Eeriksaare tee

Kui ma lapsepõlvekodus elasin, siis oli igasuvine komme koguda erinevaid taimi, neid kuivatada ja teesegusid kokku panna. Meil oli alati kapis piparmünt, kõrvenõges, naistepuna, koirohi, raudrohi, nurmenuku õied, liivatee. Enamus neist kasvas majast ca 1 km raadiuses ja tol ajal oli liiklus olematu. Praguseks on sellest loetelust jäänud vaid piparmünt, nurmenukk regulaarselt ja mõned muud sellest valikust pigem juhuslikult. Ja nurmenukku me hoiame pigem sügavkülmas kui kuivatatult. Liiklus pole võrreldav 20a tagusega, vana külaasustus on tasapisi asendumas uute elamuarendustega, isegi maastik on muutunud, taimestik sh.

Aga kevadeti on nõges hea, eriti minusugusele aneemikule. Ma ei tea, kas see tulneb hullumeelsest niitmisest või taotlusest hoida maal aed umbrohuvaba (ema kiiks), aga kõrvenõgesed oleks nagu välja surnud. Mine või loodusesse kaevama! Vanati oli neid aiaserv alati täis ja kui läksid salaja vaarikaid noolima või tikreid sööma, olid jalad kuppus. 

Aga õnneks on igasugused maheteetootjad, mis mõjutavad küll luksuslikult kohati (eriti kui tahaks pisikest kogust posti teel), aga no hea kui neidki on! 

Mind tabas täieline nostalgia kui Tartus Eeriksaare teesegusid nägin. Muidugi vanasti sellist luksust polnud, et külmkuivatatud mammusid teesegu sisse sai panna. Nii et pohlad on boonuseks :)

Julgen soovitada. Ma vist olen siin varem ka Eeriksaarest kirjutanud, nii et topelt ei kärise. Head teed pole kunagi palju, nõgestest rääkimata! Nende kodukal on jutt selline natuke liig minu maitsele, aga teed mulle meeldivad. Õige mekk ja tunne!

No vaadake kui ilus punane sisu!

Rauda on tarvis.

Nagu vanaema aiast pärit kohe :)

Tapal ja Anijal

Ega Haapsaluga meie puhkus siis ei piirdunud, ikka tuli ringi traavida ja silmaringi avardada. Näiteks sattusime Rosinaga Anijale kohvikutepäevale. Seal on nüüd imekaunis mõisapark korrastatud ning suur tiik.

Seejärel põikasime Tapale. Ma olen Tapal käinud vist vaid ühe korra, kunagi ammu lapsepõlves. Too linn oli omal ajal üldisest talongimajandusest kuidagi väljas. Sealt toodi pühadeks viinereid, talongikaupa ja pesu. Nüüd on tegemist täitsa klassikalise Eesti linnaga. Pühapäevaselt vaikne, teeremont siin ja seal, maasikaletid, renoveeritud kirikud ja kõik tundus nii kena, puhas ja korras. Arvasin, et see militaarsus paistab nagu rohkem silma aga ei, vaid paar sõdurit jalutas poodi. Arvasin, et vene keelt kuuleb rohkem aga ei. Teenindus, neiud pargis - kõik kenas eesti keeles suhtlesid.

Vaksali trahter on pühapäeviti kinni aga pizzakiosk oli avatud ja mitu poodi ka. Palju on eramaju, suurte aedadega. Jaamahoone on muidugi omaette põnevus, sel suvel mängitakse seal "Kareninit".

Wifi :)  Tapal oli jube hea levi muide, nett lippas kiirelt :)

Pargis olid oravad, Rosin valvab siin, käpp õhus

Jakobi kirik, tundus värskelt renoveeritud olevat

Kudumisnalja :)

Päris hea tarkusetera, lugege :)

Kevad!

Eile õhtul koertega välja minnes tundsin esimest korda, et õhus on kevadet. Õhk lõhnab teistmoodi, eriti õhtuti. Ma tajun aastaaegu õhust ja hingamisest, vähemalt arvan, et tajun. Maa hakkab teistmoodi lõhnama ja aegade vaheldumine on põnev. Kevad tuleb :)

Kuduvad mehed

Meeskudujad ei ole mingi haruldus maamunal aga ma suudan siiski üllatuda, vahel. Näiteks täna avastasin ma, et Islandil elab mees, kes kolis sinna Lõuna-Ameerikast 2008. oktoobris. Kuduma õppis 2008 detsembris ning vaadake, mida kõike ta koob!!! Hämmastav! Sisuliselt 4 aastaga saavutada selline tase ja kududa peenest pitsist kuni mitmevärviliste lopikampsikuteni on minu meelest äge! Ta ise kirjutab ka, et on vasakukäeline ja seetõttu võttis õppimine pisut rohkem aega. Ehh, müts maha selliste tegelaste ees!

