle poole tunni või isegi tunnikese. Vaatas raamatuid, küsis lennukipilte näha. Me rääkisime hiljuti, kuidas lennukid lendavad. Et pealpool pilvi on alati päike ja ta ei uskunud. Siinkohal olid mul alles mingitest reisidest võetud ohjeldamatud lennukifotod. Ta vaatas neid meelsasti ja siis teatas, et tema isa küll ei oska lennukiga sõita. Ilmselt peeti silmas juhtimist.
Täiesti selge huvi oli tal ka süstmise vastu aga kuna siis jäi juba kell hilja peale ja ema tuli lapsele järele, jäi süstmine nägemata. Blacky pääses ka lõpuks pissile ja sööma. Hiljem tegime veel pisikese tuuri pargis ning ülejäänud aja magasid loomad nagu karud talveunes. Palju pole vaja, pisut mängu ja uusi nägusid ning väsimus tuleb. Õnneks seekord keegi unes ei haukunud.
Kui me õue läksime, siis jooksis meile laps vastu ja ütles, et peale kempsus käimist oleks pidanud dressidel nööri ka kinni panema. Rohkem etteheiteid mulle kui hoidjale õnneks ei olnud ja lehmapildid ka jutuks ei tulnud. Äkki ema on ära keelanud, kes teab. Kempsus käimisega oli nali ka. Ütles, et pole suure potiga harjunud aga kui mina aitan, siis ta saab hakkama. Saigi. Suskin muidugi pressis end ka kohale, sest põnev oli. Kui ma ütlesin talle, et ta ära läheks, imestas laps, et miks ei tohi koerad kempsus kaasas käia. No tõesti, miks ometi? Ma ise ju ka eriti ei keela.
Killud :
"Meil on isane kass. Ta on nagu isa aga ei ole ka, isane kass noh."
"Mis värvi on koertel kaka?" "mis sa ise arvad?" "hihihi"
"Kes need lapsed on?" "Ristilapsed" "Kes need ristilapsed on" ... seletan. "kas nad elavad siis kirikus?"
Laps oli külas vast üle poole tunni või isegi tunnikese. Vaatas raamatuid, küsis lennukipilte näha. Me rääkisime hiljuti, kuidas lennukid lendavad. Et pealpool pilvi on alati päike ja ta ei uskunud. Siinkohal olid mul alles mingitest reisidest võetud ohjeldamatud lennukifotod. Ta vaatas neid meelsasti ja siis teatas, et tema isa küll ei oska lennukiga sõita. Ilmselt peeti silmas juhtimist.
Täiesti selge huvi oli tal ka süstmise vastu aga kuna siis jäi juba kell hilja peale ja ema tuli lapsele järele, jäi süstmine nägemata. Blacky pääses ka lõpuks pissile ja sööma. Hiljem tegime veel pisikese tuuri pargis ning ülejäänud aja magasid loomad nagu karud talveunes. Palju pole vaja, pisut mängu ja uusi nägusid ning väsimus tuleb. Õnneks seekord keegi unes ei haukunud.
Kui me õue läksime, siis jooksis meile laps vastu ja ütles, et peale kempsus käimist oleks pidanud dressidel nööri ka kinni panema. Rohkem etteheiteid mulle kui hoidjale õnneks ei olnud ja lehmapildid ka jutuks ei tulnud. Äkki ema on ära keelanud, kes teab. Kempsus käimisega oli nali ka. Ütles, et pole suure potiga harjunud aga kui mina aitan, siis ta saab hakkama. Saigi. Suskin muidugi pressis end ka kohale, sest põnev oli. Kui ma ütlesin talle, et ta ära läheks, imestas laps, et miks ei tohi koerad kempsus kaasas käia. No tõesti, miks ometi? Ma ise ju ka eriti ei keela.
Killud :
"Meil on isane kass. Ta on nagu isa aga ei ole ka, isane kass noh."
"Mis värvi on koertel kaka?" "mis sa ise arvad?" "hihihi"
"Kes need lapsed on?" "Ristilapsed" "Kes need ristilapsed on" ... seletan. "kas nad elavad siis kirikus?"
teisipäev, 23. august 2011
Päevalaul
Olles 10kond minutit otsinud korterivõtmeid ja leidnud need lõpuks TEISEL POOL ust, olgu see päev lõpetatud alljärgneva lauluga.
Suskale hommikutervituseks aga tuleb see
Suskale hommikutervituseks aga tuleb see
esmaspäev, 22. august 2011
Updates :)
Eilsele matkale täienduseks väike ülevaade hommikusest "kinost".
Ärkan mina kellaga (üle pika aja, ilmselt on ka minul osoonimürgitus) sutsukene enne 7, korteris valitseb haudvaikus. Lähen kohvitama kööki. Tavaliselt liitub minuga siis püstijalu tukkuv Suska, kes kuskile nähtavale kohta pargib. Täna aga ei keskit. Teen võileibu uhkes üksinduses ja isegi hommikukohvi ajaks ei tule keegi elutuppa passima.
Kell pool 8 ilmub magamistoast koibi sirutav Blacky. Kondid on niiiii kanged ja haigutus magus. Viskab end uuesti seanahale ja teeb näo, et tegelikult polnud veel plaanis tõusta. Suskinit pole sel hommikul veel nähtud.
