Koerad

Laupäeva hommik. Kuulen läbi une, et B lakub oma käppa. Keelan kurjalt.
Vaikus 10 sekundit ja siis kostab läbi vaikse maja südamest tulev emotsiooon: "Mõhhhhhhhhh!!!"

Esmaspäeva hommik, valmistun kodukontoriks.
Naabripapi läheb susside sahinal trepikojast lehti tooma. R tõttab välisukse juurde ning teeb häälitsuse, mida võiks väga õrnaks haugatuseks isegi nimetada, noh selliseks kinnise suuga versiooniks. Kutsun ära.
Tuleb tagasi, keerab oma pessa end kerra ning hetk hiljem kostab pesast "mõhhhhhh!", kerge kutsikaliku porgandise aktsendiga.