Geni on tore koht, vihale ajab ka ja aega raiskab hoolega. Aga mul on tublid kaastöötajad, kes on hullu töö ära teinud, nii et mulle on jäänud vaid vaatamise rõõm.
Üle pika aja täna vaatasin ja meenusid huvitavad seosed. Nt et ma olin ca 10-aastane kui kudusin oma nukule islandi kampsuni eesti rahvusvärvides. Mul on see kuskil keldris alles ka aga sinna ma ei viitsi praegu otsima minna. Nuku sain kingituseks vanatädilt, kes külastas meid 1980. aasta suvel olümpiamängude ajal. No siis kui olid need Vigrid ja Miskad popid.
Kudumine ei olnud minu lemmik põhikooli ajal. Siis ma rohkem tikkisin, enamasti ristpistes ja seinapilte. Igal aastal kinkisin linnavanaemale sünnipäevaks järjekordse seinapildi. Mäletan moone, rahvatantsijat. Ilmselt oli neid veel. Heegeldada meeldis mulle ka, rohkem isegi kui kududa. Mingil perioodil oli pop tikkida suuri maalilaadseid lillepilte. Ühed ja samad mustrid kordusid perest peresse, suvelillede kimp, kus keskel oli suur päevalill. Mul on üks poolik siiani alles, mustrit kahjuks enam pole.
Kui põhikoolis tuli kududa esimesed sokid, siis oli onupoeg beebi ja ma teatasin õpetajale, et koon temale. Sokid olid valged, säärel 2 punast triipu ja beebile need muidugi ei läinud. Kahtlustan, et see beebi oli selleks ajaks juba suur titt kui sokid valmis said. Kannad kudus vanaema ja ninaotsi aitas kududa onunaine.
Järgmine ülesanne ehk katsumus olid kahevärvilised kindad. Tegin maleruudus ja beeźi-valgekirjud. Ikka suht pisikesed ja kudusin hirmus kõvasti. Järgmine kudumiskatsetus oli iseendale ja üldse mitte kooliga seoses. Tegin labakud ja reipalt kirjud, mäletan, et tähti sai sisse kootud ja mumme jms. Iga mustrikord kirevam kui eelmine. Eks ma nendega käisin ka, soojad maavillased olid.
Seejärel meenuvad koolipainajaid õmblusteemadel. Tuli teha kittel (kohutav) ja miski oli veel nagu, põll? Ei mäleta enam aga see oli hirmus ülesanne.Õmblemise "haavadest" pole ma siiani üle saanud ilmselt, sest õmblustööd mulle ei meeldi.
Aga kudumine hakkas aja jooksul isegi meeldima. Keska ajal igal varahommikul rongiga kooli sõites ja õhtul tagasi ma ikka kudusin. Mäletan kollast vesti, rohelist poolpikkade varrukatega maavillast kampsunit jms. Mustreid polnud saada, ise midagi kompunnisin ja lõngad olid enamasti maavillane, mis Maakris värvida lasti. Värv andis välja ja pidi pestes ikka äädikaga üle loputama. Mäletan veel valget puuvillast lõnga (müüdi vihis ja ma ostsin seda ikka Viru tänavalt ühest pudupoest), oleks nagu Pingviin olnud nimeks :D aga äkki mingi luul mul. Sellest oli mul paar pluusi kootud, alla serva tegin pitsi ka. Need kudumised jäid ka keskkooli aega.
Kuigi ma kirjutasin, et vanaema aitas mul teha kanda esimestel sokkidel, siis ei näinud ma teda mitte kunagi kodus kudumas. Vahel ta õmbles, parandas, vahel tikkis pisut aga üldiselt ta käsitööd ei teinud. Ema ei tee mul üldse käsitööd. Mulle meeldib mõtelda, et ma olin lapsena iseõppija. Mu lemmikraamat oli Heegeldamine ja silmuskudumine III-IV klass ja sealt ma tasapisi oma teadmisi ammutasin.
Eeskujusid mul oli küll, seda ei saa salata. Onunaine kudus kogu aeg, tädi armastas palju kududa ja tegi ka müügiks. Isapoolne vanaema tikkis suuri rüiuvaipu, kudus ja heegeldas. Mängis ka kitarri ja oli muidu selline vaikne naisterahvas. Mu käsitööõpetaja kuni 4. klassini oli muidugi ka suur autoriteet. Tal olid imeilusad korrektsed tööd aga ta oli ka väga nõudlik.
Ma olen palju sellele mõelnud, et kuidas ja miks ja kes aga ma ei tea vastust siiani. Sisimas ma lihtsalt tunnen, et mul oli tahtmine nii suur, et ma lihtsalt haarasin nö härjal sarvist ja hakkasin näputööd tegema. Sellist mälupilti nagu ei olegi, et keegi oleks ette näidanud või kõrval istunud. Üldsegi mitte. Pigem on pildid sellest, et ma istun rätsepaistes kuskil, raamat on süles ja pusin. Kõrvaltoas ohib vanaema, et miks see laps õues ei mängi ja miks peab nii palju vaeva ühe asjaga ikka nägema.
Kas teie mäletate oma eeskujusid ja mõjutajaid?
PS. siia klapiksid mõned vanad fotod aga mul hetkel neid ei ole. Kui ma viitsin keldrisse minna, siis saab olema .
Mäletan, minul oli vanaema, kes kogu aeg midagi tegi. Tikkis, kudus, heegeldas. Hunnikud naftalliiinilõhnalist lõnga magamistoa kapis. Kingitused. Paksud soojad kampsunid. Eksperimenteerimine erinevate amterjalide ja tehniaktega - hargipits ja muud.
VastaKustutaVahel pani ta mitu erinevat ja omavahel sobimatut materjali ühte töösse kokku ja vahel tegi liiga väikseid asju, Aga ma olen täitsa kindel, et tema oli see, kes minusse pisiku süstis.
Ema tegi ka, tema töötas UKU-s. Seal õppis ta hõsti korralikult ja puhtalt tegema, see oli asi, mida vanaema väga tähtsaks ei pidanud. aga Uku oli ikkagi midagi muud - masstiraaž ja suht sarnased asjad kõik.
Sul on väga vahvad mälestused kirja pandud. Ja väga armas, et sa ka teiste omi lugeda tahad.
VastaKustutaMul olid kudumise eeskujud kogu aeg olemas - nii ema kui ka mõlemad vanaemad muude toimetuste kõrvalt kudusid, sokke, mütse, kampsuneid, kindaid.
Õmblemise pisiku sain emaemalt, vähemalt nii ma arvan. Ema oskab sirgeid õmblusi/palistusi, rohkemat aga mitte. Õnneks oli ta nõus mulle kangaid ostama ja seega andis vabad käed õmblemisoskuse arenguks. Keskas käisin isegi ÕTK-s õmblemise klassis.
Heegeldamise pusisin ise selgeks, mu meelest on see kõige lihtsam iseõpitav käsitöö osa.
Tikkimisega väga sinasõber ei ole, kuna võtab kohutavalt kaua aega, enne kui tulemust näen. Kui tikin, siis pigem ristpistes. Ülikooli ajal tudeerisin ja tegin ühe suure liniku Hardanger tikandis, üleelmisel aastal sai õpitud ka Muhu tikandi nippe.
Paari käsitööteemaga pean kiirustama - isa käe all peaks õppima vitstest korvide punumist ning kangastelgede saladusi valdab ta ka pisut.