Kuna kell liigub halastamatult, hakkan koeri õue ajama. Blacky ei liiguta kulmu ka aga laseb omale lamavas asendis rihma kaela panna. Püsti ajab ka lõpuks, et no ok, teeme selle käigu siis ära, saab kaelast.
Suskinit pole ikka veel. Hüüan. Vaikus. Lähen voodi alla vaatama, suur silm särab aga välja ei tulda.
Lõpuks lähen Blackyga välisukse taha ja koputan kõvasti. Voodi alt kostab paar haugatust aga uudishimu lõpuks murrab laiskuse ja unisuse. Suure porisemise saatel saan penid õue pissile. Hädapärane tuur ümber majakvartali tehtud, lükkan loomad uuesti uksest sisse.
Blackyl on aeg süstida. Tavaliselt tuleb Suskin ka kohale ning passib kõrval nagu noor medõde. Seekord tuleb ka aga kui süstima asun, märkan hambad laiali norisevat looma, pee vastu köögikappe. Tõstan söögikausid põrandale ja kutsun sööma. Blacky sööb isukalt aga Suskinit ei ahvatle isegi mitte söök.
Mõlemad vahivad mind selliste nägudega nagu tahaks öelda, et tead, hakka juba minema, saab vaikust.
Lähengi.
Koerad peavad saama regulaarselt jalutada, eksole?
Ärkan mina kellaga (üle pika aja, ilmselt on ka minul osoonimürgitus) sutsukene enne 7, korteris valitseb haudvaikus. Lähen kohvitama kööki. Tavaliselt liitub minuga siis püstijalu tukkuv Suska, kes kuskile nähtavale kohta pargib. Täna aga ei keskit. Teen võileibu uhkes üksinduses ja isegi hommikukohvi ajaks ei tule keegi elutuppa passima.
Kell pool 8 ilmub magamistoast koibi sirutav Blacky. Kondid on niiiii kanged ja haigutus magus. Viskab end uuesti seanahale ja teeb näo, et tegelikult polnud veel plaanis tõusta. Suskinit pole sel hommikul veel nähtud.
Kuna kell liigub halastamatult, hakkan koeri õue ajama. Blacky ei liiguta kulmu ka aga laseb omale lamavas asendis rihma kaela panna. Püsti ajab ka lõpuks, et no ok, teeme selle käigu siis ära, saab kaelast.
Suskinit pole ikka veel. Hüüan. Vaikus. Lähen voodi alla vaatama, suur silm särab aga välja ei tulda.
Lõpuks lähen Blackyga välisukse taha ja koputan kõvasti. Voodi alt kostab paar haugatust aga uudishimu lõpuks murrab laiskuse ja unisuse. Suure porisemise saatel saan penid õue pissile. Hädapärane tuur ümber majakvartali tehtud, lükkan loomad uuesti uksest sisse.
Blackyl on aeg süstida. Tavaliselt tuleb Suskin ka kohale ning passib kõrval nagu noor medõde. Seekord tuleb ka aga kui süstima asun, märkan hambad laiali norisevat looma, pee vastu köögikappe. Tõstan söögikausid põrandale ja kutsun sööma. Blacky sööb isukalt aga Suskinit ei ahvatle isegi mitte söök.
Mõlemad vahivad mind selliste nägudega nagu tahaks öelda, et tead, hakka juba minema, saab vaikust.
Lähengi.
Koerad peavad saama regulaarselt jalutada, eksole?
pühapäev, 21. august 2011
Lugemist!
Lõpetasin täna viimaks Minu Islandi, täiesti planeerimatult Islandi päeval. Kõik tuli nii tuttav ette ja kinnitas, et ega mulle tookord väga kägu ei aetudki :D. Mida aeg edasi, seda uskumatumad mõned lood tunduvad. Lugesin isegi oma kunagised kirjad koju uuesti üle, et meelde tuletada, mis seal kõik oli ja kus me käisime.
Söök oli muidugi Islandil kõige markantsem teema. Me sõime ka vahel haisvat kala aga see oli ilmselt kuivatatud tursk, mida siis keedeti. Hais oli kohutav, see ei lähe kunagi meelest. Ja kogu aeg oli kala! Olen eraldi peatunud nendel päevadel, mil anti midagi, mis ei olnud kala. Lasanje, pasta leidsid märkimist ning lambaliha ühel külaskäigul. Kokku olin ma seal neli nädalat, nii et võite ette kujutada, mida ülejäänud ajal süüa tuli. Ja ma ei söönud eriti kala kui Islandile läksin. Lõunapausidel lasin omale panna pigem rohkem kartulit kui kala (kuigi kokk valmistas seda suurepäraselt ja väga erineval moel). Kahju, et ma ei pidanud päevikut toitude kaupa päevad elõikes, enam kahjuks ei mäleta kõike. Õhtuti käisin poes ja üritasinb leida midagigi, mis süüa kõlbaks. Nt piimatooted olid head, Skyr on mu lemmik ja ma igatsen seda taga! Vorsti oli raske leida, ainult salaamit oleks nagu olnud. Juustu vist oli ka, no tõesti, miks ma ei pidanud päevikut?
