Mul oli üks heliplaat kadunud ja ilma selleta tundus hommik mõttetu. Juba eile otsisin autost, ei leidnud. Siis pöörasin kodus kappe pahupidi, kutsikas ka kohe kohal. Et mis teeme ja oi kui põnev. Millegipärast on kõik sahtlid, kapid, lõngakastid kohutavalt huvitavad.
Ajaviiteks jutustasin siis temaga, et koristamine lõbusam oleks. Küsin: "Rosin, kus on see plaat?" Rosin tõmbab kõrvad hästi pealigi, teeb ette pugejaliku näo ja igaks juhuks liputab kiiresti saba. Et ei jääks mitte mingisugust kahtlusekübet sellest, et tema võiks äkki kuidagi asjaga seotud olla.
Nimedest.
Hämmastav, milliseid nimesid on inimene suuteline oma lemmikloomale andma. Mingil hetkel juhtud end kõrval kuulama ja no lausa piinlik hakkab. Mingid tuletised hellitusnimest, peapeale pööratud versioonid, lühendused jne. Ema nt kutsub Rosinat vahel marakratiks. Kusjuures minul seostub see rüblikuga. Tüübiga, kes teeb iga päev pättust ja on muidu võimatu. Seda koomilisem see nimi on, sest no mul ei meenu ühtegi tegu, mis võiks kasvõi teatud varjundiga pättuseks pidada. See koer on nii eeskujulik, et vahel hakkab imelik lausa :D
Jalutama.
Talv on taas meie taljele mõjunud, õigemini olgem täpsed - pime aeg ei soosi pikki ringe. Aga nüüd läheb valgemaks, soojemaks ja puhtamaks. Jalutamised on lahedad aga neid tuleb pikendada jupikaupa :P Täna hommikul tegime taas ühe tsipa suurema ringi ja kodu suunas kõndides mõtlesin naiivselt, et võtaks teiselt poolt ka veel ühe kaare lisaks. Aga koer, nähes maja, kimas otsejoones üle platsi. Koju palun ja kohe! Liiale ei maksa ka minna, hommikusöök söömata veel ja alles ma sain soojast pesast välja, eksole.
laupäev, 28. veebruar 2015
reede, 27. veebruar 2015
Shetlandi lõngast Kata pilgu läbi
Kata kirjutab Shetlandi lõngast ning organiseerib ühistellimust. Lugege ja lööge kampa! Lõng tundub imeliselt kena, eriti see kindaproov, mida õnnestus oma käega näppida.
kolmapäev, 25. veebruar 2015
esmaspäev, 23. veebruar 2015
Snurre
Leidsin infot ühe lõngapoe kohta Helsingis. Hästi tuttav nimi on, äkki oli see üks nendest poodidest, mille ukse taha ma viimati Helsingis käies jäin. Nimelt pandi suvel paljud lõngapoed jube vara kinni või olid laupäeval üldse suletud.
pühapäev, 22. veebruar 2015
Oscar nominee and Eurovision 2015
There are 2 important events in Estonia in this week - Eurovision 2015 and Oscar - Academy Award ceremony.
One just took place yesterday - we got our national Eurovision entry. The song that will represent Estonia in May in Vienna is called "Goodby to Yesterday"
2nd big event is taking place this nigh in LA - Estonian-Georgian film "Tangerines" is nominated for an Oscar. If you are interested in details & some background information then here is a good overview for you. If you will have a change to watch it, I strongly recommend!
Due the time zone differences the ceremony might be difficult to watch but I still believe that Estonia will not sleep tonight :) Fingers crossed!
One just took place yesterday - we got our national Eurovision entry. The song that will represent Estonia in May in Vienna is called "Goodby to Yesterday"
2nd big event is taking place this nigh in LA - Estonian-Georgian film "Tangerines" is nominated for an Oscar. If you are interested in details & some background information then here is a good overview for you. If you will have a change to watch it, I strongly recommend!
reede, 20. veebruar 2015
neljapäev, 19. veebruar 2015
kolmapäev, 18. veebruar 2015
teisipäev, 17. veebruar 2015
Vaibad Harju-Jaanist
ERMi kogudes on mitu vaipa, mis kogutud või valmistatud Harju-Jaanis. Nood vanad toonid on nii tagasihoidlikud ja ilusad.
pühapäev, 15. veebruar 2015
Svenskad
Võtsin laeva peale kaasa lihtsa kudumistöö. Kunagi kinkis Hilly mulle ilusat lõnga jõuluks, isetriipuv meriino - Misti Alpaca Hand Paint Sock Yarn. Pehme ja peenike, sõrmikuteks sobiv.
Lõin kodus juba silmad üles ja laevas hakkasin kuduma. Kuna sellist kajutiaega oli palju ja ega me kogu aeg ka lauamänge mänginud, siis edenes kudum kiirelt.
Sel nädalavahetusel sain kindad valmis. Sellised kevadised triibikud. Rootsi reisi auks nimetasin nood Svenska sõrmikuteks :)
Lõin kodus juba silmad üles ja laevas hakkasin kuduma. Kuna sellist kajutiaega oli palju ja ega me kogu aeg ka lauamänge mänginud, siis edenes kudum kiirelt.
Sel nädalavahetusel sain kindad valmis. Sellised kevadised triibikud. Rootsi reisi auks nimetasin nood Svenska sõrmikuteks :)
Kuidas ma kana istuma panin
Tahtsin nädalavahetusel proovida pudelikana ahjus. Olen sellest palju head kuulnud aga teinud veel polnud. Kana poest leitud, vaim valmis ja eile läks kokkamiseks.
Kõigepealt oli vaja osta õlu, sest kana sisse tahtsin panna õllepudelit. Läksin poodi pika nimekirjaga aga nimekirjad on ju nõrkadele, mõtlesin et küll mul on meeles, mis ma sellest ikka välja otsin. Kõik muud vajalik oli meeles aga õlu läks meelest. Õhtul läksin uuesti poodi, seekord ainult õlut ostma. Ikka jäi muid asju ka silma aga õlle ma ära tõin :P
Õhtul hakkasin kana ette valmistama. Retsept oli lihtne - kana maitsestada seest ja väljast soola-pipraseguga. Easy! Nüüd selgus, et maitseainete kapis oli täpselt pool tl pipart. Pipratoosist leidsin veel mõned ebemed, mis ajasid rohkem aevastama kui olid abiks. Peale suurt tuulamist kappides leidsin punase pipra pulbri. Segasin siis sellest kokku midagi ja kana sai ära mätsitud.
Nüüd tuli operatsioon "pudel". Panin küpsetusvormi alla ja pooliku õllepudeli otsa kana. Istus ägedalt ja ajas naerma. Pool jõuluporterist konsumeerisin ise. Tuju oli lõbus!
Seejärel hakkasin otsima praeahju juhendit, sest väidetavalt tuleb kana parem kui toda küpsetada pöördõhureźiimil. Mul oli neid propellerimärke mitu ja riskida ei soovinud. Passi leidsin ja juhendi ka... mis oli poolakeelne. Ühtlasi sai korda ka see kapp, kus ma kõikvõimalikke dokumente ja juhendeid hoian. Netist leidsi lõpuks õige märgi ja kokkamine võis alata.
Tuvastasin õige nupu, lülitasin ahju sisse ja asusin kana ahju manööverdama. Ei mahtunud. Eemaldasin kõik plaadid, panin resti kõige alumisele põhjale ja proovisin uuesti. Ei mahtunud.
Vihastasin. Tormasin panipaika klaasist pudeleid otsima. Ega neid siia eriti ei satu ja kui ka satub, siis olen kiire neid jalust ära loopima. Ainus pudel, mis oleks sobinud, oli poolik õlipudel. Kallasin siis õli purki ja eemaldasin õllepudeli ning toppisin selle eluka uuesti õlipudeli otsa.
Uus katse ahjuga - napikas! Kana läks küpsema, lõpuks!
Aeg lendas linnutiivul. Nimelt oli lubanud meile külla tulla Nässu koos Margega ja nad olid juba raporteerinud, et mess on läbi ja nad teel marsapeatusesse. Appi-appi. Terve elamine täitus küpsetamislõhnadega, läksin vaatama, mis ahjus toimus. Pahaaimamatult avasin ukse ja tirisin eluka välja. Hakkas pruunistuma ja nägi hea välja... ja siis sekund hiljem läks tööle suitsualarm! Ja 2 sekundit hiljem ilmus joostes kööki paanikas koer. Avasin aknad, kloppisin rätiga suitsu laiali ja rahustasin koera.
Täistunniks oli kanaga asjad suht ühel pool ja ma pidin lippama marsale vastu. Keerasin kuumuse maha ja jätsin kana ahju "hinagama". Tulemus oli väga hea! Pool pistsime õhtul nahka ja poolest tegin täna potitäie kana-klimbisuppi.
Klimbid tegin seekord kreeka jogurtist ja tulid väga head!
Kõigepealt oli vaja osta õlu, sest kana sisse tahtsin panna õllepudelit. Läksin poodi pika nimekirjaga aga nimekirjad on ju nõrkadele, mõtlesin et küll mul on meeles, mis ma sellest ikka välja otsin. Kõik muud vajalik oli meeles aga õlu läks meelest. Õhtul läksin uuesti poodi, seekord ainult õlut ostma. Ikka jäi muid asju ka silma aga õlle ma ära tõin :P
Õhtul hakkasin kana ette valmistama. Retsept oli lihtne - kana maitsestada seest ja väljast soola-pipraseguga. Easy! Nüüd selgus, et maitseainete kapis oli täpselt pool tl pipart. Pipratoosist leidsin veel mõned ebemed, mis ajasid rohkem aevastama kui olid abiks. Peale suurt tuulamist kappides leidsin punase pipra pulbri. Segasin siis sellest kokku midagi ja kana sai ära mätsitud.
Nüüd tuli operatsioon "pudel". Panin küpsetusvormi alla ja pooliku õllepudeli otsa kana. Istus ägedalt ja ajas naerma. Pool jõuluporterist konsumeerisin ise. Tuju oli lõbus!
Seejärel hakkasin otsima praeahju juhendit, sest väidetavalt tuleb kana parem kui toda küpsetada pöördõhureźiimil. Mul oli neid propellerimärke mitu ja riskida ei soovinud. Passi leidsin ja juhendi ka... mis oli poolakeelne. Ühtlasi sai korda ka see kapp, kus ma kõikvõimalikke dokumente ja juhendeid hoian. Netist leidsi lõpuks õige märgi ja kokkamine võis alata.
Tuvastasin õige nupu, lülitasin ahju sisse ja asusin kana ahju manööverdama. Ei mahtunud. Eemaldasin kõik plaadid, panin resti kõige alumisele põhjale ja proovisin uuesti. Ei mahtunud.
