Macbeth

Lõpuks siis nähtud tänu kohalikule aktiivsele kultrajuhile, kes meie vallale üle 50 pileti bronnis ja sõidu orgunnis!

Ma olin natukene skeptiline, sest muljeid teistelt olen kuulnud nii seinast seina. Kes ütleb, et ah, Ojasoo ja Semperi udu. Kes aga läheb juba mitmendat korda vaatama ja on sillas. Seega palju enne end üles ei kruttinud, aga natukene arvustusi lugesin, TMK oma on hea. Meelde jäi, et etendus töötab paremini siis, kui ei ole ühtegi segajat ja lavategevus klikib täpselt muusikasse. Et alguses oli olnud natuke logisemist ses osas, aga mida edasi, seda drillitum. No olin lootusrikas.

Saalis istusid minu ümber hunnik pensionäre, vadin ja naer! Kujutasin juba ette, kuidas mõnel nendest nokia tune laulma hakkab ja närveerisin. Aga kõik asjata. Publik oli nii hea, hoidsin hinge kinni kohati ja ei julgenud isegi hingata. Haudvaikus, keegi ei köhinud, passinud telefonis ega nihelenud. Nalja sai aga Ottoga. Esimesed stseenid, catwalk´ivad Ossu ja uurija Vanem. Ma ei saa lahti sellest pildist, mis seriaalis oli. Seda enam, et kõik tegevusi laval vahendatakse omakorda pisikestest kaameratest otse ekraanile. Näoilmed, tekst, musklid. Mustvalgelt. Päris huvitav oli. Ja siis Ossu oma miimikaga. Tal on mingid sissejuurdunud žestid ja miimika, mis kordub rollist rolli. No üritasin Ottot mälust pühkida ja keskenduda. Hästi palju on teksti, ma olin vähe maganud ja väsinud, oleks tahtnud pidurit panna. Aga mingil hetkel harjud ja keskendud. See kõik nagu haarab kaasa ja hea on. Ja siis ütleb Tambet – “Hässsssti! Kõik on hässsssti” Ausõna, ma hakkasin naerma! Kusjuures see on tal migi tõmbenumber, ainult tema oskab seda niiviisi "õigesti" öelda. See käis juba “Reeturis” korduvalt. Ottos pidevalt ja esmaspäeval korra siis ka Macbethis. Nii sürr. Ma ei tea, kas ta tegi seda meelega või ei…

Vahepeal panin silmad kinni ja kuulasin ainult muusikat. Üks pala oli kuidagi nii kriipiv ja ärritavalt hea. Kavalehel on lisaks Sumerale veel üks nimi, pean üle vaatama ja kuulama. Ma ei ole kahjuks Sumeraga kursis, et ära tunda. No ses mõttes tunnen ära kui filmis taustaks, tal on mingi spetsiifika, mis sobib filmidesse. Ma ei oska kirjeldada, ei ole üldse lihtne kuulmine kui pole harjunud. Aga see imevaikne keelpillide kriipiv soolo oli lihtsalt nii hea! Imevaikselt, kasvades, pingega. Ihukarvad ajas püsti!

Ja siis jumalik publik. Ma tean, et hiljuti hakkas Ojasoo tsiteerimine sotsiaalmeedias, seega risk oli olemas! Aga esmaspäevane publik! Teate, kuidas pausid kandsid? Ma pole ammu juba sellist asja saalis märganud. Ega ma viimasel ajal sageli ei käi ka, aga ikkagi. Juba enne vaheaega istus saal pimedas ja ei julgenud end liigutada. Lõpuks läks saal valgeks ja siis hakati plaksutama. Aga lõpus… kui see keelpillide osa on ja siis need laipadele vihjavad inimkujud, grimassid, hunnikud, pooleli jäänud elud, surma saanud lapsed, kustunud igatsused...  vihjed. See oli nii õudne ja tekitas igasuguseid assotsiatsioone. Ja siis see kõik lõppes. Vaikus. Kuna mul oli meeles arvustusest, et paus peab kandma, hakkasin lugema. Viimasest muusikapiiksust läks ca 40 sekki, ma lugesin hästi aeglaselt… ja siis tuli aplaus. Ma olen siiani selle pausi mõju all.

Õhtul oli mõtteid ja muljeid nii palju, et uni ei tulnud. Ergud olid püsti... Ülemus küll õhtul ütles, et pane äratus kinni ja puhka välja. Aga no Rosinale sellest soovitusest ei piisanud ega ka minu naabritele, kes jälle hommikul kell 7 kuus korda jutti nõudepesumasinasse asju ladusid. Nii et ma ikka ärkasin nagu alati, aga puhanuna. Töölehakkamisega viivitasin küll.. kui juba soovitatakse laiselda, siis miks mitte... 

Nii et jah, minge vaatama, kel võimalik. Hoian pöialt, et näkkab sama hea publikuga nagu mul. Aga! pange soojalt riidesse. Kuna nad sisenevad saali peaaegu igast uksest ja katkematult, siis tuul kogu aeg tõmbab. Mul oli ikka väga külm lõpuks olla. Soe kaunis sviiter on minu arvates kindla peale minek!

Edit:

Lavastuses kõlavad Sumera «Pikseloits» (1983) ja katkendid sümfooniatest nr 1 (1981), nr 2 (1984), nr 3 (1988), nr 4 (1992), nr 5 (1995), nr 6 (2000).

Ameerika helilooja Jay Schwartzi teos «Music for Orchestra I» (2005) keelpilliorkestrile.