Mäletan, et neid hirmsasti pani imestama kui ma poest leitud tordipõhjast tegin skyriga kohupiimatordi laadse koogi. Et kuidas ikka nii saab ja nii hästi maitseb. Lubasid kohe järgi teha :)
Aga jah, raamat oli väga mõnus lugemine. Peaks olema kohustuslik kõigile, kes Islandile minna kavatsevad.
Ja mis on reegel number üks - Islandil tuleb võtta ilma tõsiselt ja aukartusega.
Ühte asja autor ei maininud seoses island nimedega ja mida ma kindlasti tahaksin kirja panna. Mulle meenus, kui ma vestlesin Gudruniga islandi naise perekonnanimede üle ja küsisin, mis saab kui nad abielluvad. Gudrun lõi pea selga (ta oli äge naine, suure musta juuksepahmakaga, kunstnikuehetega ja väärikas) ja ütles, et islandi naine kannab oma nime elu lõpuni ega võta mehe oma. See on osa tema identiteedist.
Söök oli muidugi Islandil kõige markantsem teema. Me sõime ka vahel haisvat kala aga see oli ilmselt kuivatatud tursk, mida siis keedeti. Hais oli kohutav, see ei lähe kunagi meelest. Ja kogu aeg oli kala! Olen eraldi peatunud nendel päevadel, mil anti midagi, mis ei olnud kala. Lasanje, pasta leidsid märkimist ning lambaliha ühel külaskäigul. Kokku olin ma seal neli nädalat, nii et võite ette kujutada, mida ülejäänud ajal süüa tuli. Ja ma ei söönud eriti kala kui Islandile läksin. Lõunapausidel lasin omale panna pigem rohkem kartulit kui kala (kuigi kokk valmistas seda suurepäraselt ja väga erineval moel). Kahju, et ma ei pidanud päevikut toitude kaupa päevad elõikes, enam kahjuks ei mäleta kõike. Õhtuti käisin poes ja üritasinb leida midagigi, mis süüa kõlbaks. Nt piimatooted olid head, Skyr on mu lemmik ja ma igatsen seda taga! Vorsti oli raske leida, ainult salaamit oleks nagu olnud. Juustu vist oli ka, no tõesti, miks ma ei pidanud päevikut?
Mäletan, et neid hirmsasti pani imestama kui ma poest leitud tordipõhjast tegin skyriga kohupiimatordi laadse koogi. Et kuidas ikka nii saab ja nii hästi maitseb. Lubasid kohe järgi teha :)
Aga jah, raamat oli väga mõnus lugemine. Peaks olema kohustuslik kõigile, kes Islandile minna kavatsevad.
Ja mis on reegel number üks - Islandil tuleb võtta ilma tõsiselt ja aukartusega.
Ühte asja autor ei maininud seoses island nimedega ja mida ma kindlasti tahaksin kirja panna. Mulle meenus, kui ma vestlesin Gudruniga islandi naise perekonnanimede üle ja küsisin, mis saab kui nad abielluvad. Gudrun lõi pea selga (ta oli äge naine, suure musta juuksepahmakaga, kunstnikuehetega ja väärikas) ja ütles, et islandi naine kannab oma nime elu lõpuni ega võta mehe oma. See on osa tema identiteedist.
Kuidas ma oma koerad ära väsitasin
Hommik oli nii kaunis ning mitmed vihjed seenemetsa teemadel ajasid mul korilusgeenid sügelema. Kutsusin kutsid ka kaasa, et oleks seltsim ja segasem. Tulid, porisesid aga tulid. Porin on tingitud sellest, et eile sai maal palju õues oldud ning neil oli kergekujuline osoonimürgitus.10 paiku olime esimeses potensiaalses seenepaigas. Hein oli paks, koerad hüplesid elu eest, et sammu pidada ja läbi vantsida. Blacky võitles esimese lahingu väätidega, mis igavesed tõprad sellised, üritasid tal koonu kinni siduda. Tehti esimene statement teemal "ma lähen kohe tagasi" aga õnneks peale läbirääkimisi õnnestus siiski maadam ümber veenda. Seeni me sealt eriti ei saanud, mõned pisikesed kuuseriisikad ainult. Kuidagi üldse ei paistnud, isegi ussitanud ja vanu mitte. Muidu on see selline koht, et kui seeni on, siis neid ka on.
Kuna ilm läks aina paremaks ja koerad näisid olevat olukorraga leppinud, sõitsin edasi. Suunaks Kakerdaja raba, mida ma juba ammu olen ihalenud piiluda-proovida. Ma olen seal kunagi shotikatega matkal käinud, väga tore koht on. Maantee oli inimtühi, ilmselt vabaduse laul oli teinud oma töö (jah, ma ka vaatasin aga ma olen alati üleval ühel ja samal ajal, hoolimata sellest, mis kell ma voodisse kukun :P). Metsaparklas olin esimene, kui öine telkija väljaarvata. Suundusime pontudega laudteele, hirmus elevus ja põnevus sees. Energia ajas mõnel seltsimehel üle ääre ja kohe nii, et ei mahtunud kuidagi teele ära. Lõpuks sai selgeks, et see on see maastik jälle, kus on targem kõndida mööda laudu. Muidu on kere märg ja pind kahtlane.
