Õnnest rääkides ei mõtle ma siin hetkel siis mitte seda abstraktset õnne, vaid eesti seriaali Õnne 13. See on ikka vapustav, kui palju seda on näidatud ja kui paljud inimesed eri vanuses seda vaatavad. Eile külas olles vaatasime lastega kambakesi Maarja küla laulude salvestust ning kui laulma hakkas Ülle Lichtfeld, hüüdis 2aastane "ÕNNE!" :D
Täna ema juures kududes kiikasin silmaga ka sama seriaali. Alma tuli linnapea juurde... hmm... süldikausiga :D. Arvestades minu vanaema sülditegemise mälestusi, purskasime emaga praktiliselt üheaegselt naerma. Eluline.
Tead, need süldijutud on mu lemmikud! Ostsin kah nende ümberkeetmiste juttude peale karbiga sülti, panin seda kõige kangemat mädarõigast peale (meil käis ikka mädarõigas, mitte sinep), tuld lõi silmadest välja ja meenutasin, kuidas vanaema (Vana) ja tema poissmees-õde tädi Hilda (et mitte vanatüdrukust õde) ikka koos sünnipäeva pidasid! Ja just jaanuaris...
VastaKustuta:). Mu ema vanemal vennal on selle kange sinepi (või siis mädarõika kuigi seda söödi meil harvem) kohta oma legendaarne kild "ossa, see sööb varbaküüned lahti" - see oli nagu mingi mõõdupuu siis, et sinep on just selle õige kangusega.
VastaKustutaMa pole siiani sülti sööma õppinud. Poe karbikas on ju pigem nagu lihatarretis mu meelest, selline tailiha ja kallerdis, hea maitsega, söödav. Maasült oli kohati pekine ja kõige vastikumad olid kamaratükid, võehh :P.
Me kunagi arutasime sõbrannadega, et sülti hakkame me sööma siis kui me vanaks jääme ja hammas muule peale enam ei hakka. Siis hea lutsutada :D
Veel süldijuttu - ja rosoljest ka.
VastaKustutaIsa mul nimelt mõlema fänn ja tegeleb mõlema asjaga ka ise ja ainuisikuliselt, aga ema vihkab süldikeetmist. Tema sõnul jäid isal süldile "karvad selga", ehk siis ilmselt nendele vastikutele kamaratükkidele? Aga rosoljet teeb paps priimat, kõik hapukurk ja heering imepisikeseks lõigutud ja kokku väga hea!
Pean vist ikka oma blogi tegema, muidu käin ja kiibitsen teiste omades...
Kiibitse-kiibitse;)
VastaKustutaRoselje, oojaa, seda tehti meil samuti ning tehakse ka praegu. Kuna mu isapoolsed sugulased ei söö heeringat (mina ka mitte), siis tehti 1 laar ilma ja teine heeringaga. Nüüd ma olen isegi selle maitsega harjunud aga lapsena ei armastanud.
Ja need karvad, neid ma tean ka:D
Jeerum, see sülditeema on ammendamatu!