Läbi!

 Kui te nüüd arvate, et siit tuleb postitus, milles ma hõiskan, et pleed on valmis, siis te eksite. Kuduma jõudsin ma vaid ühel päeval. Kampsun ka seisab. Ma olen suutnud oma puhkuse nii ära planeerida, et üldse nagu aega pole ja kogu aeg olen väsinud. Ma söön rauda ja päikesevitamiine, jalutan ka. Ma ei tea, mis see on. Ma lihtsalt lamaks ja ei teeks mitte midagi.  

Lisaks, mul on stress kontorisse naasmise teemal. Ma pidin soetama kleidi (suurus šokeeris, hah), pesema ära auto ja bronnima omale kontoris koha (jaa, reegel!). Ainuüksi mõte sellest, et ma pean esmaspäeval istuma mitme inimesega pool päeva (ma ei suuda tervet, ausõna) avatud kontoris, rikub kõik ära, sest ma juba muretsen. Kui õhtul hambaarsti poleks, siis vist ei läheks. Survet õnneks veel ei ole, rahulik üleminekuaeg.

Aga positiivse laksu sain ka! Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis on hetkel rüiuvaipade näitus (lisaks nendele, mis püsiekspositsioonis on väljas). See on üldse mu lemmikmuuseum ja kui mul juhtumisi nädalake tööst vaba on, siis olen ikka püüdnud seal käia. Õnnis lapsepõlv!* Ja see näitus on nii nummi! Eriti esimene saal, vanem osa. Muidugi on enamik neist pähe juba kulunud, sest mul on albumid kodus ja muis.ee abiks, aga ma ei suutnud vastu panna. Oma silmaga neid iludusi näha on teine tera. 

Nii et helgeid elamusi sekka tobedale stressamisele. Ja ma sain töötoas kätt proovida! Ma olen aastaid rääkinud, et tahaks õppida selgeks rüiutehnika, aga kuidagi ei ole vedu võtnud. See on ju kodus ise ka õpitav, aga ma ei  tea, mis mind siiani takistas. Nüüd on vist kõik need teemad läbi proovitud, mida mu teine vanaema kunagi oskas. Kui ma lähiajal midagi uut ei avasta... 

Aga see nõelaga nokitsemine tegi mind nostalgiliseks ka. Meenusid kõik need õhtused grupis istumised klassis koos õpetajaga ja millegi uue õppimine, katsetamine. Kui ma muidu väga kooli tagasi ei ihka (tähtajad, kaitsmised), siis seda koosõppimise tunnet tahaks küll veel kogeda. Õnneks on kursuseid, kus vahel käia. Eilne seltskond oli väga muhe ja Anu Samarüütel väga armas õpetaja. Temalt kuulsin huvitava infokillu Soome kohta, et seal on läbi aastate rüiu olnud väga populaarne ja vaipu tehakse perekonnaliikmetele ja noid pärandatakse põlvest põlve. Minu vanaema tegi ka igale lapsele ja lapselapsele vaiba. Olen näinud rüius suuri liiliaid ja lillevälju, peaks paluma omanikel pildistada. Mälestuseks. Minu oma on rahvatantsijatega, on üsna ilmne, kust vanaema inspiratsiooni omal ajal sai. 

Nii et päris luhta puhkus ikka vist ei lähe. Kui ma nüüd esmaspäeva ka üle elaks, siis ehk jaksaks jälle natuke aega. 

* Meil oli tädiga minu lapsepõlves rituaal. Ta võttis mind sageli linna, enamasti koolivaheajal, aga vahel ka nädalavahetuseks. Ja siis me käisime muuseumides, näitustel ja kohvikus. ETDM oli üks meie lemmikutest. Tol ajal oli veel väljas Reemetsa "Väägvere pasunakoor", mäletate jah? ("kas see šedööver sobiks minu buduraari?"). Kui kõik oli vaadatud, siis tuli kohvik "Moskva" (Kui kohta sai. Alati inimtühi, aga tuli all passida kui kutsuti) ja kerge kook. Selline linnainimeste värk noh :)  Teatri- ja muusikamuuseumis käisime ka, aga vanadest instrumentidest ja teatrimeestest ei ole mul nii sügavaid emotsioone kui tarbekunstist.