Raba on praegu suhteliselt kuiv, kõndida oli hea ja mättalt andis jõhvikaid ka korjata. Esimese lombi juures tegime pikema peatuse. Blacky kaanis end veest kummi ja Suska järas esimese porgandi. Seal oli lummavalt vaikne ja ilus. Päike mängis värvidega, isegi linde kostus vähe. Istusin laudteele maha (seal on laiem plats) ja mõtlesin elu üle järele. Suska meelest oli see ajaviit ning nõudis rahutult edasikõndimist. Juua ei soovinud, sest see "kauss" oli tema meelest liiga suur. Tal on mingi kiiks veekogude suhtes, kust tema meelest juua ei saa. Kausil peavad ikka haaratavad piirid olema, eksole.
No aga siis läks laudtee osas kergeks krillimiseks. Tekkis lahkarvamus ja õiendamine, väsimus andis ka tunda. Nii et pöörasin pontudel ninad uuesti metsa poole tagasi. Sõin jõhvikaid ja imetlesin loodust. Jõhvikad on nagu pöidlaotsad, hiigelsuured ja neid on palju! Hetkel küll veel poolpunased aga ma siiski pisut korjasin, sest need järelvalmivad kodus meelsasti.
Mina oleksin veel olnud aga kuna Suska oli ikka väga janus, siis tundus mõistlikum koju tagasi pöörduda.
Praegu on mul kodus kaks shotlase pinnalaotust ja haudvaikus. B liputab magades saba ning S on end selili magama säädnud, kõht taeva poole ja käpad laiali.
Patareid on laetud ja uus nädal võib alata.
Imeilus pühapäev oli!
I did some walking with my doggies today in our closest fen (or bog). There are good hiking tracks and beautiful nature, a really nice place for autumn hiking. Its called Kakerdaja raba.
We have several bogs like this in Estonia, all with tracks and information signs, camping places. I think those are quite popular here. I was early bird today, so there was no people around, just me and dogs. We picked some mushrooms and berries, enjoyed the nature and charged batteries. I love that place. Yes, bog can be dangerous sometimes if you are not careful but if you follow all instructions and don´t take any risks, then its great experience.
Doggies are so tired, I hardly hear them around. I sometimes forget that my older dog is 11+ years old and I should be more careful with such adventures. But another hand, physical exercises are good even for old dogs. Most probably we should do those more often.I found today just enough mushrooms for nice lunch and got the feeling that autumn arrived. I like this time of season, it is not that hot anymore but still sunny and warm. Forests are full of berries and mushrooms (ok, not in every year but still, this is the season), apples are falling (yes, these are! I have to be careful while walking around our property!), one more week and we could eat plums from mom´s garden. Waiting for colorful marple leaves..
laupäev, 20. august 2011
reede, 19. august 2011
Islandi päev Pühapäeval!
Pühapäeval on Tallinnas ja Pärnus (võibolla veel kuskil) Islandi kultuuripäevad. Toimub väga palju üritusi ning kuuleb Islandi originaalmuusikat. Üritus kulmineerub jämmiga von Krahlis algusega 21.00.
Gusgus - Add This Song (live @ Nasa 2011.06.18) from Gusgus on Vimeo.
Gusgus - Add This Song (live @ Nasa 2011.06.18) from Gusgus on Vimeo.
neljapäev, 18. august 2011
Ainult hulludele
Selline näeb välja tõelise shotikahullu elamine. Mul on arenguruumi veel laialt, samas ma ei taha mõelda, palju aega võiks kuluda kõikide nende nipsasjade puhastamise peale :D
Ja selline näeb välja shotikatele mõeldud aiamajakene. Juhin tähelepanu abistavale lektüürile teemal kuidas püüda rotte :D
Ja selline näeb välja shotikatele mõeldud aiamajakene. Juhin tähelepanu abistavale lektüürile teemal kuidas püüda rotte :D
esmaspäev, 15. august 2011
Liiga palju Potterit!
Holmi Juuli Haapsalu salliloo näidendis räägib, et masinaga kootud sall on küll sall aga sellel pole hinge sees. Käsitsi kootud salli paneb iga kuduja tükikese oma hingest ja sellepärast on sall õlgadele võttes nii soe.
Minul ütleb keegi peas Dumbeldore´i häälega : Voldemorti varikätkid.
Minul ütleb keegi peas Dumbeldore´i häälega : Voldemorti varikätkid.
pühapäev, 14. august 2011
reede, 12. august 2011
Twist Collection Fall 2011
Ma olen ikka teavitanud kui uued asjad ilmuvad. Nii et olgu siis seegi kord teada antud :)
Minu lemmik on see mantel ja too pihikkleit.
Minu lemmik on see mantel ja too pihikkleit.
Haapsalu Valge Daami päevad
Alates reedest läheb Haapsalus põnevaks. Kava on siin.
Käsitööinimestele ilmselt pakub enim pühapäevane päev, mil toimub järjekordne Haapsalu Salli Päev!
Haapsalu salli päev (vihma korral kuursaalis)
11.30 - 12.30 Võistlejate registreerimine kudumisvõistlusele
Võistlusel osalemiseks on vajalik pitsilise koekirja lugemise oskus tingmärkide järgi. Võistlustöid hindab žürii. Võitjatele auhinnad!
