Klaipėda -Juokrantė- Klaipėda

Kolleegid (regioonipõhised) kutsusid mitteametlikule kambaüritusele Leetu, et oleks tore üle saja aasta trehvata ja natukene rutiinist välja saada. Kuna mul on olnud UKst saadik ports sipelgaid püksis ja ma olen peamiselt viitnud aega lennufirmade pakkumisi uurides jms lehtedel, siis olin kohe minemas. Üks "aga" muidugi oli - 50 kilomeetrit rattaga kimamist treenitud inimeste kambas! Hmm.... Juhtusin oma kahtlusi jagama tiimiga (ärisuunapõhisega) ja sain kiire tagasiside, et küsigu ma e-bike`ide kohta ja ei mingit põdemist. Küsisin, bronniti ja otsus oli tehtud! 

Klaipėda hiir

Minek oli metsik, sest see oli meil kõik oma kulu ja kirjadega, igaüks ise vaatas, mis variant on parim või soodsam-mugavam. Mina oleks vabalt autoga läinud, aga siis tuli just Air Balticu soodukas veebi ja mõeldud-tehtud. Lend läks läbi Riia, lühikesed jupid, imeilus ilm, minu meelest tuulevaikne lausa, aga lennukid maandusid nii Riias kui Palangas nagu küpsed ploomid - põmaki! Miks ometi, miks?! 

Kohustuslik vein enne lendu, mine neid piloote jälle tea!

Pakkisin ikkagi äraantava pagasi kaasa, sest rattariided, jalanõud, kingitused jms. Ma pean seda pakkimise asja veel ikka hoolega õppima ja sobiva kohvrikese leidma. See selleks. Kõik sujus, lihtsalt lend oli tsipa kallim. Palanga lennujaam oli nagu pisike putka, aga hullult täis sõjaväelasi meenutavaid kutte. Mõtlesin, et äkki rahuvalvajad, sest piir ju lähedal. Erariietes, aga nad eristuvad kuidagi väga selgelt. Heas vormis, pikad poisid, suured ühe vormiga seljakotid, inglise- ja saksakeelsed jutud. 

Plaan oli leida buss ja tulla Klaipedasse. Kohalik bussipeatuses tõlkis graafikut ja chekkas veebis veel üle ka, aga seda bussi nagu ikka ei tulnud ega tulnud. Lõpuks tuli üks umbkeelse juhiga ning ütles, et Palanga ainult. OK. Mul oli kõht tühi, palav ja sain jutule ühe norrakaga. Kiire tiim up ning takso peale :D Kulud jagasime kolmeks, kohal olime ca 30 minutiga. 

Hotell - Old Mill Conference - oli üllatavalt OK. Hiigelsuur tuba, töölaud, vannituba, katuseaknad, lai voodi. Öölaud ja peegliga laud. Öösel haudvaikne, ma magasin nagu beebi mõlemal ööl sügavalt ja hästi. Meri paistis aknast, kraanad ka, sest nad ehitavad midagi hullult sinna kanti. Hommikusöök oli keskpärane, aga kõht sai täis ja kohv kannatas juua. Ei kurdaks. Hotelli taga, merepool on kena promenaad vaaterattaga. 

Hotelli promenaad

Esimese päeva õhtul kolasin pikalt vanalinnas. Vana, Preisimaa-aegne linnakene, munakivitänavad, natukene veel neid puitraamidel majakesi alles. Külm borš, mida ma alati Leedus käies söön, sest see on seal nii hea! Kohalik odav õlu, koogikesed. Elu nagu lill, eksole :) 

Klaipeda vanalinn

Aga ikka need heas vormis mehed ja massiliselt võõrkeelt. Lõpuks sain lingi, kus kirjutati BALTOPS 2024 üritusest, mis täpselt samadel päevadel Klaipedes toimus kui meie müügitiimi trehvunks. Nii et siis sellepärast! Ja no siis märkasin sõjalaevu ka reidil, suured hallid monstrumid!

BaltOps 2024

Järgmisel päeval oli pidulik rattaring. Saime rendikohast rattad, meestel olid gravelid, osadel tavalised maanteerattad, minu e-bike oli pikkusele sobiv ja lihtsam versioon, boschi akuga. Alguses vänderdasin maja ees hirmunult, sest see oli kõik nii võõras ja teistsugune, aga siis tuli kohe minna liiklusesse (sõiduteele kuni sadamani, appi :D) ja sadamast praamile. Aega virisemiseks ja põdemiseks ei jäetud. Etteruttavalt tuleb mainida, et jäin ellu. 

