Ukraina avastamine

Sattusin hiljuti Ringvaates nägema intervjuud, kus ühest tudengite etendusest rääkisid Anu Lamp ja kaks tema näitlejatudengit. Etenduseks siis "Ukraina avastamine", mängiti Salmes. Otsisin emotsiooni pealt pileti ja läksin kohale. 

Etendus oli omapärane, ma isegi ei nimetaks etenduseks. Sain intekast aru, et see oli neil kursusel üks paljudest projektidest ja siis otsustati, et seda võiks laiemale publikule ka näidata. Mul on alguses natu igav, meenutas koolides neid püüdlikult ettevalmistatud etluskavasid, kus kenasti riides noored, kladed käes veerand tundi sulle ajalugu jutustavad. Ma võitlesin isegi paar korda unega, sest minu viimase aja teema on see, et ma ei suuda väga pikalt suulist kõnet kuulata, ei jaksa keskenduda ja mõte hajub. 

Aga siis läks nagu paremaks. Teine vaatus oli juba nii hea, et nutma ajas. Teate, meie ajalugu on selle piirkonna kõrval kökimöki, ütlen ma teile. Nad on veel rohkem seal kahe olulise geograafilise territooriumi vahepeal nagu koridoris. Ja siis see viljakasvatus, mis kõigil pinnuks ja ihaluseks.

Muidugi ma tean horodomorist, aga mitte nii detailselt. Et maailmas oli suur depressioon ja Stalin pumpas piirkonnast välja maksimumi, lisaks sundkollektiviseerimine, ebainimlikud normid, kulaklus jne. Näljased sõid kõike, mis kätte juhtus, sh putukaid, koeri, oravaid. Oli lugusid isegi kannibalismist. Samas määrati hukkamissalgad samade kaasmaalaste seast, keda premeeriti leivaga. Pidid kaevama hauad, matma surnud. Et rohkem leiba saada, läksid auku vahel ka need, kes olid suremas, aga siiski veel hinges. Need numbrid olid ikka kohutavad. Miljon siin ja miljon seal, kümnendite kaupa.

Ja siis see Slovo maja keiss Harkivis. Õud. Kelleskil tuli idee, et viiks pealinna Kiievist üle Harkivisse, et Kiievis ei saa enam nende haritlastega seal hakkama. Rahvastik kahekordistus linnas ja ehitati palju. Ja siis mõeldi, et kirjanikel ja kunstinimestel võiks olla oma maja. 5 korrust, vannitoad, telefonid, keldrikorrusel lasteaed, katusel miskised moodsad lahendused. Stalin ise toetas rahastamist. Ja siis - paneme igale poole pealtkuulamisseadmed. Vahistamised algasid sisulislt kohe peale kolimist. Pea igal ööl voorisid mustad autod. Inimesed muutusid paranoiliseks, tegid enesetappe, sulgusid oma korteritesse, ei julgenud suhelda. Üks magas riietes, et äkki vahistatakse ööriietes või alasti jne. Hullumaja. Kuidas inimesi on võimalik hirmuga süstemaatiliselt ja pikalt survestada.. 

Muidugi ma tean neid meetodeid, see pole midagi uut, aga ikka ja jälle kuuled, KUI üle võlli annab ikka seda kõike keerata. Kurjusel ei ole piire. Mõtled, et oled kuulnud igasuguseid hulluseid ja lugenud kõige rõvedamatest asjadest maailmas ja siis tuleb ikka mingi seik, mis eelmised ületab.

Ja kõik need keelud keele osas. Nad on seal etenduses hästi detailsed, filigraanselt detailsed aastarvude, nimede, elulooandmete jms osas. Raske on pikalt jälgida, mulle ei jää selline tekst väga lihtsalt meelde, pigem mõned detailid ja üldmulje, mida see kõik tekitab. Ja siis see lugu, kuidas kõik on nende süstemaatiliste repressioonide tulemusena venelasteks tembeldatud. Avandardistid, kirjanikud, heliloojad, kunstnikud. Et kes on siis kes...  a la kuidas poolitada Gogolit? (Mõkola vrs Nikolai).

Nii et üldmulje oli mõjus, emotsionaalne, rusuv. Inimesed seisid püsti ja plaksutasid. Kuigi ma olen lugenud, et praegu pidid sageli publikus inimesed nii käituma, et kas alati on põhjust. See käis hiljuti sotsiaalmeediast läbi, ma ei tea, eile oli küll. Hästi emotsionaalne lõpp oli, aga mul ongi viimasel ajal silmad märjal kohal vist ka.

Aga mul on siiski hea meel, et ma minna otsustasin. Seal oli mida võtta ja meelde jätta. Kogukond peab kokku hoidma ja ise hakkama saama. Kahjuks oli see viimane etendus, ei saa teile soovitada seega. Mida ma aga mõtlesin, oli see, et diplomilavastus too vist ikka ei olnud neil, sest seal sa otseselt kellegi rollisooritust hinnata ei saa. Kõik on hästi ühtne ja ansamblis. Kui ma peaks selle järgi otsustama, et keda ma tulevikus laval tahan näda, siis mul ei eristuks hetkel keegi. Aga see vist pidi nii olema...

Meenutasin just, et diplomilavastusi kuidagi ei ole ammu sattunud vaatama. Viimati oli vist Arkaadia, kus Liisa Pulk mängis ja oma mänguga end minu mällu igaveseks keevitas. Eristus teistest ja oli näha, et temast midagi tuleb ja tasub silm peal hoida. Eilsest ei jäänud keegi niiviisi domineerima. Laulda nad muidugi oskavad, see oli äge. Aga tantsud, hmm, eestlasest ikka ukrainlast ju ei tee :)

Ahjaa, minu meelest see kursus on ikka täitsa Anu Lambi nägu ka. Kui nad oma imepikki ajalookroonikaid esitlesid, siis mul kangastus pidevalt Anu Lamp. 

Oli valgustav kolmtund.