Updates :)

Eilsele matkale täienduseks väike ülevaade hommikusest "kinost".
Ärkan mina kellaga (üle pika aja, ilmselt on ka minul osoonimürgitus) sutsukene enne 7, korteris valitseb haudvaikus. Lähen kohvitama kööki. Tavaliselt liitub minuga siis püstijalu tukkuv Suska, kes kuskile nähtavale kohta pargib. Täna aga ei keskit. Teen võileibu uhkes üksinduses ja isegi hommikukohvi ajaks ei tule keegi elutuppa passima.

Kell pool 8 ilmub magamistoast koibi sirutav Blacky. Kondid on niiiii kanged ja haigutus magus. Viskab end uuesti seanahale ja teeb näo, et tegelikult polnud veel plaanis tõusta. Suskinit pole sel hommikul veel nähtud.
Kuna kell liigub halastamatult, hakkan koeri õue ajama. Blacky  ei liiguta kulmu ka aga laseb omale lamavas asendis rihma kaela panna. Püsti ajab ka lõpuks, et no ok, teeme selle käigu siis ära, saab kaelast.

Suskinit pole ikka veel. Hüüan. Vaikus. Lähen voodi alla vaatama, suur silm särab aga välja ei tulda.
Lõpuks lähen Blackyga välisukse taha ja koputan kõvasti. Voodi alt kostab paar haugatust aga uudishimu lõpuks murrab laiskuse ja unisuse. Suure porisemise saatel saan penid õue pissile. Hädapärane tuur ümber majakvartali tehtud, lükkan loomad uuesti uksest sisse.

Blackyl on aeg süstida. Tavaliselt tuleb Suskin ka kohale ning passib kõrval nagu noor medõde. Seekord tuleb ka aga kui süstima asun, märkan hambad laiali norisevat looma, pee vastu köögikappe. Tõstan söögikausid põrandale ja kutsun sööma. Blacky sööb isukalt aga Suskinit ei ahvatle isegi mitte söök.
Mõlemad vahivad mind selliste nägudega nagu tahaks öelda, et tead, hakka juba minema, saab vaikust.
Lähengi.
Koerad peavad saama regulaarselt jalutada, eksole?