11.30-15.00 Õpikoda. Sallimeistrid õpetavad erinevaid sallikudumise nippe
11.30-15.00 Haapsalu Käsitööseltsi näitusmüük. Käsitööloterii
12.00 Haapsalu Sallipäeva avamine
Moedemonstratsioon
12.30 Algab kudumisvõistlus
13.30 Haapsalu Rätiku Muuseumis salli raamimise õpituba
14.15 Etendatakse Haapsalu salli lugu. Kaastegevad: Viive Marleen, naiskoor Netty ja tantsurühm Black Coffee
14.30 Lõpeb kudumisvõistlus
15.30 Tantsurühm Black Coffee Haapsalu salli tants
16.00 Kuursaalis kudumisvõistlusest osavõtjate tänamine
Starting from Friday, Haapsalu celebrates the White Lady Festival. Here is a program.
For knitters the most interesting day will be definitely Sunday when Haapsalu Scarf Day in Rootsiturg will be held.
11:30am-12:30pm Registration for knitting competition. Competitors must know how to read the pattern. Entries will be evaluated by a jury. Prizes for winners!
11:30am-12:30pm Workshop. Scarf masters teach different scarf knitting tips.
11:30am-3pm Haapsalu Scarf club exhibition sale. Crafts lottery!
12noon Opening of Haapsalu Scarf Day. Fashion demonstration „Patterns with legends"
12:30pm Beginning of the knitting competition
1:30pm Scarf framing workshop in Haapsalu Scarf museum
2:15 Play „Story of Haapsalu Scarf". Viive Marleen, women's choir Netty and Black Coffee performs
2:30pm Knitting competitions finishes
3:30pm Black Coffee Haapsalu scarfs dance
4pm Announcing the winner of the knitting competition in Kuursaal
Käsitööinimestele ilmselt pakub enim pühapäevane päev, mil toimub järjekordne Haapsalu Salli Päev!
Haapsalu salli päev (vihma korral kuursaalis)
11.30 - 12.30 Võistlejate registreerimine kudumisvõistlusele
Võistlusel osalemiseks on vajalik pitsilise koekirja lugemise oskus tingmärkide järgi. Võistlustöid hindab žürii. Võitjatele auhinnad!
11.30-15.00 Õpikoda. Sallimeistrid õpetavad erinevaid sallikudumise nippe
11.30-15.00 Haapsalu Käsitööseltsi näitusmüük. Käsitööloterii
12.00 Haapsalu Sallipäeva avamine
Moedemonstratsioon
12.30 Algab kudumisvõistlus
13.30 Haapsalu Rätiku Muuseumis salli raamimise õpituba
14.15 Etendatakse Haapsalu salli lugu. Kaastegevad: Viive Marleen, naiskoor Netty ja tantsurühm Black Coffee
14.30 Lõpeb kudumisvõistlus
15.30 Tantsurühm Black Coffee Haapsalu salli tants
16.00 Kuursaalis kudumisvõistlusest osavõtjate tänamine
Starting from Friday, Haapsalu celebrates the White Lady Festival. Here is a program.
For knitters the most interesting day will be definitely Sunday when Haapsalu Scarf Day in Rootsiturg will be held.
11:30am-12:30pm Registration for knitting competition. Competitors must know how to read the pattern. Entries will be evaluated by a jury. Prizes for winners!
11:30am-12:30pm Workshop. Scarf masters teach different scarf knitting tips.
11:30am-3pm Haapsalu Scarf club exhibition sale. Crafts lottery!
12noon Opening of Haapsalu Scarf Day. Fashion demonstration „Patterns with legends"
12:30pm Beginning of the knitting competition
1:30pm Scarf framing workshop in Haapsalu Scarf museum
2:15 Play „Story of Haapsalu Scarf". Viive Marleen, women's choir Netty and Black Coffee performs
2:30pm Knitting competitions finishes
3:30pm Black Coffee Haapsalu scarfs dance
4pm Announcing the winner of the knitting competition in Kuursaal
neljapäev, 11. august 2011
Komandeering. Business trip.
Meil oli eile jälle komandeering. Viimasel ajal on neid nii sageli, et päevad lähevad sassis ja rutiin on häiritud. Kõigepealt pani perenaine meid eelmisel õhtul mõlemaid vanni, kuna me olevat liiga räpased ja nii ei sobi ometi komandeeringusse minna. Perenaine ütles, et kui keegi tahab teda vihasena vandumas näha, siis tasub seda teha kindlasti hetkel kui järg on jõudnud Suska pesemise kätte. Eks ta ole jah, ega see putukas ei suuda olla ei paigal ega vait. Aga pestud me saime ja väsitav see protseduur oli.
Oli alles pilkane öö kui köögist kostis kolistamist. Turtsusin pahameelest ja pugesin kaugemale voodi alla, et see müra mu und ei segaks aga putukas ärkas üles ning pani köögi suunas plagama. Tavaliselt tähendab see, et midagi söödavat ilmub silmapiirile, kuigi vahel ta paneb mööda ka muidugi. Kes neid noori teab, igatahes ma ikkagi pidin oma paksu kere voodi alt välja ajama ning vaatama minema. Selgus, et perenaisel olid porgandid puhastamisel ja no ei ole paremat asja kui porgandid. Aga ma unustasin ära, et ta vahel on kaval nagu porikärbes, nii et sel hetkel kui me ennastunustavalt porganditele pühendusime, topiti meile kaela jalutusrihmad. No kiire pilk kellale näitas, et nii vara pole me juba ammu õue läinud. Süda aimas halba!
