Ma veel jaksan :)

Tegin just oma kooliasjadele ringi peale, et mis teha ja mis teoksil. Progressi on, aga võiks alati paremini. Ma olen ju tulemustele orienteeritud ometigi :P

Pätid on tikitud, kui hästi läheb, saan tallutatud ka selleks ajaks kui on vaja portfooliosse fotosid.

Harjutasime raamile panemist ja tikkimist. 

Mul on olnud Muhu tikandi osas siiani eelarvamus ja ma pole ka üldse tikkinud, va ristpistes asjad kunagi lapsena. Tikandiga sviitrid jms olid seega välistatud. Minu meelest räigelt ületarbitud teema nõuka ajal ja mind siiani eriti ei köida. Töömaht on hull ja tulemus on imeilus kui keegi armastab selliseid esemeid kanda ja teha. Ärge saage valesti aru, mind lihtsalt ei köida. Seega jäi valikusse ikkagi traditsiooniline paar Muhu pätte. Kuna seda Muhu verd ei olnud kuskilt võtta, siis tulid sellised mahedamad. Eriti olen rahul rukkililledega, muus osas on veel arenguruumi. Pätid jäävad mulle õnneks, saab koos sukkadega kanda :) 

Talveperioodil tegime ka palju erinevaid paelu kõladega. Taas esimene kord elus kõlasid proovida ja mulle hirmsasti need vidinad meedivad. Aeganõudev tehnika, sest need kõlad tuleb kõik rakendada ja skeemi jälgida, aga tulemus on tugev ja tore.

Sel poolaastal on meil ka arhailised tehnikad ja viltimine. Viimasest hakkab kergelt siiber saama, sest iseseisvate tööde maht on hull ning kõik muud suured asjad vajavad ka lõpetamist. Aga olen õppinud uusi viltimistehnikaid (nunoviltimine, intarsia) ja iseenesest on ju see kasulik kogemus. Lihtsalt suurte pindade märgviltimine peamiselt käte abil on vaevarikas ja väga ajamahukas. 

Mis siis veel? Sõrmkindad said eile Eurovisiooni poolfinaali vaadates valmis. Hommikul pesin ja vormisin. Meil oli hääletus koolis, et mis piirkonna sõrmikuid koome. Enamus hääli saanud versioon läks siis kogu grupile kudumiseks. Sai valida muidugi antud piirkonna raames mustreid ja kiilusid jne. Ma ise oleksin eelistanud Mustjala või Ruhnu sõrmikuid, aga tulid siis Paistud. Eeskujuks need kindad muisist, tahtsin vikleid, et natukenegi huvitavam oleks kududa. Esimest korda, kus ma kõik viklid excelis paika ajan ja arvutan, et muster ilusti ja täpselt sõrmedele jookseks. Harutasin palju ja kiiluga kinnast koon 2. korda elus. Sõrmikud lähevad koolile, saab ilmselt kunagi osta kooli tekstiilikoja poekesest. 

Kangakudumises valmistume rõivakanga kudumiseks, augustiks peab valmis olema rahvariide seeliku kangas. Praktilise tööna saime teha põllekangast kahes versioonis, Setu mehe püksiriiet, koeripsi ja poolatlassi ning erinevat tüüpi vöid (lapiline ja lõimerips). 

Minu villane seinavaip ka tasapisi edeneb. Linane lõim, naastpõimes ristikesed ja sõbakirjalised pandlad. Muster on oma kujundatud. Lisaks 20cm tööproovile on 15cm 140st vaibast kootud, kulunud on üle 30 töötunni :)

Vaip on 106cm lai hetkel, ilmselt peale telgedelt mahavõtmist tõmbab natukene kokku. Muudkui veereta end puupingil ühest servast teise, teksad ähvardavad ära kuluda :D 

Ma arvan, et kui vaip on valmis, siis ma magan jälle korralikult ja saan kergemalt hingata. Kuni järgmise väljakutseni. Paralleelselt teen õhtuti veel kõiki neid asju, mis igas kuus jooksvalt sessideks on vaja teha. Võrkpilu, võrkvöö, intarsia, aasnõelumine, vaselised... jne :)  Teen hästi palju pilte ja dateerin kogu aeg, sest muidu ei usuks ise ka, et ma suudan sellises tempos tegutseda. See hunnik töid, mida me koolis oleme 18kuuga ära teinud, on ikka ulme minu jaoks. Ma olen ju laisk inimene loomu poolest!

On olnud hullumeelne aeg ja see veel kestab mõned kuud!

Remondinädal nr. 3 on selline, et keldrites on õnnis vaikus.  Ehitajal tarneraskused, uut revised tööde graafikut lubatakse 23. maiks. See on ka üks põhjus, miks ma sunnin end tagant, et suuremad tegemised kiirelt saaks tehtud. Mida vähem kola siin neile jalgu jääb, seda parem (tikkimisraami sain juba kooli tagasi viia). Sesside ajaks orgunnisin omale "koduhaldja". hetkel on elu veel kontrolli all. Stay tuned!