Vihastasin. Tormasin panipaika klaasist pudeleid otsima. Ega neid siia eriti ei satu ja kui ka satub, siis olen kiire neid jalust ära loopima. Ainus pudel, mis oleks sobinud, oli poolik õlipudel. Kallasin siis õli purki ja eemaldasin õllepudeli ning toppisin selle eluka uuesti õlipudeli otsa.
Uus katse ahjuga - napikas! Kana läks küpsema, lõpuks!
Aeg lendas linnutiivul. Nimelt oli lubanud meile külla tulla Nässu koos Margega ja nad olid juba raporteerinud, et mess on läbi ja nad teel marsapeatusesse. Appi-appi. Terve elamine täitus küpsetamislõhnadega, läksin vaatama, mis ahjus toimus. Pahaaimamatult avasin ukse ja tirisin eluka välja. Hakkas pruunistuma ja nägi hea välja... ja siis sekund hiljem läks tööle suitsualarm! Ja 2 sekundit hiljem ilmus joostes kööki paanikas koer. Avasin aknad, kloppisin rätiga suitsu laiali ja rahustasin koera.
Täistunniks oli kanaga asjad suht ühel pool ja ma pidin lippama marsale vastu. Keerasin kuumuse maha ja jätsin kana ahju "hinagama". Tulemus oli väga hea! Pool pistsime õhtul nahka ja poolest tegin täna potitäie kana-klimbisuppi.
reede, 13. veebruar 2015
Nüüd on minu silmad...
...selleks korraks jälle Reemetsa ja Ermi näinud ning võib rahuliku südamega järgmise korrani elada. Käisin nimelt Kunstihoones vaatamas näitust Eesti tekstiilikunst 100.
Ma armastan neid vanu vaipu, tuletab meelde lapsepõlve kui tädi mind ikka muuseumisse viis. Muidugi väljas on seal uued tegijad ka, koos väärikate vanadega. Omapärased kooslused tekivad, mõned on ajastutruud ja mõned nii ajatud. Kurdeti, et noori tuleb peale vähe. Natuken räägiti klatsi ja ajalugu ka. Kas teie teadsite, et E. Reemetsal oli kaasasündinud puue - ühel käel puudusid sõrmed? Täiesti hämmastav arvestades, milliseid ilusaid suuri vaipu ta on valmis "pununud"- Väägvere ja Aino Tamm nt. Ja kas te teadsite, et Anu Raua ema Valda Raud tõlkis Salingeri "Kuristik rukkis"?
Näitust tutvustas Kadi Pajupuu, kes on ühtlasi nüüd tunnistatud ka pärandihoidjaks 2014!
Näituse kataloog on hetkel veebis. Kui finantsid kokku saavad, siis ehk näeb ka trükivalgust.
Toetajad on oodatud :)
Ja minge kindlasti ka näitusele!
 |
| Leesi Erm. Sinilind |
Ma armastan neid vanu vaipu, tuletab meelde lapsepõlve kui tädi mind ikka muuseumisse viis. Muidugi väljas on seal uued tegijad ka, koos väärikate vanadega. Omapärased kooslused tekivad, mõned on ajastutruud ja mõned nii ajatud. Kurdeti, et noori tuleb peale vähe. Natuken räägiti klatsi ja ajalugu ka. Kas teie teadsite, et E. Reemetsal oli kaasasündinud puue - ühel käel puudusid sõrmed? Täiesti hämmastav arvestades, milliseid ilusaid suuri vaipu ta on valmis "pununud"- Väägvere ja Aino Tamm nt. Ja kas te teadsite, et Anu Raua ema Valda Raud tõlkis Salingeri "Kuristik rukkis"?
 |
| Triinu Pungits |
Näitust tutvustas Kadi Pajupuu, kes on ühtlasi nüüd tunnistatud ka pärandihoidjaks 2014!
Näituse kataloog on hetkel veebis. Kui finantsid kokku saavad, siis ehk näeb ka trükivalgust.
Toetajad on oodatud :)
Ja minge kindlasti ka näitusele!
 |
| Vanda Juhansoo. Naistekampsun Tartust. Kampsuni valmistas tekstiilikunstnik oma sõbrannale Helmi Varesele, kes kandis seda aastatel 1936-39. See on avaldatud ka ERMi kampsuniraamatus. |
Stockholm 2.
Kuna ma reisiks valmistudes korjasin kokku rohkem materjali kui ma ise jõudsin läbi käia, külastada, siis teen nendest leidudest ka ühe postituse. Äkki on kellelegi abiks või siis õnnestub kunagi tagasi minna...
Kohvikud, söögikohad.
Üks klassikaline kena kohvik on Vete-Katten, mis asub Kungsgatan 55.
Jõudsime küll sinna kohale aga tundus, et tegemist on tõepoolest väga popi kohaga, mistõttu olid reedel 3 paiku selles söögikohas massid.
Pakuti kohapeal kohvi ja kondiitritooteid ning eraldi saba oli nendele, kes soovisid saiakesi ja kooke kaasa osta. Meenutas pisut meie kunagisi kohvikuid Tallinnas, kus alati lapsena tuli sabas seista ja kohta oodata. Mõnus nostalgia :) ja see lõhn! :)
Kui te lähete kohvipausile sõbrannadega jutustama ja kuduma, siis see on Fika!
