teisipäev, 17. juuni 2008

Ei seda aga poleks uskund mia..

... et ma Tartus ära käin :).
Hommik algas uniselt, ei saanud mina üles planeeritult ega koerad. Aga kiiret ju polnud, ega Tartu eest ää jookse. Lõpuks sai mikroob omale hääled sisse ja sõit võis alata.

Reisusihiks oli Tartu, täpsemalt Eesti Rahva Muuseum. Kuna Stuart oli mind hoolikalt instrueerinud, teadsin, et tuleb kaasa võtta ruuduline vihk ning harilik pliiats. Muidu nalja ei ole!
Lapiliisu lahkest parkimisvihjest oli ka väga suur abi, too Tiigi nurgatagune oli v broo!

Auto pargitud, väike jalutuskäik Veski tänava majani tehtud ja juba ma seal uksekella andmas olingi. Ette oli tellitud ainumased kaks paari Harju-Jaani kihelkonna labakuid.
Pidulikult paluti istet võtta. Ega kindamustri joonistamine pole naljaasi. Kõigepealt registreerid, siis juhendatakse, siis tõmbad kätte puuvillased valged kindad ja siis tuuakse karbiga valgesse õhukesse paberisse mässitud kindad. Elevus missugune!

No nende kahe paariga kaua aega ei läinud, kirjeldused suurest pearaamatust said veel juurde kirjutatud ja oligi valmis. Lahke teenindaja soovitas piiluda ka naaberkihelkondade kartoteekidesse. Peale minupoolset vihjet mede haridusele, loobus selgitamast ja näitas vaid kataloogi ja kapid ette. Mutt asus kaevuma:).

Peale pooletunnist uurimist tuli päeva kõrghetk - ühed mitmevärvilised kindad naisele, Kose kihelkonnast, Alaverest. Kuna mu mõlemad vanaemad on sealt pm pärit (teine küll pigem elanud terve lapsepõlve), siis käras Kose vägade heaste. Joonistamine alga.
Oli see vast muster! Mul oli selline elevus sees ja on ka praegu, nii et kohe hakkaks kuduma kui oleks selliseid toone käepärast! Seal oli sinepikollast, roosat, rohelist, sirelilillat ja tumedat kannikeselillat, beezhi. Kujunditest domineeris kaheksakand, sekka ringe ning sakke. No tõeline iludus! Läbi häda ma lõpuks nood märgid joonistatud sain ning omadega muuseumis õhtule ka.

Plaanis oli edasi minna näitusemajja Kuperjanovi tänaval. No see oli ka iludus koos oma supertoredate teenindajaprouadega. Nad olid kogu aeg mures, et meil äkki midagi vaatamata jääb:). Kas te ikka portselannukke nägite? Aga läti näitust? On ju tore? Kuidas meeldis? Tõeliselt vahvad mammid olid. Muuseumist tegin omale ostu ka - ilmunud on uus kinnasteraamat, seekord Räpina piirkonna omad. Väga kena ja värviline trükis on. Marati dressi sai ka selga passitud :D.

Järgmine sihtpunkt oli minna Mänguasjamuuseumisse aga kuna mul oli kodutöö tegemata, siis kohal selgus, et see on alates kolmapäevast lahti. Aga no alles ma seal käisin, mis siis ikka. Korraks põikasin sisse Jaani kirikusse, kus Anu Raua vaip oli oma soovitud koha leinud (kes Viljandis käisid, need teavad - see roheline ja lammastega). Sobis v hästi.
Eks oli selleks päevaks juba küllalt nähtud ja vaadatud, asusin tagasi koduteele.
Linnast välja saades laulis autos HU! no ikka nendest... väikelinnadest Eestis :). Ei mingit vihjet, lihtsalt kõrv fikseeris, et näe, see ongi see laul siis...

Sõitsin paksus paduvihmas mõnedkümned kilomeetrit ja märkasin silti "Palamuse". Tänaseks on umbes täpselt üle 20aasta sellest viimasest korrast, kui ma seal käisin. Mõeldud-tehtud, suund sisse ja rool paremale:).

Teate, see Palamuse on väga vinge kant! Puuskulptuurid, korras eramajad oma imeilusate aedadega, koolimaja lutsuliku välimusega teenindajaga (hall kuub ja kaelaside), heas korras ekspositsioon, kena vaade koolimaja aknast ning elamus nagu elevants garanteeritud!


Tagasiteel silmasin ühes orus meeletut kogust lambaid. Ma pole vist elus nii suurt karja näinud. Neid valgeid selgu oli sadades. Pildile ei saanud, sest äikesevihma kallas nagu oavarrest ning mobiil on ses olukorras mannetu. Muidu oleks saanud kaks ühe hoobiga - hingemattev vaade koos enneolematu karjaga.


Teekond jätkus kodu suunas. Viimaseks kiusatuseks sai Vargamäe. Jah, ma sõidan "külavaheteid" mööda, on rahulikum ja ilus. Põikasin sinna ka, no kui juba läks kirjanduslikuks, kuidas ma siis teisele klassikule liiga teen :P. Liiklus oli nii tihe, et ma mõtlesin, et ma sinna soosillale jään ka. Tee on seal liivane ja vihm oli selle suht libedaks teinud, kitsas oli too ka. Autosid kogunes juba, kuna etendus algas 19. Rohi oli suht kõrge, jalg sai märjaks ja külmetas:). Abipolitseinik juhendas parkimisel ja üldse oli seal üks masside mäss! Vaesed näitlejad, kes seal ellu jääma peavad. Pole kerge see suveetenduste hooaeg:). Vargamäe nähtud, pöörasin autonina kodusuunale ning kimasin ühe hingetõmbega koju.