Tegelikult ma tahtsin kirjutada ka ühest rariteetsest raamatust, mis minu kätte mõneks päevaks usaldati aga mul on tunne, et sellest tuleb hiljem pikem ja põhjalikum postitus.

Lavastaja poolt teatrisse kutsut!

Lõuna ajal koeri jalutades sain kutse kohalikku rahvamajja noorte poolt mängitavat etendust vaatama. Läksin eelarvamusega, et harrastajad ja noored aga no ei pidanud pettuma!
Ma pole vahel kutselisest teatrist tulles ka nii ülevates emotsioonides!

Mängiti Rein Raua näidendit "Keegi teine", osalejad kõik kohaliku valla noored, ealiselt nii gümnasistide vanuses. Suhteliselt raske materjal, kohati kiiksuga, filosoofiline isegi. Mul tekkis lausa soov Rauda rohkem lugeda.

Igati äge ettevõtmine! Mul on muljed laes :)

Põhjaka mõis

On olemas selline koht Tallinn-Tartu maanteel, Mäo kandis. Kodukas on neil ka.
Seal elavad ja tegutsevad 3 kokapoissi, kes on asunud toda mõisa korda tegema, et sellest kujuneks üks omanäoline söögikoht. Samad poisid on ka folgil ühes majahoovist paar aastat kohvikut teinud, kui keegi juhtumisi on trehvanud sinna :). Vot. Nüüd on mõisaga asjad nii kaugel, et otsitakse mööblit. Mõtlesin, et panen üleskutse siia ka, äkki kellelgi on sellist kola üle ja tahaks nendega jagada. Kopin siia endise kolleegi saadetud meili:

Nüüd on nad nii kaugel, et vaja mööblit otsima hakata. Ott palus mul levitada ka oma sõprade-tuttavate hulgas infot - nad otsivad põhiliselt laudu-toole. See ei pea olema mingi "mõisamööbel", sest mõisa ei restaureeri nad ka mingiks Palmseks, vaid jätavad seal näha selle, mida aeg ja inimesed on majaga teinud. Ka lauad-toolid võivad olla erinevast ajastust (kes on Viljandi folgi ajal saanud nende samade kokkade tehtud süüa Kaari ja Ennu hoovis, see teab - mööbel oli laenatud ja tekitas toredalt segase olustiku).

Väike mööndus küll on, et nõukaaegset polüestersektsiooni ja -laudu nad ei tahaks aga alates talumööblist kuni 60-ndateni sobiks täiesti. Nad oskavad ise korda teha ja tegelikult ongi mõni triikraua jälje või kriimustustega laud palju vahvam kui mõni eriliselt üles vuntsitud asi.
Mõni puhvet, kummut vms oleks ka teretulnud, samuti oleks neil vaja enam-vähem töökorras pianiinot. Kui kellelgi vedeleb kuuris või pööningul sellist kraami, mida õieti vaja ei lähe aga ära ka ei raatsi põletada, sest tal on oma lugu, siis pakkuge poistele koos looga, oleks ju tore ühel päeval minna ja süüa oma laua pealt või istuda oma toolil :).

Kahjuks ei ole nad võimelised maksma seda hinda, mida mööblikaumehed (oma unistuse täitumiseks ehitavad nad mõisa minimaalse rahaga, oma jõududega, aeg-ajalt sõpradest ja sugulastest talguliste abiga) aga midagi siiski.

Juhul, kui keegi päriselt oma lauast-toolist loobuda ei raatsi, lootes seda ühel päeval siiski kasutada, lastes tollel praegu pööningul tolmu koguda, siis võib selle ju neile ka laenuks anda.
Kui õige aeg selle kodus eksponeerimiseks küps, saate tagasi ;)

Kontakt : ott@pohjaka.ee või pohjaka@pohjaka.ee

Kõige parem oleks, kui saaks e-maili aadressile pakutavast mööblitükist pildi saata. Aga saab ju ka kokku leppida, et nad tulevad ise vaatama kui foto saatmine võimatu on.

