Mul on juba paar aastat raamaturiiuli ees lambanahk, kunagi sünnipäevaks saadud ja siuke mõnus lösutamispaik käsitööraamatute kõrval. Otse loomulikult on see ka koertele lemmikpaik, ikkagi naturaalne loom külje all, eksole.
Viimasel ajal on hakanud B seda retsima. Peale sööki tullakse jooksuga sinna kasukat siluma, habet nühkima ja niisama vedelema. Ja et nahk oleks sobilikult kortsus, tuleb seda hammastega kortsu tirida. Nimelt keeratakse siin majapidamises pidevalt mingeid põrandakatteid ja koertepesade sisu krussi, kortsu, volti. Et oleks kuhu toetada oma raske pea. See on täiesti idiootlik mäss, mis siin õhtuti käib ja vahel ei saa rahu enne kui ma röögatan : "aitab!" Enamasti mõjub. No nüüd on siis see nahk, mida tuleb kraapida siit ja sealt suunast aga mis on siiski suhteliselt paks ja naljalt kortsu ei lähe. Seega on koer kaval ja võtab karvast hammastega kinni ning siis tirib. Nii et tükid lendavad ja mina karjun.
Juhtusin seda hiljuti emale mainima, kuna telefonikõne taustaks käis just üks mäss ja möll jälle. Ema teatas stoiliselt: "aga miks sa koerale patja siis ei pane?" Et maal magavad nad ju alati padja peal :D
No panin ja ise mõtlesin, et no vaatame, kas aitab.
Vaikus majas. Seltimees läheb õhtul nahale, viskub käpad laiali padja otsa ja elu on lill.
naera end koeraks :) ma olen ka täheldanud, et hr. Brunnil meeldib, kui kasvõi sümboolne küljealune on, ehk et kaltsuvaiba peal end külili keerata on palju parem kui niisama paljal põrandal. eriti hea magamispoos on selline, kui pea saab seina vastu toetada, nagu padja eest või nii.
VastaKustuta