Samal tänaval asus ka 11 erineva söögikohaga maja - Kungshallen. Erinevad maitsed, kohapeal söömiseks ja take away, mitmel tasapinnal erinevad söögikohad.
Üldse tundus see tänav olevat lõputu ja linna süda, söögikohti-kohvikuid jäi silma mitmeid. Ka kiirsöögikaid. Kungsgatan jookseb risti Norrlandsgataniga - tänavaga, kus asub too Gotlandi lõnga müüv käsitööpood Svensk Hemsljöd. Too Norrlandsgatan omakorda aga läheb otsejoones bussipeatuseni välja (76. sadamasse).
ICA - supermarketikett, kust saab osta nt martsipani. Rootsis on jube hea martsipan, erineva koostisega ja maitsetega. Reeglina soodsam on toda hankida supermarketidest. Üks ICA poodidest on üsna lähedal sadamale - Malmvägen 13. Vist oli 2. peatus enne sadamat. Kahjuks ajaliselt me sinna enam ei jõudnud aga mööda sõitsime küll.
Lõnga ja käsitööpoed
Sellest Ravelry grupist sain palju vihjeid. Osad on küll vanad ja kodukad ei tööta enam aga siiski tasub uurida.
Üks tore blog jäi ka silma, kus tutvustakse erinevaid huvipakkuvaid kohti Stockis nagu nt kirbuturud ja söögikohad jne.
Ja muidugi olid palju abiks isiklikud kontaktid - inimesed, kes palju Stockholmis käinud (Tiina) või seal lausa elanud (Anu). Eriti mis puudutas transpordi teemat, piletisüsteemi, keeleabi jne.
Tänud ja tervitused! :)
Trip.ee-s kolasin vist ka pisut aga midagi olulist lisaks ei leidnud.
Kohvikud, söögikohad.
Üks klassikaline kena kohvik on Vete-Katten, mis asub Kungsgatan 55.
Jõudsime küll sinna kohale aga tundus, et tegemist on tõepoolest väga popi kohaga, mistõttu olid reedel 3 paiku selles söögikohas massid.
Pakuti kohapeal kohvi ja kondiitritooteid ning eraldi saba oli nendele, kes soovisid saiakesi ja kooke kaasa osta. Meenutas pisut meie kunagisi kohvikuid Tallinnas, kus alati lapsena tuli sabas seista ja kohta oodata. Mõnus nostalgia :) ja see lõhn! :)
Kui te lähete kohvipausile sõbrannadega jutustama ja kuduma, siis see on Fika!
Samal tänaval asus ka 11 erineva söögikohaga maja - Kungshallen. Erinevad maitsed, kohapeal söömiseks ja take away, mitmel tasapinnal erinevad söögikohad.
Üldse tundus see tänav olevat lõputu ja linna süda, söögikohti-kohvikuid jäi silma mitmeid. Ka kiirsöögikaid. Kungsgatan jookseb risti Norrlandsgataniga - tänavaga, kus asub too Gotlandi lõnga müüv käsitööpood Svensk Hemsljöd. Too Norrlandsgatan omakorda aga läheb otsejoones bussipeatuseni välja (76. sadamasse).
ICA - supermarketikett, kust saab osta nt martsipani. Rootsis on jube hea martsipan, erineva koostisega ja maitsetega. Reeglina soodsam on toda hankida supermarketidest. Üks ICA poodidest on üsna lähedal sadamale - Malmvägen 13. Vist oli 2. peatus enne sadamat. Kahjuks ajaliselt me sinna enam ei jõudnud aga mööda sõitsime küll.
Lõnga ja käsitööpoed
Sellest Ravelry grupist sain palju vihjeid. Osad on küll vanad ja kodukad ei tööta enam aga siiski tasub uurida.
Üks tore blog jäi ka silma, kus tutvustakse erinevaid huvipakkuvaid kohti Stockis nagu nt kirbuturud ja söögikohad jne.
Ja muidugi olid palju abiks isiklikud kontaktid - inimesed, kes palju Stockholmis käinud (Tiina) või seal lausa elanud (Anu). Eriti mis puudutas transpordi teemat, piletisüsteemi, keeleabi jne.
Tänud ja tervitused! :)
Trip.ee-s kolasin vist ka pisut aga midagi olulist lisaks ei leidnud.
neljapäev, 12. veebruar 2015
Kaubanduslikku informatsiooni
Käisin üle pika aja Ülemiste Rimist süüa ostmas ning märkasin, et nende lõngariiul on kordades pikemaks läinud. Ka valik on muutunud. Lisaks akrüülidele on nüüd müügil villasegust, sokilõngu jms. Peamiselt Türgi päritolu. Hetkel on 30% allahindlus Rimi kaardi omanikele ja osad olid niisama allahinnatud.
Nt sain tädile ilusat tumesinist sokilõnga (Red Heart Sport Socks), 100gr tokk maksis 2 eurot ja tokis on 410m lõnga, varras 2-3. 75% uus vill, 25% polüamiidi. See hind oli kõigile. Muud isetriipuvad (nt Alize Superwash) olid kliendikaardiga.
Nt sain tädile ilusat tumesinist sokilõnga (Red Heart Sport Socks), 100gr tokk maksis 2 eurot ja tokis on 410m lõnga, varras 2-3. 75% uus vill, 25% polüamiidi. See hind oli kõigile. Muud isetriipuvad (nt Alize Superwash) olid kliendikaardiga.
kolmapäev, 11. veebruar 2015
Woolmintis allahindlus 10%
Woolmintis on sõbrapäeva allahindlus, Eestis vist ikka tähistatakse sõbrapäeva ja suht aktiivselt? Reklaami tuleb küll palju aga mulle jäävad silma ikka lõngad...
