"Aitähh pildi eest! Vaatan et sa väga sarnaned mulle, nagu ma olin selles vanuses. Eks see ole ka loomulik, sest isa on minu sarnane ja sina jälle isa tütar, eks ole? Ainult minul oli siis kaks pikka patsi, seda pole veel sulle jõudnud kasvada" 

Leidsin eile lapsepõlveträni täis olevaid sahtleid koristades linnavanaema kirja. Kirjutatud aastal 1985, 29. aprillil. Ehk siis täpselt 21a tagasi. Täitsa veider, ma ei hoia kirju alles. Kuidas see sinna on jäänud? Nad elasid siis Kolde puiesteel, ühes viiekordses majas. Vananemat kimbutas astma. Ilmselt oli siis mingi kamm rohtudega, sest ta kirjutab muuhulgas, et vanaisa käib mitu korda nädalas linnas rohtusid otsimas. Nii ka tol päeval, mil kiri kirjutet. Vanaisa on pärast lisanud mõned read: "Teeks ulakust kui saaks! Kevad tuleb huraaga. Eks suvel ehk näeme, kui elame!" 

Mäletan, et kui nad veel maal elasid, siis astma tõttu pidi vanaema mõneks ajaks käsitööst loobuma. Vanaisa peitis tikkimislõngu ja vanaema leidis jälle üles. Mingeid meeletud varusid ma ei mäleta, siis polnud lõnga nii lademes saada ka muidugi. Aga ma mäletan vanaema töötuba alevis. Neil oli suur aed, piinlikult korras. Vanaema töötuba oli vaatega aiale ning suure lauaga. Alati oli seal mõni töö pooleli. Ta armastas narmastehnikas seinavaipu teha. Igal lapsel ja lapselapsel peaks olema üks liiliavaip, mäletan et ta tegi neid kingituseks. Mina sain omale aga rahvatantsijatega hiigelsuure vaiba. Vanaisa armastas ilkuda, et ühel poisil seal vaibal on tema püksinüübid seljal, rahvariidevesti kaunistuseks:P. Vanaisal oli hea huumorimeel ja kohati terav keel. 

Sorteerisin oma mudru ja mõtlesin, miks ma seda kõike olen alles hoidnud? Hulgaliselt postkaarte, vanu kassette, karpide viisi slaide. Nostalgitsesin siis kogu selle träni keskel. Ronisin täna vanaema vaipa kapi otsast alla tooma ning avastasin, et kohvris oli kõike muud kui vaip. Imelik. Peaks ema juurest otsima, kus see siis on... Tahtsin pilti teha, sest sellist vaipa pole kellelgi!