Jalad panin sokisooja, mälestused mälusoppi ja asun nüüd oma mustreid üle vaatama.
Ilus päev oli! Ja mis puutub laulu, siis nood Eesti väikelinnad vägaväga armsad.

11 kommentaari:

  1. Kenad muljed!

    Muide Palamuse ja puuskulptuurid... ma istusin vanaisaga autos teispool teed, kui see puu, milles nüüd skulptuur on kurdistavast äiksetabamusest pilbasteks lendas :P
    Lapsepõlvesuved...

    VastaKustuta
  2. Tegus päev!
    Kindaleid oli siis küll väärt! Ega ju kartoteegis kolades kunagi ette tea, milline ese kirjeldusele vastata võib. Selline omamoodi avastusmäng :) Eriti kuniks ei ole veel jõutud kõiki esemeid üles pildistada...

    VastaKustuta
  3. Oi oi, ma tahan ka kindaid joonistama minna. Küsin Elsalt tema kindatädi numbri :)

    VastaKustuta
  4. Oi, Thredahlia, see võis karm kogemus olla! Palamusel saime meie ka äikest, ootasime koolimaja trepil ja too koolipapa moodi herr tuli kaasa elama:P

    Kindajoonistamine oli põnev jah!

    VastaKustuta
  5. Nii vahva päev oli sul. Kuijutan ette kui lahe seal muuseumis olla võis.
    Näita miele ka valmis käpikuid :)

    VastaKustuta
  6. Oi nende käpikutega läheb veel aega aga eks ma ikka näitan.
    Õud, olen avastanud tekstist pea viis viga. Eile tabas mind kirjutades ilmselt vaimunõtrus, jube, häbene silmad peast!

    VastaKustuta
  7. Oi, ma olen ka neidsamu Kose kihelkonna käpikuid uurinud, aga kuduma veel ei hakanud:) Üks teine muster aga jäi silma Tartus, kus ma praegu elan. Muide, kui vähegi lubatakse, tasub ERMis KVISi (KultuuriVäärtuste InfoSüsteem) proovida. Seal on päris paras ports asju kenasti ära pildistatud ning natuke inffi ka juures.

    VastaKustuta
  8. See neil ju eesmärgiks ongi, et saaks kõik üles pildistatud. Sest mida vähem fondist välja toomist, seda parem ju. Pole vaja igasugustel näppida ja valida, et kas ma seda just tahangi. Aga vahel lihtsalt kirjeldus on nii napp, et tahaks siis ikka kiigata... ;)

    VastaKustuta
  9. Allikad oma sisu poolest peaksid olema võrdväärsed, seega ma sain omale vajaliku info nii ehk naa kätte. Vajadusel sai veel töötajaga vesteldud ning täpsustatud. Toda infosüsteemi mulle ei pakutud, ju siis alles poolik nn töövariant.
    Iseenesest on mul aga häämeel kuulda, et selline süsteem olemas on. Kas sellest kasvab midagi vabakasutusega baasilaadset või litsentsiga tasuline baas? Päris huvitav.

    VastaKustuta
  10. No ma arvan, et jubedalt abiks on seegi, kui kartoteekides olev info sellesse jõuab ning pilt juurde. Kohapealse kasutamise teeks see ju kindlasti oluliselt lihtsamaks ja kiiremaks. aga ma ei mäleta küll paraku, mida selle laiema kasutuse kohta räägitud on... muidugi oleks äge, kui pildimaterjaliga ka väljapoolt tutvuda saaks :)

    VastaKustuta
  11. Poolik nn töövariant see kindlasti ei ole:) KVISi põhiline probleem ongi minu arust see, et tegemist on muuseumitöötajatele mõeldud asjaga, eeskätt museaalide arvele võtmiseks ja nende haldamiseks. Mitte infootsijatele mingi asja leidumuse tuvastamiseks (a la ESTER ja kõik need teised raamatukogude elektronkataloogid oma kasutajaliidestega).
    Kui 2005. lõpul nendest mäluasutuste infosüsteemidest mag-tööd kirjutasin, siis tookord räägiti muuseumide kontekstis veel ka MUISist (MUuseumide InfoSüsteem), aga tänase seisuga paistab, et ei olegi sõnadest väga palju kaugemale jõutud:S
    Praeguse seisuga minu arust päris palju inffi ei ole veel jõutud muidugi KVISi kanda. Sealt võib saada pilti, aga nt peakataloogis olev info ei pruugi seal veel olla. Nii et kui mõni asi väga huvitab ning KVISis on sellest näha vaid mingi fragment, siis vana hea peakataloog on endiselt abiks (nende Tartu kinnastega oli just see lugu). Sisuliselt on olukord umbes selline, nagu mõni aasta tagasi ja veel praegugi raamatukogude puhul, et järjest rohkem inffi jõuab elektroonilisele kujule, aga täieliku pildi saamiseks tuleb otsida inffi ka paberkandjal - seda siis vanema kirjanduse puhul.
    Elsa, sinu viimases lauses sisalduv soov on realistlik. Vihje nr 1: ehk see isegi täitub mõne aasta jooksul. Vihje nr 2: doktorantidele makstav toetus võiks olla pisut kõrgem;)

    VastaKustuta