Tuiasime siis perenaise utsitusel märja rohu sisse ja ainuüksi sellest külmast niiskest tundest tuli piss kiiremini kui tavaliselt. Siis mõtlesin, et kohe lastakse sooja tuppa tagasi aga no kus sa sellega. Tuli ronida autosse ning muuhulgas kuulsin meie hoidja nime. Seal on muidugi tore, mulle täitsa meeldib aga ma oleks veel tahtnud pikutada oma lemmiknahal riiuli ees.
Peale lõputut sõitu ja tankimist kuskil linnas jõudsime me kohale. Tervitasin viisakalt hoidjat ja sain mitu paid. No see juba läheb, mulle meeldib kui mind sügatakse. Õnneks sai kohe tuppa magama minna ja meie lemmikfliisihunnik oli ka kaasas. Oma lõhn ikkagi manu. Perenaine kimas minema ja meie jäime hoidja juurde.
Üldiselt oli seal väga tore, ainult korra saime pahandada kui me lauahunniku alla peitu pugesime. Minu meelest oli seal nii mõnus. Katus peakohal ja kassilõhnad, pisut mullast pinda ja värske õhk. Aga hoidja pidi minema varrukatrenni, me veel ei tea täpselt, mida see tähendab aga see tundus olevat väga oluline trenn. Seega ma ütlesin Suskale, et no lähme siis tagasi majja. Kui me poleks lauahunniku alt välja tulnud, oleks pidanud hoidja need lauad ükshaaval ümber tõstma ja see oleks väga kaua aega võtnud. Nii et mitte pahandusi perenaisele kaela tuua, otsustasime me käituda viisakalt ja kuuletuda. Vahel ju võib.
Kell oli juba üsna palju kui perenaine lõpuks välja ilmus. Me oleks veel pisut soovinud parki nuusutada aga auto ootas ja eks koduigatsus hakkas ka ligi hiilima. Autos oli muidugi jõle, perenaine kuulas mingit läti diskot ja laulis kaasa. Kodus ma tal laulda ei luba üldiselt aga no autos, hea küll siis. Aeg oli hiline ja eks ta vajas motivatsiooni, et end reipana hoida. Suskin muidugi viskus jälle põiki üle minu selja magama, kasutades mind padjana. Ärahellitatud põngerjas selline! Aeg-ajalt tegi perenaine pai ja vaatas, ega ma väga pressi all pole. Kodus oli lemmiknahk alles, kimasin sinna vedelema ja jätsin teised toimetama tubadesse.
Oma kodus on ikka tore, need komandeeringupäevad on na pikad.
Oli alles pilkane öö kui köögist kostis kolistamist. Turtsusin pahameelest ja pugesin kaugemale voodi alla, et see müra mu und ei segaks aga putukas ärkas üles ning pani köögi suunas plagama. Tavaliselt tähendab see, et midagi söödavat ilmub silmapiirile, kuigi vahel ta paneb mööda ka muidugi. Kes neid noori teab, igatahes ma ikkagi pidin oma paksu kere voodi alt välja ajama ning vaatama minema. Selgus, et perenaisel olid porgandid puhastamisel ja no ei ole paremat asja kui porgandid. Aga ma unustasin ära, et ta vahel on kaval nagu porikärbes, nii et sel hetkel kui me ennastunustavalt porganditele pühendusime, topiti meile kaela jalutusrihmad. No kiire pilk kellale näitas, et nii vara pole me juba ammu õue läinud. Süda aimas halba!
Tuiasime siis perenaise utsitusel märja rohu sisse ja ainuüksi sellest külmast niiskest tundest tuli piss kiiremini kui tavaliselt. Siis mõtlesin, et kohe lastakse sooja tuppa tagasi aga no kus sa sellega. Tuli ronida autosse ning muuhulgas kuulsin meie hoidja nime. Seal on muidugi tore, mulle täitsa meeldib aga ma oleks veel tahtnud pikutada oma lemmiknahal riiuli ees.
Peale lõputut sõitu ja tankimist kuskil linnas jõudsime me kohale. Tervitasin viisakalt hoidjat ja sain mitu paid. No see juba läheb, mulle meeldib kui mind sügatakse. Õnneks sai kohe tuppa magama minna ja meie lemmikfliisihunnik oli ka kaasas. Oma lõhn ikkagi manu. Perenaine kimas minema ja meie jäime hoidja juurde.
Üldiselt oli seal väga tore, ainult korra saime pahandada kui me lauahunniku alla peitu pugesime. Minu meelest oli seal nii mõnus. Katus peakohal ja kassilõhnad, pisut mullast pinda ja värske õhk. Aga hoidja pidi minema varrukatrenni, me veel ei tea täpselt, mida see tähendab aga see tundus olevat väga oluline trenn. Seega ma ütlesin Suskale, et no lähme siis tagasi majja. Kui me poleks lauahunniku alt välja tulnud, oleks pidanud hoidja need lauad ükshaaval ümber tõstma ja see oleks väga kaua aega võtnud. Nii et mitte pahandusi perenaisele kaela tuua, otsustasime me käituda viisakalt ja kuuletuda. Vahel ju võib.