Link
Link
teisipäev, 10. veebruar 2015
Pudrukuul
Hämmastav kui kiiresti on suuteline üks märg shoti terjer liikuma korteri ühest otsast teise. Viuh! ja sekund hiljem lamab seltsimees sellises algpoosis ja sellise näoga, et no tema küll ei ole siit paigast viimase paari tunni jooksul käppagi eemale saanud. Keerad selja ja sama kordub uuesti, nüüd on koer köögis, lamab liikumatult ja isegi haigutab moepärast.
pühapäev, 8. veebruar 2015
Stockholm
Kui ma siin aastaid tagasi viskasin nalja, et tõenäoliselt olen ma viimane eestlane, kes Soome läheb, siis nüüd võiks sama nalja teha Rootsi kohta. Jah, hoolimata kehtivast riigikorrast ja "maailm lahti" elust meil, ei ole ma siiani Rootsi sattunud. Nüüd see siis juhtus! :)
Kui enne jõule mõtlema hakkasin,et mida sel aastal oma ristitütrele sünnipäevaks (jaanuaris) kinkida, torkas järsku pähe mõte minna koos kuskile kruiisile. Soomes on nad korra perega käinud aga Rootsis minu mäletamis mööda mitte. Teemat sai tasapisi arutatud lapsevanemaga ning otsus sündis. Alguses mõtlesin, et kutsuks kõik kolm tüdrukut aga kuna Tallink lubab mittelapsevanemal kaasa võtta vaid kuni 2 last, siis tegin ettepaneku, et L ise valib, kas ta kutsub kaasa noorema õe või vanema. Õnnelikuks reisikaaslaseks osutus noorem õde G. Piletid said bronnitud, bürokraatia läbinäritud ja siis võis reisipäeva ootama jääda. L kommentaar kõigele oli: "Ma ootan seda reisi sama palju kui Isaaci kontserti Tallinnas". Isaac on see soome noorukist laulja, kes meil hiljuti käis teismelisi neiusid hullutamas. Sellest kommentaarist järeldasin, et idee kiideti heaks.
Lõpuks jõudis kätte ka reisipäev. Me kõik olime elevil, kahtlustan, et minu erutus polnud sugugi väiksem kui tüdrukutel. Plaane oli muidugi palju aga ajalimiidi tõttu tuli teha ratsionaalne valik. Kuna ma olen põhjalik, oli suurem osa planeerimisest tehtud paberil, google street view´ga ja exceli tabelis :) Päevakava ja menüüd paigas, asjad pakitud, auto pargitud - kimasime laevale. Tüdrukud tunnistasid autos, et viimasel päeval (kui nad mind ootasid ja kedagi veel kodus polnud) olid nad tervest kõrist kiljunud. Ikka suurest elevusest ja rõõmust :)
Ilmataat oli meiega väga leebe. Meri oli peegelsile, päike Tallinnas paistis ja külma oli mõned kraadid. Laevas magamine oli küll pisut harjumatu, mootor mürises ja küljealune oli pisut kõva. Ka G oli reisiks põhjalikult valmistunud - omatehtud domino, mängukaardid ning reisikirja tarbeks kaasa võetud suur klade, kuhu preili igal vabal momendil ülestäheldusi tegi.
Elevus hoidis pisut ärkvel aga magatud me siiski saime. Stockholm võttis meid vastu ilusa päikese, plusskraadide ja tilkuvate räästaalustega. Kevadetunne puges sisse, päike ajas silmad kissi.
Laevalt oli meil ostetud 24h sõidukaardid minule ja L-le, G sai 12st alatest tasuta sõita (reedest pühapäevani on neil selline reegel, kui laps reisib koos piletiga täiskasvanuga). Kohe sadama juurest viis buss nr 76 meid Nordiska muuseumi juurde, mis oli kompromissiks väli-ja sisenäituste vahel. Nimelt õnnestus L-l kuskilt hankida vahetult enne reisi viirusepisik ja tal oli tugev köha-nohu. Mistõttu algselt mõeldud Skansen jäi järgmiseks korraks ning sai asendatud Nordiskaga ja me ei kahelnud ses valikus. Nordiskas oli nii ilus! Imeline hoone, omapärased kogud ja palju vaatamist.
Näitused olid kohati naljaka valikuga, et folktekstiilid ja siis kohe kõrval vananev Rootsi oma valehammaste, abikärude ja jalutuskeppidega. Seejärel hüppad korraks Strindbergi maailma ja hoppa! tutvud jooksupealt moeajalooga. Lastele aga meeldis, eriti moeajaloo väljapanek - Beatles´i dress code, gooti noormees ja rahvariides pruut jne. Mina muidugi vahtisin suu ammuli ilusaid kindaid, pitse ja tikandeid. Kerge pettumus oli vast see, et neid nii vähe väljas oli. Ilmselt olen ma meie ERMiga ära hellitatud ja ootasin kah suurt ning põhjalikku väljapanekut. Aga parem ikka kui mitte midagi.
