Jätkuks kolmekuningapäevale

Eile tegin ma veelkord seda kooki aga Saida kohupiimaga polnud see nii hea kui Nopri omaga oli. Kuidagi rasvane liiga.

Külalised käisid, sh üks vanaema õdedest. Külastasime kalmistut, panime küünlaid ja õde laulis laulu ("tea, kas ta kuuleb aga no vaatame, laulan ikka!"). Pärast lükkasime nad jälle rongile nagu ikka.

Kes on Pratcheti neid lugusid lugenud, kus nõiad seiklevad, siis mulle meenutavad nood 3 tegelast just oma vanatädisid. Õigemini 2 tegelast sealt, Nanny ja Vanaema.
Meil kippus ka nii minema, et kui suuremad külad olid läinud, pisike shnaps oli sees, siis tulid sellised laulud, mis trükimusta eriti ei kannata :D.
Trikke jätkus neil ka kuhjaga. Too kosmosemutt läks kunagi valele matusele. Keegi kauge sugulane suri ära, ammu polnud järeltulijatega suhelnud. Sai kirja, et tulla jaama see ja see kell ning buss viib sealt siis edasi matusepaika. Tädi venis kohale (tema oma väljend "venin nagu lõõts" - neile kõigile on iseloomulik selline kehahoid, kus tagumik on pikalt taga, nina koos näoga diagonaalis maanteega:D). Küsis bussijuhilt, et kas matustele, sai vastuseks, et jaajaa. Kobis peale oma kimbuga ja sõitsid minema. Kohapeal selgus, et hoopis ühe naise matus oli, puhta võõras. Mina ei oska seda lugu nii värvikalt edasi anda, kui see tädi esituses kõlas. Meil ilmselt oma paar põlve kannatab väljendusoskuse all, sest kui sul on vanatädid, kes nii palju ja hästi räägivad, siis läheb vaja vähemalt kahte põlve, et neid jaksaks ära kuulata.

Vanaemast üks seik ka siia lõppu. Ta sõitis aastaid minu desna rattaga. Võibolla mõned veel mäletavad, et oli selline nn noorte ratas, pisikeste rehvidega ning madala lenksuga. Vanaema ise oli nii umbes 120kg vähemalt. Talle meeldis see ratas, kuna sinna oli parem peale minna. Meil on maja eest maanteele sõites pisike küngas. Tavaliselt lükkas ta ratta sinna künkale ja siis "hüppas peale" (tema sõnad). Autodest oli tal ausalt öeldes savi :D, ta võis laias kaares võtta kurve üle sõiduridade otse auto nina alt. Kui talle märkus tehti, siis nähvas vastu: "juhid vaadaku, kus nad sõidavad! Ei näe siis, et mina keeran või!"
See ratas oli nagu a &o tal, sest vahemaad olid pikad ning jala ta ei jaksanud käia. Aga mis selle sõidu omapäraseks tegi oli see, et ta alati laulis midagi, kui alevisse sõitis:). Ema ei kannatanud seda, ütles, et vaata ikka kah ringi, kui inimesed liikvel, ära siis laula! Vanaema ei arvanud niiviisi, no milleks vait olla? Mõnusam sõita ju. Kogu aeg ümises kui midagi tegi, söögitegemise ajal, marjakorjamise ajal jne. Tal olid paksud kladed laule täis kirjutatud, vanu ja uusi, suveniiri oli ka :D. Talle hirmsasti meeldis.