Kell oli juba üsna palju kui perenaine lõpuks välja ilmus. Me oleks veel pisut soovinud parki nuusutada aga auto ootas ja eks koduigatsus hakkas ka ligi hiilima. Autos oli muidugi jõle, perenaine kuulas mingit läti diskot ja laulis kaasa. Kodus ma tal laulda ei luba üldiselt aga no autos, hea küll siis. Aeg oli hiline ja eks ta vajas motivatsiooni, et end reipana hoida. Suskin muidugi viskus jälle põiki üle minu selja magama, kasutades mind padjana. Ärahellitatud põngerjas selline! Aeg-ajalt tegi perenaine pai ja vaatas, ega ma väga pressi all pole. Kodus oli lemmiknahk alles, kimasin sinna vedelema ja jätsin teised toimetama tubadesse.
Oma kodus on ikka tore, need komandeeringupäevad on na pikad.
pühapäev, 7. august 2011
laupäev, 6. august 2011
Instrumenti - Pilnīgi Viens
Uus lugu Instrumentilt. Mulle väga meeldib, meloodialt ja meelsuselt. Sõnadest kahjuks aru ei saa.
Kuara
Eile Haapsalust koju sõites jäi klassikaraadiost kõrva sellise plaadi tutvustus. Panen omale märgi maha, huvitav on.
Amazonis mp3-d alla 10 daala.
Amazonis mp3-d alla 10 daala.
Iloni Imedemaa
Iloni Imedemaa piletimüüja müüb mulle piletit ja küsib : "kas te tahate ikka kõike näha?" Mina siis et jaa, tahaks küll, ma pole teil varem käinud. "Tore! Minge siis kindlasti õue ka. Seal on meil Mattias, üks tore habemega mees. Minge talle ikka ka külla! Oih, ta ajas vist habeme maha aga minge ikka, vaadake ise"
Õues püüavad lapsed vanaemaga vannis kala (mitte päris kalad). Vanaema abiga ja suure vaidlemise tulemusena saavad mõlemad omale õnge otsa eluka. Tibi kilkab: "Nüüd saab kalasuppi! Kalasuppi!"
Õues püüavad lapsed vanaemaga vannis kala (mitte päris kalad). Vanaema abiga ja suure vaidlemise tulemusena saavad mõlemad omale õnge otsa eluka. Tibi kilkab: "Nüüd saab kalasuppi! Kalasuppi!"
reede, 5. august 2011
Osmussaar. Odensholm.
Seekordsed suvekad olid meil Roostal koos päevase väljasõiduga Osmussaarele. Mina kui eriline paniköör ja merepõlgur nägin juba öösel õudusunenägusid Arabellast ja meresõidust aga nagu ma sel suvel korduvalt olen pidanud ütlema, on vanajumal minu poolt. Meri oli peegelsile, päike kõrvetas ja enamik meist kõrbes saarel matkates põhjalikult ära.Saar on tore. Omapärase ajalooga ning 300pealise lambakarjaga, kes niidud puhtad hoiavad ja PRIAlt "elamisraha" saavad. Nii ägedad loomad! Parimatel päevadel pidi neid isegi kaks korda nii palju olema. Tõulambad minu meelest, siuksed sarvilised ja ilusa kasukaga (edit: Islandi lammas vist, vähemalt linigitakse sellele tõule). Osad olid pügatud, villast ei pidavat midagi tehtama, kuna pulstis ja must, saaresodi sees. Võtsin mahakukkunud nutsaka kaasa, ei olnud seda spetsiifilist lambalõhna manu. Pehme ja pika kiuga, ilus vill on.
Lambaid jagus kõikjale, isegi majaka jalamile passima. Lisaks on saarel shoti mägiveised aga nood on peidus ja naljalt neid ei märka.
Meile oli giidiks Monika, kes oma põhjalike teadmistega ajaoost, geograafiast ja bioloogiast jättis kustumatu mulje. Kas teie teadiste midagi Neugrund-bretšadest? Või saart asustanud inimestest?
Osmussaarel elasid kunagi rannarootslased ja 30ndate rahvaloenduse ajal oli neid saarel 131. Sõja ajal saar militariseeriti ja elanikud sunniti lahkuma kas mandrile või Vormsile.Enamik põgenes Rootsi.
Tänapäeval on tegemist maastikukaitsealaga ja saar kuulub ka Natura aladesse. Saare seltsi tegevusest ja ajaloost saab lugeda siin.
Dirhamist läheb paat sinna ca tund aega. Kes otsib mõnusat sportlikku avastamist, soovitan.
We had an event with our Tallinn team in Osmussaare, its a small island near Haapsalu. 4 inhabitants and 300 sheeps, beautiful nature, old chapel under restoration, some military objects, roads for hiking, lighthouse etc. Only one hour trip from port Dirhami.
Island Osmussaar got its name by vikings` Oden and there were Swedish speaking people (Estonian Swedes) living since 15. century who had to leave the island on 1940 due the war when island was occupied by army. In 1996 the Osmussaar Landscape Protection Area, covering the whole island, was formed for the protection of local geological formations, plant communities and bird fauna. There is also a famous neugrund crater (wiki)
esmaspäev, 1. august 2011
Tagasi! Nad on tagasi!