Nordiskast liikusime mõned meetrid eemal asuvasse Vasa muuseumisse. Laeva osas olid mul eelnevalt kahetised tunded, et kas tüdrukutele on see ikka piisavalt teema ja põnev aga eksisin. Väga meeldis ja vaatamist oli tõesti palju. Laev oli muljetavaldavalt suur hiiglane, palju detaile, tolleaegset eluolu kirjeldavad stendid, stseenid, laeva ülestõstmisega kaasnenud kirjeldused ja dokumendid.
Aeg läks väga kiiresti, isegi liiga kiiresti, kuna meil oli ju palju plaane :)
Muuseumis oli jube hämar, mistõttu pildid on ka vastavad. Lisaks on see laev nii kohutavalt suur, et ükskõik, mis nurga all ma teda pildistada ka ei proovinud, ikka jäi peale vaid murdosa alusest. Üldmuljet saab ikka siis kui ise kohale minna.
Edasi liikusime vanalinna - Gamla Stani. Oh, see oli meie Tallinna vanalinnale nii sarnane! Samasugused hooned, kitsad tänavad, munakivisillutis. Pindalalt vist küll väiksem ja ilma kaitsemüürita aga tänavatel jalutada oli küll väga kodune. Üldse jättis Stockholm koduse ja mõnusa linna mulje.
Muidugi tuli kiirelt pilk peale heita ka kuningalossile. Aeg hakkas kahjuks siis juba otsa saama ja kesklinnast kappasime läbi nagu kari metshobuseid :P
Ainus erand oli 15minutiline peatus käsitööpoes nimega Svensk Hemsljöd.
Olin selle poekese leidnud vahetult enne reisi ja omale telefonisse märkme pannud, et äkki jõuab. Asus meie bussipeatusele väga lähedal ja valik oli ahvatlev - z-keeruga lõngad kaheotsakudumite valmistamiseks, Gotlandi villane jms. Lisaks palju ilusaid tikkepilte, sellist klassikalist rootsi tikandit, punaseid hobuseid jms. Maitsekas ja tore pood, erinev pisut vanalinna suveniirikatest, kus ülekaaluliselt müüdi igavat kräppi. Erandiks ehk Sticka (Österlånggatan 37), kus ilusat ja kallist lõnga, valmisesemeid ja dekoratiivkaupa.
Ja siis oligi aeg joosta bussile ning sõita sadamasse. Natukene ekstreemset ekslemist oli ka aga lõpp hea, kõik hea. Laevale jõudsime õigeaegselt ning kodutee võis alata. Kui ma hiljem kajutis üritasin unega võideldes kinnast kududa, hüüdis G - "sa ju tukud, tädi!" Oli aeg põhku pugeda, uni oli sügav ja unenägudeta.
Sellise toreda seltskonnaga läheks uuesti reisile iga kell! Nüüd me juba unistame, et kunas tagasi saaks minna. Jäi ju Skansen ja Junipacken vaatamata!
Above is a short overview of our trip to Stockholm with my goddaughter L and her sister G. Museums, yarn shops, old town, royal palace. Lovely children friendly city, nice weather and good company. Maybe one day we´ll have a change to go back :)
Kui enne jõule mõtlema hakkasin,et mida sel aastal oma ristitütrele sünnipäevaks (jaanuaris) kinkida, torkas järsku pähe mõte minna koos kuskile kruiisile. Soomes on nad korra perega käinud aga Rootsis minu mäletamis mööda mitte. Teemat sai tasapisi arutatud lapsevanemaga ning otsus sündis. Alguses mõtlesin, et kutsuks kõik kolm tüdrukut aga kuna Tallink lubab mittelapsevanemal kaasa võtta vaid kuni 2 last, siis tegin ettepaneku, et L ise valib, kas ta kutsub kaasa noorema õe või vanema. Õnnelikuks reisikaaslaseks osutus noorem õde G. Piletid said bronnitud, bürokraatia läbinäritud ja siis võis reisipäeva ootama jääda. L kommentaar kõigele oli: "Ma ootan seda reisi sama palju kui Isaaci kontserti Tallinnas". Isaac on see soome noorukist laulja, kes meil hiljuti käis teismelisi neiusid hullutamas. Sellest kommentaarist järeldasin, et idee kiideti heaks.
Lõpuks jõudis kätte ka reisipäev. Me kõik olime elevil, kahtlustan, et minu erutus polnud sugugi väiksem kui tüdrukutel. Plaane oli muidugi palju aga ajalimiidi tõttu tuli teha ratsionaalne valik. Kuna ma olen põhjalik, oli suurem osa planeerimisest tehtud paberil, google street view´ga ja exceli tabelis :) Päevakava ja menüüd paigas, asjad pakitud, auto pargitud - kimasime laevale. Tüdrukud tunnistasid autos, et viimasel päeval (kui nad mind ootasid ja kedagi veel kodus polnud) olid nad tervest kõrist kiljunud. Ikka suurest elevusest ja rõõmust :)
Ilmataat oli meiega väga leebe. Meri oli peegelsile, päike Tallinnas paistis ja külma oli mõned kraadid. Laevas magamine oli küll pisut harjumatu, mootor mürises ja küljealune oli pisut kõva. Ka G oli reisiks põhjalikult valmistunud - omatehtud domino, mängukaardid ning reisikirja tarbeks kaasa võetud suur klade, kuhu preili igal vabal momendil ülestäheldusi tegi.
Elevus hoidis pisut ärkvel aga magatud me siiski saime. Stockholm võttis meid vastu ilusa päikese, plusskraadide ja tilkuvate räästaalustega. Kevadetunne puges sisse, päike ajas silmad kissi.