-------------------------------------------------------------------------------

Vot selline lugu siis. Kodukas käitus mul heaste Mozillaga, pildialbumid aga IEga.
Neil on seal toredaid talgupilte ning folgi omi ka. On ikka hull ettevõtmine poistel!

Hinnakirjata elu

Ilus lugemine.

Idüll

Nii mõnus soe on!

Aknen avali, tegin (jälle) pastat tomatite, küüslaugu ja basiilikuga. Krooniline juba aga jube hea, ic. Koerad nosivad esimesi õunu ning B peatub aeg-ajalt ja tõstab pea muusikakeskuse suunas, et tabada Amstrongi helisid. Hea maitse sel koeral, pole miskit kosta.

Ja homme ei pea kontorisse minema, jeee! Töötegemise osas pole veel täit selgust, st et võibolla pisut peab tegema. Kvartalilõpu rõõmud.

Ilus!

Vot sellised pilved olid meil täna õhtul!
Ja mina õppisin parmupilli mängima (esialgu tinistama :P).
ÄGE!

Kes üts, et laulatus peab tõsine olema :D

Nii lahe klipp, twitterist leidsin.

Tirtsusirin!

Tirtsud siristavad väljas ja see on nii ütlemata mõnus!
Avastasin vist paar päeva tagasi, et tirtsudel laul lahti. Hommikuse jalutuskäigu ajal...
Nii et sügis pole kahjuks enam kaugel.

Mul seostub tirtsulaul kombainide, põhupakkide ning põldmarjadega. Põhjukuhjadest sai tagumiku peal alla lasta nii et hambad laksudes kokku käisid. Kõrged kuhjad olid :). sinna sai koopaid ehitada ja niisama pilvi vahtida.

Nii toredad uudised :)))

Sain just teada, et olen võitnud 50 daalase amazonipoe voucheri tööalaselt. Meil oli vaja täita üks küsimustik ja leida ärireeglistikest jms abivahenditest õiged vastused ning arvestades minu tausta (uhkusega :D) polnud see kuigi keeruline. Ja mulle meeldib ju otsida kah!
Minu erialased teadmised ei ole tuhmunud, irw.

/läheb kareldes amazoni kaema, mida valida!/

Doonor

Kolleegi õhutusel läksin täna Foorumi keskusesse verd andma. Verekeskusel on seal nüüd uued ruumid, kõik on siuke kena ja modern. Täidad online ankeedi ja arst sisestab kommentaare otse veebitemplete`i jne. Lisaks olid mahlaautomaadid jne :) Ühesõnaga udupeen!
Kõik näitajad olid seekord ok ja lasti protseduurile. Meenus, et eile just sõin hematogeeni kah.

Õde rääkis, et on pop paik ja inimestele meeldib sinna rohkem minna kui Ädalasse. Et päevas pidi käima ca 40 inimest. Noor tüdruk oli, küsis aina, et kuidas ma ennast tunnen ja ega ma äkki pisut veel peale protseduuri pikali ei taha olla jne. No natsa oli uimane aga pikutama ma ei jäänud. Jõin mahla ja krõbistasin küpsiseid. Tagasiteel Viru Keskuse parklasse oli natsa kõhe olla, eriti peale kolleegi karjatust: "sa oled näost jumala valge!" Ehmatusest ilmselt :). Autoni sain aga ilusti ja kontorisse tagasi kah. Tehtud!
Praegu on tunne nagu kosmoses kaaluta, toolilt eriti tõusta ei taha. Aga see on normaalne ja läheb üle :).

Muide, VKs saab 2h tasuta parkida kui Verekeskusest parkimispiletile tempet küsida.
Minge ka!

Ja mida positiivset oli tänases päevas?

Hmm... peale esimest jalutuskäiku tuli unemati tagasi. Hää oli magada.

Emal pojeng õitseb ja talinelgid ka.
Minu saialilledel on esimesed õied lahti, rukkililled lähevad ka kohe.
Oranzid liiliad lähevad kohe lahti.
Sügise märgid.
Juurikad kasvavad mis mühin!


Puud sai sisse kärutatud, frikadellisuppi sai kõik-see-mees. Eriti mehised olid koerad :D