Ma kudusin ja kohe päris palju. Ema juures on kuidagi inspireerivam käsitööd teha, kodus on igasuguseid muid kohustusi:P. Veetsin täna päeva seal ning kudusin oma sinise pluusi peaaegu valmis. Jah, nüüd on siis teada, et see on pluus:). Proovin raglaani ja midagi omast peast. Korra juba harutasin kehaosa kõik ära ja alustasin nullist, nii et see pluus pole veel valmis...
Õnneks on laupäev pikk ja mõnus. Lisaks kudumisele sain pool Pratchettist läbi, läheb põnevaks, haa. Dilemma - jätkata lugemist või lõpetada pluus, olla või mitte olla...
Ahjaa, hommikul kohtusime ülemise naabriga, kes pole kunagi olnud ega ole ka praegu koeraomanik (järeldan käitumisest). Küsis, kas koerad tulevad kallale? Kinnitasin, et loomulikult mitte! Blacky tegi kõik endast oleneva, et minu sõnu kinnitada. Liikus maadligi ja lehvitas saba nii kuis jaksas. No usuti lõpuks. Said kiita ka, et nii vaiksed koerad ja neid pole peaaegu üldse kuulda. Ehh, ma särasin! Minu kasvatuse vili, ic. Tegelikult ka!
Nali oli kah. Naaber küsis, koerakesed, kus teie jalad on? Teil pole ju üldse jalgu!
See koerte kallale tulemine on nii ja naa. Mina näiteks suhtun võõrasse koera enamasti kerge kahtlusega ja niisama silitama vms ei kipu. Seda seepärast, et kunagi meie ülisõbralik njufa hammustas naabritüdrukut. Lihtsalt tüdruk lähenes koerale hoogsalt (võiks öelda, et liiga familiaarselt) ja tegi koera haigele kõrvale haiget, kogemata muidugi.
VastaKustutaEhh, ja üks tundmatu ja seega mitte-teada-kui-sõbralik koer hammustas mind jalast, kui ma maas püherdavast temast liiga hoogsalt mööda läksin... No ta märkas mind vist alles hetkel, mil minu jalg tema peast vähem kui poole meetri kauguselt mööda liikus (püherdas teine otse jalgraja kõrval) ja ta ilmselt arvas, et see jalg ei kavatse mitte MÖÖDA liikuda.
VastaKustutaOh te ei pea mulle tõestama, et on ründavaid loomi olemas. Ausõna, ma ei suhtu kõigisse koertesse tolerantselt:). Lihtsalt, shotikate puhul tundub see natuke liialdusena aga ma ei pane pahaks.
VastaKustuta