Laevalt oli meil ostetud 24h sõidukaardid minule ja L-le, G sai 12st alatest tasuta sõita (reedest pühapäevani on neil selline reegel, kui laps reisib koos piletiga täiskasvanuga). Kohe sadama juurest viis buss nr 76 meid Nordiska muuseumi juurde, mis oli kompromissiks väli-ja sisenäituste vahel. Nimelt õnnestus L-l kuskilt hankida vahetult enne reisi viirusepisik ja tal oli tugev köha-nohu. Mistõttu algselt mõeldud Skansen jäi järgmiseks korraks ning sai asendatud Nordiskaga ja me ei kahelnud ses valikus. Nordiskas oli nii ilus! Imeline hoone, omapärased kogud ja palju vaatamist.
Näitused olid kohati naljaka valikuga, et folktekstiilid ja siis kohe kõrval vananev Rootsi oma valehammaste, abikärude ja jalutuskeppidega. Seejärel hüppad korraks Strindbergi maailma ja hoppa! tutvud jooksupealt moeajalooga. Lastele aga meeldis, eriti moeajaloo väljapanek - Beatles´i dress code, gooti noormees ja rahvariides pruut jne. Mina muidugi vahtisin suu ammuli ilusaid kindaid, pitse ja tikandeid. Kerge pettumus oli vast see, et neid nii vähe väljas oli. Ilmselt olen ma meie ERMiga ära hellitatud ja ootasin kah suurt ning põhjalikku väljapanekut. Aga parem ikka kui mitte midagi.
Aeg läks väga kiiresti, isegi liiga kiiresti, kuna meil oli ju palju plaane :)
Edasi liikusime vanalinna - Gamla Stani. Oh, see oli meie Tallinna vanalinnale nii sarnane! Samasugused hooned, kitsad tänavad, munakivisillutis. Pindalalt vist küll väiksem ja ilma kaitsemüürita aga tänavatel jalutada oli küll väga kodune. Üldse jättis Stockholm koduse ja mõnusa linna mulje.
Muidugi tuli kiirelt pilk peale heita ka kuningalossile. Aeg hakkas kahjuks siis juba otsa saama ja kesklinnast kappasime läbi nagu kari metshobuseid :P
Ainus erand oli 15minutiline peatus käsitööpoes nimega Svensk Hemsljöd.
Olin selle poekese leidnud vahetult enne reisi ja omale telefonisse märkme pannud, et äkki jõuab. Asus meie bussipeatusele väga lähedal ja valik oli ahvatlev - z-keeruga lõngad kaheotsakudumite valmistamiseks, Gotlandi villane jms. Lisaks palju ilusaid tikkepilte, sellist klassikalist rootsi tikandit, punaseid hobuseid jms. Maitsekas ja tore pood, erinev pisut vanalinna suveniirikatest, kus ülekaaluliselt müüdi igavat kräppi. Erandiks ehk Sticka (Österlånggatan 37), kus ilusat ja kallist lõnga, valmisesemeid ja dekoratiivkaupa.
Ja siis oligi aeg joosta bussile ning sõita sadamasse. Natukene ekstreemset ekslemist oli ka aga lõpp hea, kõik hea. Laevale jõudsime õigeaegselt ning kodutee võis alata. Kui ma hiljem kajutis üritasin unega võideldes kinnast kududa, hüüdis G - "sa ju tukud, tädi!" Oli aeg põhku pugeda, uni oli sügav ja unenägudeta.
 |
| Suveniirid |
Above is a short overview of our trip to Stockholm with my goddaughter L and her sister G. Museums, yarn shops, old town, royal palace. Lovely children friendly city, nice weather and good company. Maybe one day we´ll have a change to go back :)
pühapäev, 1. veebruar 2015
Shoti terjeri värvid
Ma olen viimasel ajal pidanud ca paar korda seletama inimestele, mis värvi on olemas shoti terjereid. Täiesti loomulik tundub see, et shotikad on mustad. Natukene teatakse ka seda, et neid on olemas nisukarva aga brindle´i ehk kirju osas on arusaamu erinevaid. Selgitan siis nii palju kui mina tean. See ei ole absoluutne tõde aga ma loodan, et mööda väga ka ei pane :)
Kirju ei ole toon, mis tekib vanadusega. Kirjuks võib koer minna muidugi ka siis kui tema vanemate liinides on kirjut sees aga see ei ole nö üks vanaduse tundemärk. Suska nt elas elu lõpuni mustas kasukas. Vanadusest lähevad halliks pigem koera näopiirkond (habe, suu ümbrus, kõrvad). Kirju on ikkagi kirju karvastruktuuri mõttes (juurest otsani). Mina ise teen vahet hallil ja loomulikul kirjul.
Nt kui Blacky sündis, oli ta must kutsikas. Niiviisi on ka kirjas tema tõutunnistusel. Geneetiliselt sai ta aga kaasa sutsukene kirjut ning ma isegi ei mäleta, mis vanusest aga kuskil kuldses keskeas B. kasukas enam 100% must ei olnud.
Siin näeb pisut üht kirjut poissi kutsikana, pildil on noormees Vagabond arvutis :)
Ma olen oma silmaga näinud nii beezhika alatooniga kirjut kui ka hallika alatooniga.
Rosina papa Kari on ka kirju aga ema Ronja must.