Täna olid tüdrukud tagasi kodus, olid käinud memmu juurest suvitamas. Läksime koertega jalutama ja siis see karjatus tuligi : "Suska! Blacky! Outsh!" Lisaks ühele väledale mustapealisele sibas suur kamp lapsi kohale ja kõik tahtsid muidugi koertega koos jalutada. Vanemad jooksid sabas, sest osad neist nägid shotikates potensiaalset ohtu väikelapse elule :P. Blacky hakkas suurest erutusest mulda sööma ja Suskin sättis pee lastesuunas, et saaks laiemale kereosale rohkem paisid. Rõõm oli vastastikune.
Jalutamine nägi välja nii, et kõigepealt tuli hirmus suur kisa ja sädin. Siis hakkas paistma peatäis lapsi ning nende sabas tihkelt sibamas kaks karvast koera. Kui koerad korda-mööda kakale hakkasid, karjatas üks lastest : "stopp!" ja kõik see kamp jooksis vaatama, kuidas koer kakab, millised on junnid ja kuidas neid koristatakse. Seejärel rongkäik jätkus. Pikka pidu polnud, sest murelikud vanemad ei taht meid silmist lasta ja ega ma selle karjaga maanteele minna ka soovinud. K., K., K., M. ja üks uus laps oli ka, kelle nimi läks meelest. M. küsis, kust ma koerad sain. Mispeale K., kes omameelest teab koertest kõike (sest ta on mind kuude kaupa üle kuulanud) teatas (ilmel: no issand, kuidas sa siis ei tea ja sinna juurde silmi pööritades), et "koerakasvatajal olid pojad ja sealt ta ostis noh!" Siis tulid küsimused, et kus koerad magavad ja kas nad kodus saavad olla lahtiselt. Mida nad söövad jne. Lõpuks, arvake ära, mis küsimus tuli? Õige!!! - "kas sul lehmapilte on?" Selle peale üks lapsevanem karjatas ahastusest. Mina itsitasin.
Loomulikult pidid nad kõik koos meid koju saatma. Selleks hetkeks oli meiega liitunud suurem poiss rattaga, kes ei julgenud ratast jäta õue,vaid tassis selle trepikotta kaasa. Koerad koju saadetud, mindi lõpuks laiali. Suskin ei suutnud pärast tükk aega rahuneda, sest aknast kostus pidevalt laste hääli. Istus keset tuba, pilk naelutatud aknale ja valmis kohe tormama. Igavene klemm selline.
Laupäeval kui suure vihma hommikul oli tarvis õue pissile minna, siis kõndis Suska nagu toonekurg. Tõstis käppa laias kaares läbi õhu ja asetas siis ettevaatlikult märjale asfaldile. Läbi häda kannatas minna kuni sirelipõõsani ja siis kohe kiirelt tagasi koju. Jalutage ise kui tahate.
Jalutamine nägi välja nii, et kõigepealt tuli hirmus suur kisa ja sädin. Siis hakkas paistma peatäis lapsi ning nende sabas tihkelt sibamas kaks karvast koera. Kui koerad korda-mööda kakale hakkasid, karjatas üks lastest : "stopp!" ja kõik see kamp jooksis vaatama, kuidas koer kakab, millised on junnid ja kuidas neid koristatakse. Seejärel rongkäik jätkus. Pikka pidu polnud, sest murelikud vanemad ei taht meid silmist lasta ja ega ma selle karjaga maanteele minna ka soovinud. K., K., K., M. ja üks uus laps oli ka, kelle nimi läks meelest. M. küsis, kust ma koerad sain. Mispeale K., kes omameelest teab koertest kõike (sest ta on mind kuude kaupa üle kuulanud) teatas (ilmel: no issand, kuidas sa siis ei tea ja sinna juurde silmi pööritades), et "koerakasvatajal olid pojad ja sealt ta ostis noh!" Siis tulid küsimused, et kus koerad magavad ja kas nad kodus saavad olla lahtiselt. Mida nad söövad jne. Lõpuks, arvake ära, mis küsimus tuli? Õige!!! - "kas sul lehmapilte on?" Selle peale üks lapsevanem karjatas ahastusest. Mina itsitasin.
Loomulikult pidid nad kõik koos meid koju saatma. Selleks hetkeks oli meiega liitunud suurem poiss rattaga, kes ei julgenud ratast jäta õue,vaid tassis selle trepikotta kaasa. Koerad koju saadetud, mindi lõpuks laiali. Suskin ei suutnud pärast tükk aega rahuneda, sest aknast kostus pidevalt laste hääli. Istus keset tuba, pilk naelutatud aknale ja valmis kohe tormama. Igavene klemm selline.
Laupäeval kui suure vihma hommikul oli tarvis õue pissile minna, siis kõndis Suska nagu toonekurg. Tõstis käppa laias kaares läbi õhu ja asetas siis ettevaatlikult märjale asfaldile. Läbi häda kannatas minna kuni sirelipõõsani ja siis kohe kiirelt tagasi koju. Jalutage ise kui tahate.
Tellimine:
Postitused (Atom)