Küpsisetort

Teise vanaema ja vanaisa juures käisin ma harvem. Või noh, eks ma käisin nagu ikka külas käiakse aga kuna ma ühe vanaemaga elasin koos, siis tundus too teine käik harvem ilmselt. Vähemalt nüüd kaugelt vaadates. Mäletan sealsetest käikudest - vaikust, "igaüks tegeleb oma asjaga" meeleolu, korras ja korralikku olemist, sellist pisut pinges tunnet. Kui ma kodus olin laps nagu ikka, siis seal pidin ma millegipärast olema korralik laps. Eks ma olin ka aga sealne olek oli natuke ontlikum. Ma ise olen mõelnud, et sealpoolsetes liinides on sees see traditsiooniline peremudel, et ema annab kasvatuse ja isa toob raha koju - kui üldistada. Ehk siis ilmnenud vead minu kasvatuses oleksid läinud mu ema kapsaaeda :D. Kui mingi jama seostus isaga, siis olid nood lihtsalt isa krutskid, mida laps "õnneks" on pärinud. Võimalik, et ma pole objektiivne, kes seda täpselt teab enam aga mul on tunne, et ema suhtes oli seal peres nn teravdatud tähelepanu. See selleks. 

Mäletan mingit hullu nädalavahetust, kus ma pidin sööma küpsisetorti. Kuna ma püüdsin olla korralik ja hea laps, et mitte vanematele häbi teha, kugistasin viisakalt oma tüki ära. Miks kugistasin? aga sellepärast, et tort oli kohutavalt kuiv ja käis suus ringi. Asi lõppes muidugi kempsus oksendades ja laps sai pikaks ajas vastikustunde küpsisetortide vastu:D Söögist keeldumine aga oleks tähendanud kohaliku tähtsusega revolutsiooni, et mitte ütelda läbikukkumist. 

Vanaema tikkis palju, eriti meeldis talle rüiuvaipu teha (issand, ma pole ikka õppinud seda sõna kirjutama). Päris huvitav tehnika iseenesest, ma ise pole vist kunagi proovinud. Toonidega saab mängida ja üleminekuid planeerida. Vaibad olid suured ja tehti sageli kingituseks. Tal oli silma ja kätt selle peale, paljud mustrid olid tema enese poolt kujundatud. Neil olid väljamaal kuskil sugulased, keda mina ei tunne ega pole kunagi näinud. Vist Rootsis aga kindel pole. Sealt siis saadeti vanaemale pakk rasvakriite, mustri jutele märkimiseks. Oi kuidas ma ihkasin neid kriite omale, iccc. Pakk oli siuke triibuline ja kollase-musta kirju, vist müüakse nüüd meie kaubanduses lademes. Aga vot siis oli defka ja laps ihkas. Neid ei tohtinud aga puutuda, sest need olid vanaema töövahendid. Vanaema kudus ka, sõrmikuid, pitskampsuneid, nn pasakarva toonides kampsikuid (ka mulle meeldivad sellised soojad sügisetoonid). 

Kui tal astma tekkis, keelas arst käsitöö tegemise ära. Õigemini lõngadega mässamise. See oli karm. Vanaema salaja kudus, vanaisa harutas ja peitis ära. Varsti nad kolisid. Arst soovitas mere lähedale minna, et on parem tervisele. Algul elasid nad Stromkal, kuid siis läksid Saaremaale. Nüüd on mõlemad Kudjapä kalmistul. Minul aga on mälestuseks vanaema tikitud vaip, mõned fotod ja mälestused rasvakriitidest ning kuivast küpsisetordist.