Aga pime on ja päevad kuidagi liiga lühikesed. Muud olulisemad tegemised on hetkel prioriteet. Just vaatasin kapis oma lõngapakke ja mõtlesin, et hirmus asi, kes need kõik ära koob? Paari kampsuni jagu võtaks kohe ette aga ei ole päris sellist tunnet, et hurraa, hakkame kuduma. Lisaks poolikud sallid, mis oma aega ootavad.
Pigem on tunne, et talveuni tuleb kohe ja kogu aeg on jahe. Täna olid esimesed hallad...
Shotikaid leian üha sagedamini magamas kas külje all, selja taga või põiki üle kõhu. Ju otsivad nad ka sooja. Rääkimata hiirtest, kes maal nahhaalselt majja trügivad. Hambad andsid märku, et sügis on käes ja tavapärane kontrolltrett tuleb läbi teha. Riideid tuleb rohkem selga ajada, see kipub meelest minema, tulemuseks vastikud seljavalud. Kudumine ei tee asja paremaks, pigem kange seljaga tunnike sokikudumist jätab järgmiseks päevaks tunde nagu oleks kehva veini joonud õhtul. Võibolla ma lösutan ka valesti aga kes siis jaksab kududa sirge seljaga :P
Ühesõnaga, midagi kapitaalselt oodata ei maksa hetkel. Ma lihtsalt ei jaksa. Aga tulge ikka ja eks ma vahel kirjutan ka. Koertest või muusikast. Ma ei teagi, kas blogi on veel pop? Elu läheb kiiremaks ja mugavamaks, inimesed klikivad ja laigivad.
Tüdrukud käisid, joonistasime ja mängisime. Kaidi lubas lasteaias öelda, et tema oskab nüüd ka śitikaid joonistada. Allpool on Kaisa joonistused. Blackyl on saba otsas kristall ja need oranźid munad on ketasrihmad.
Kirjutamiseni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar