Ei seda aga poleks uskund mia..

... et ma Tartus ära käin :).
Hommik algas uniselt, ei saanud mina üles planeeritult ega koerad. Aga kiiret ju polnud, ega Tartu eest ää jookse. Lõpuks sai mikroob omale hääled sisse ja sõit võis alata.

Reisusihiks oli Tartu, täpsemalt Eesti Rahva Muuseum. Kuna Stuart oli mind hoolikalt instrueerinud, teadsin, et tuleb kaasa võtta ruuduline vihk ning harilik pliiats. Muidu nalja ei ole!
Lapiliisu lahkest parkimisvihjest oli ka väga suur abi, too Tiigi nurgatagune oli v broo!

Auto pargitud, väike jalutuskäik Veski tänava majani tehtud ja juba ma seal uksekella andmas olingi. Ette oli tellitud ainumased kaks paari Harju-Jaani kihelkonna labakuid.
Pidulikult paluti istet võtta. Ega kindamustri joonistamine pole naljaasi. Kõigepealt registreerid, siis juhendatakse, siis tõmbad kätte puuvillased valged kindad ja siis tuuakse karbiga valgesse õhukesse paberisse mässitud kindad. Elevus missugune!

No nende kahe paariga kaua aega ei läinud, kirjeldused suurest pearaamatust said veel juurde kirjutatud ja oligi valmis. Lahke teenindaja soovitas piiluda ka naaberkihelkondade kartoteekidesse. Peale minupoolset vihjet mede haridusele, loobus selgitamast ja näitas vaid kataloogi ja kapid ette. Mutt asus kaevuma:).

Peale pooletunnist uurimist tuli päeva kõrghetk - ühed mitmevärvilised kindad naisele, Kose kihelkonnast, Alaverest. Kuna mu mõlemad vanaemad on sealt pm pärit (teine küll pigem elanud terve lapsepõlve), siis käras Kose vägade heaste. Joonistamine alga.
Oli see vast muster! Mul oli selline elevus sees ja on ka praegu, nii et kohe hakkaks kuduma kui oleks selliseid toone käepärast! Seal oli sinepikollast, roosat, rohelist, sirelilillat ja tumedat kannikeselillat, beezhi. Kujunditest domineeris kaheksakand, sekka ringe ning sakke. No tõeline iludus! Läbi häda ma lõpuks nood märgid joonistatud sain ning omadega muuseumis õhtule ka.

Plaanis oli edasi minna näitusemajja Kuperjanovi tänaval. No see oli ka iludus koos oma supertoredate teenindajaprouadega. Nad olid kogu aeg mures, et meil äkki midagi vaatamata jääb:). Kas te ikka portselannukke nägite? Aga läti näitust? On ju tore? Kuidas meeldis? Tõeliselt vahvad mammid olid. Muuseumist tegin omale ostu ka - ilmunud on uus kinnasteraamat, seekord Räpina piirkonna omad. Väga kena ja värviline trükis on. Marati dressi sai ka selga passitud :D.

Järgmine sihtpunkt oli minna Mänguasjamuuseumisse aga kuna mul oli kodutöö tegemata, siis kohal selgus, et see on alates kolmapäevast lahti. Aga no alles ma seal käisin, mis siis ikka. Korraks põikasin sisse Jaani kirikusse, kus Anu Raua vaip oli oma soovitud koha leinud (kes Viljandis käisid, need teavad - see roheline ja lammastega). Sobis v hästi.
Eks oli selleks päevaks juba küllalt nähtud ja vaadatud, asusin tagasi koduteele.
Linnast välja saades laulis autos HU! no ikka nendest... väikelinnadest Eestis :). Ei mingit vihjet, lihtsalt kõrv fikseeris, et näe, see ongi see laul siis...

Sõitsin paksus paduvihmas mõnedkümned kilomeetrit ja märkasin silti "Palamuse". Tänaseks on umbes täpselt üle 20aasta sellest viimasest korrast, kui ma seal käisin. Mõeldud-tehtud, suund sisse ja rool paremale:).

Teate, see Palamuse on väga vinge kant! Puuskulptuurid, korras eramajad oma imeilusate aedadega, koolimaja lutsuliku välimusega teenindajaga (hall kuub ja kaelaside), heas korras ekspositsioon, kena vaade koolimaja aknast ning elamus nagu elevants garanteeritud!


Tagasiteel silmasin ühes orus meeletut kogust lambaid. Ma pole vist elus nii suurt karja näinud. Neid valgeid selgu oli sadades. Pildile ei saanud, sest äikesevihma kallas nagu oavarrest ning mobiil on ses olukorras mannetu. Muidu oleks saanud kaks ühe hoobiga - hingemattev vaade koos enneolematu karjaga.


Teekond jätkus kodu suunas. Viimaseks kiusatuseks sai Vargamäe. Jah, ma sõidan "külavaheteid" mööda, on rahulikum ja ilus. Põikasin sinna ka, no kui juba läks kirjanduslikuks, kuidas ma siis teisele klassikule liiga teen :P. Liiklus oli nii tihe, et ma mõtlesin, et ma sinna soosillale jään ka. Tee on seal liivane ja vihm oli selle suht libedaks teinud, kitsas oli too ka. Autosid kogunes juba, kuna etendus algas 19. Rohi oli suht kõrge, jalg sai märjaks ja külmetas:). Abipolitseinik juhendas parkimisel ja üldse oli seal üks masside mäss! Vaesed näitlejad, kes seal ellu jääma peavad. Pole kerge see suveetenduste hooaeg:). Vargamäe nähtud, pöörasin autonina kodusuunale ning kimasin ühe hingetõmbega koju.

Jalad panin sokisooja, mälestused mälusoppi ja asun nüüd oma mustreid üle vaatama.
Ilus päev oli! Ja mis puutub laulu, siis nood Eesti väikelinnad vägaväga armsad.