Ja nüüd siis veel nisu ehk wheaten. Siin meie matkapildil peaks olema Ludvig:
Nisusid on Eestis veel muidugi aga ma arvan, et ma ei eksi kui ütlen, et domineerib siiski must. Kennelliidu registri andmetel on meil 23 nisuvärvi shotikat.
Märksõna "brindle" andis tulemuseks 131, märksõna "must" aga andis vasteks "289". EKL baas ei ole värvuste osas just ühtselt kirjeldatud. Koguarvuks on EKLis regatud 448 shoti terjerit aastatest 1985 - 2014.
Leidsin, et toonidest on kasutusel olnud veel "tumebrindle" (2009), "tiigrikarva" (1992 ja 1989) ja "kährik" (1991). Viimane on eriti koomiline määratlus ja tänapäeval enam ei kasutata.
Ametlikult eksisteerib ikkagi 3 tooni - must (black), nisukarva (wheaten) ja kirju (brindle).
Muide, ka see tuleb paljudele üllatuseks, kuidas nisukarva kutsikad tulevad. See on geneetiline trikk :) ehk et minu aru saamist mööda võivad olla ema ja kutsikas erinevat värvi. Kasvatajad oskavad seda paremini seletada aga registrist just vaatasin, nt et viimati sündinud nisukarva kutsika isa ja ema olid mõlemad regatud kui mustad. Aga oli ka kombinatsioon, kus nisuvärvi isane ja must emane andsid 4 nisuvärvi kutsikat.
Tõuajaloo seisukohalt on kõige vanem siiski kirju ehk brindle. Must hakkas domineerima siis kui Roosveldil oli Fala ning filmistaarid end oma shotikatega meedias näitama hakkasid.
Vot selline lugu siis nende värvidega.
EKLs on andmed registreeritud koerte kohta, st statistikas ei kajastu surnud koerad, mistõttu nendes arvudes kajastuvad ka praeguseks lahkunud koerad. Samuti võib olla (ei pruugi) Eestis koeri, kes ei ole siin registrisse kantud ja elavad nn välisriigi reg koodi ning passiga. Parandage mind kui ma eksin.
Kirju ei ole toon, mis tekib vanadusega. Kirjuks võib koer minna muidugi ka siis kui tema vanemate liinides on kirjut sees aga see ei ole nö üks vanaduse tundemärk. Suska nt elas elu lõpuni mustas kasukas. Vanadusest lähevad halliks pigem koera näopiirkond (habe, suu ümbrus, kõrvad). Kirju on ikkagi kirju karvastruktuuri mõttes (juurest otsani). Mina ise teen vahet hallil ja loomulikul kirjul.
Nt kui Blacky sündis, oli ta must kutsikas. Niiviisi on ka kirjas tema tõutunnistusel. Geneetiliselt sai ta aga kaasa sutsukene kirjut ning ma isegi ei mäleta, mis vanusest aga kuskil kuldses keskeas B. kasukas enam 100% must ei olnud.
 |
| Blacky 3-aastane |
 |
| Blacky 6-aastane, parempoolne |
Siin näeb pisut üht kirjut poissi kutsikana, pildil on noormees Vagabond arvutis :)
Ma olen oma silmaga näinud nii beezhika alatooniga kirjut kui ka hallika alatooniga.
Rosina papa Kari on ka kirju aga ema Ronja must.
Ja nüüd siis veel nisu ehk wheaten. Siin meie matkapildil peaks olema Ludvig:
Nisusid on Eestis veel muidugi aga ma arvan, et ma ei eksi kui ütlen, et domineerib siiski must. Kennelliidu registri andmetel on meil 23 nisuvärvi shotikat.
 |
| Allikas: register.kennelliit.ee |
Märksõna "brindle" andis tulemuseks 131, märksõna "must" aga andis vasteks "289". EKL baas ei ole värvuste osas just ühtselt kirjeldatud. Koguarvuks on EKLis regatud 448 shoti terjerit aastatest 1985 - 2014.
Leidsin, et toonidest on kasutusel olnud veel "tumebrindle" (2009), "tiigrikarva" (1992 ja 1989) ja "kährik" (1991). Viimane on eriti koomiline määratlus ja tänapäeval enam ei kasutata.
Ametlikult eksisteerib ikkagi 3 tooni - must (black), nisukarva (wheaten) ja kirju (brindle).
Muide, ka see tuleb paljudele üllatuseks, kuidas nisukarva kutsikad tulevad. See on geneetiline trikk :) ehk et minu aru saamist mööda võivad olla ema ja kutsikas erinevat värvi. Kasvatajad oskavad seda paremini seletada aga registrist just vaatasin, nt et viimati sündinud nisukarva kutsika isa ja ema olid mõlemad regatud kui mustad. Aga oli ka kombinatsioon, kus nisuvärvi isane ja must emane andsid 4 nisuvärvi kutsikat.
Tõuajaloo seisukohalt on kõige vanem siiski kirju ehk brindle. Must hakkas domineerima siis kui Roosveldil oli Fala ning filmistaarid end oma shotikatega meedias näitama hakkasid.
Vot selline lugu siis nende värvidega.
EKLs on andmed registreeritud koerte kohta, st statistikas ei kajastu surnud koerad, mistõttu nendes arvudes kajastuvad ka praeguseks lahkunud koerad. Samuti võib olla (ei pruugi) Eestis koeri, kes ei ole siin registrisse kantud ja elavad nn välisriigi reg koodi ning passiga. Parandage mind kui ma eksin.
Tellimine:
Postitused (Atom)