Vaarikarätt

Sellest on ikka üksjagu aega tagasi kui siinmail vaarikasall päevakorral oli. Jah, algselt mõtlesin sellest teha salli aga mida aeg edasi, seda kindlam ma olin, et lõngast siiski normaalmõõtmetes salliks ei jagu. Seda enam, et kudusin toda järgides traditsioonilisi Haapsalu salli võtteid.

Üleeile kui selgus, et naturaalvalge Micro siiski otsa saab enne kui mu lohesuurune haapsall valmis, võtsin ette taas vaarikasalli. Mõtlesin ja kaalusin, uurisin uut rätiraamatut ning otsustasin, et sellest saab hoopis nelinurkne rätt. Et teen laia pitsi äärde ja siis peaks lõngast ka jaguma. Eile sai silmad mahakootud, pisut mõõdetud ja nõeltega trimmi tõmmatud ning siis läks pitsi ülesloomiseks. Täna olen kindel, et lõngast siiski ei jagu ja tuleb minna netiavarustesse seda juurde hankima.

Ma kohe oskan niiviisi. Lohesalliga on sama teema, olen ära kudunud 1400 meetrit pitsilõnga ja sallist oleks vaja teha veel mõned mustrikorrad + äärepits. Kusjuures kui ma alustasin, siis sai vaadatud Ravelry´s, palju inimestel on sallideks lõnga kulunud ja no tundus, et see 1400 on täitsa paras keskmine. Aga mis sundis mind looma silmi üles sallile, mis oma mõõtmetelt on kaugelt üle keskmise, on mulle siiani arusaamatu :D
Õnneks tuleb appi Tiina ning ma saan seda tooni lisaks. Ka Haapsalu käsitööpood kirjutas, et vajadusel saadavad nad postiga lisa.

Tegelikult oli plaanis eelmisel laupäeval sõita Haapsallu aga ilm läks hirmus kurjaks ning reisiseltskonnast osa haigestus. Samas ei tundnud ma ise ka ennast veel kuigi tervena. Köha võitluseks kirjutatud antibiots küll mõjus aga päris vaikseks jäi too paukumine alles selle nädala alguseks.

See haiguste plejaad siinmail on lihtsalt masendav viimasel ajal. Alles ma olin 10kond päeva kodukontoris ja püüdsin hoolega välja ravida miskist vastikut hingamisteede viirust. Muidugi samal ajal reipalt töötades, sest kesse tänapäeval haiguslehte võtab?

Seejärel oli mede Suskinil üks pisike lõikus kliinikus esmaspäeval, millest ta kenasti taastub ja mis oli ajastatud minu nädalasele puhkusele. Kohe teisel kodusolemise päeval, mil köha enam ei kimbutanud ja mu nasaalne hääletoon enam kedagi ei ehmatanud, tekkis kehale kummaline lööve koos peavalu ja turses kuklapoolega. Näeb välja nagu punetised või siis miski sarnane nakkus (leetrid? sarlakid?). Jah, lugesite õigesti, ma olen ilmselt saanud kuskilt lastehaiguse :D. See on kohati lausa koomiline kui jätta kõrvale vastik, eriti magamaminemise hetkeks kulmineeruv peavalu. Uinumine on olnud võimalik vaid paracetamoliga. Netist loetu põhjal peaks too nakkus kaduma mõne päevaga ja mul ju puhkus veel jätkub, eksole :P.

Ausalt, mul on täiesti siiber haigeolemisest! Aga ma saan aru ka, miks need "pidurid" hetkel nii pealt on lennanud. Viimased 10kuud pole olnud tööalaselt just kõige lihtsam periood ning ilmselt on kõik see stress kenasti vaka all peidus olnud. Et nüüd, mil mõned asjad ajutiselt paika loksunud ja lahendused paigas, igast otsast välja pressida. Kõigel on ju põhjus ja ega ma ei kaeba, olen saanud hakkama ja saan ka edaspidi aga no nii väsitav on. See juhtub juba teist korda kui ma planeeritud puhkusest enamiku ajast tõbisusele pean loovutama.

Aga kutsid naudivad seltsi. Suskin  magas täna nt pool päeva minu süles, samal ajal kui mina rätipitsiga maadlesin. Kogu see 12,5 kilo minu pekkidele laotatult oli päris soe olemine :). Maadamiga teeme ikka jalutuskäike kui ilm lubab ja vanaproua soovib. Alati ei soovi ka, nt siis kui järjekordne lörts kõrva sajab ja kere märjaks teeb. Ja ega kodus ju sugugi paha olla pole, vaja vaid leida motivatsioon uuesti üles.