Marsruut kulges mööda Kura säärt kuni Juokrantė linnakeseni ja tagasi. Kasutasime vastvalminud rattateid, mis on sellised kõvakattega ja keset männimetsa. Imeline minek ja õhk. Natukene joogi- ja pildipause, liivaluited, mõnus kulgemine. Ratas toimis kenasti, kiirused olid 20-30km/h kandis, tundus suht uueväärne sõiduvahend. Meeste e-gravelid olid muidugi ägedamad, aga kitsad rehvid ja kitsam sadul, mul oleks keerulisem olnud sõita. Peff oligi vist ainus, mis kangeks jäi ja paar päeva tunda andis. Kuigi minu rattal oli suht korralik sadul ja mul olid ka rattariided kaasa pakitud (ma sõidan taas regulaarselt kodus ka, nii et päris nullist sõitma ei läinud). 

See pisike linnakene oli imeilus! Kui mereäärses kohvikus keha kinnitasime, oli tunne nagu istuks Haapsalu promenaadil. Väga armas kant! Kohalikud kiitsid veel Nidat ja soovitasid kindasti kunagi külastada, et nende jaoks on Nida "must" suviti. Kaitsealused ehitised, imearmsad majakesed jms. Eks tuleb kunagi plaani võtta. 

Ajagraafik oli suht tihe, pidime viimasele praamile jõudma. Tagasi kulgesime natukene sõidutee servas ja see oli vastik, aga varsti sai keerata metsavahele, mööda kruusakat otse tagasi rattateele. Üks kruusane mägi oli selline püstloodis, et pidasin paremaks ratta kõrval kõndida poolde mäkke ja siis sealt alla kulgeda. Hirm oli natukene sees, üks meil kukkus ja siis oled ise ka nagu sütel kogu aeg. Ajavahe tegin pärast kiirelt tagasi ja keegi minu järel otseselt ei oodanud. Praamile saime sujuvalt, rattaid on seal väga palju, osad lähevad meremuuseumisse (iilus koht, soovitati, aga meil ei olnud aega seekord) ja ülejäänud siis kas sõitma või mere äärde chillima. Neil polnud veel ametlik hooaeg alanud, masse polnud ja ilmaga ilgelt vedas. Selline kerge tuulekene, 20-21 kraadi sooja ja ei tilkagi vihma. Leedukad, kes hommikul olid tulnud Kaunasest, olid saanud kodus korraliku vihma kaela. 

50 km tehtud ja pool akust ainult kulunud. Sõitsin enamasti eco ja tour režiimis. 

Tagastasime rattad ja kõmpisin hotelli. Isegi jalad polnud kanged, väga kerge ja mõnus sõit oli. Õhtul jalutasin jala vanalinna, meil oli õlletehase tuur koos degusteerimisega ning õhtusöök. Hiljem veel linnatuur tunnikene ja siis hotelli magama. 

Läheks teinekordki :)

Tagasi tulin kolleegi autoga Lätti, külastasime veel exkolleegi pisitütart ja veetsime paar tundi Jurmala lähistel eraaias, kuni mul oli aeg viimane Tallina Lux kinni püüda ning koju sõita. 

ex-kolleegi tehtud kook, njamm!

Bribivases oli muidugi pisikene avarii, mis ummistas terve liikluse, nii et buss jäi pisut hiljaks. Huvitav oli ka see, et kõik jutud olid bussis kas läti või vene keeles. Nii Riiast tulnud juht kui Pärnus vahetunud kuju olid lätlased. Inglisekeelsed tervitused ja info tuli lindilt. Pärnu tüüp oli siuke speedy Gonzales, et ma süvenesin parema meelega oma filmivalikusse ja üritasin mitte maanteele vaadata. Ma ikka ei harju sellega, et ka kõrvalistujana on võimalik reisida. Kogu aeg on tunne, et teised juhid on segased :D 

Vot selline tore trip! Aitäh korraldajatele! Nüüd ma jälle olen nagu kolmandalt planeedilt, üritan tööasjadest aru saada ja süveneda. Üldse ei ole nagu sellel lainel veel :) 

Ja uut ratast tahaks ka! 

Vaira Vīķe-Freiberga Eesti Televisioonis

“My dear boy…”

Vahel on Plekktrummi intekad nii nauditavad! Mu viimase aja lemmikud on Tiia Toometiga ja viimane, Läti endise presidendiga. 

Kahju, et Anu Rauaga kuidagi logisev oli. Tavaliselt proua Raud on humoorikas ja väga jutukas, aga Plekktrummis viimati jäi vestlus kuidagi hakituks.

Lõngapood Riias

Müüvad Itaaliast pärit lõngu. Veebipood aadressil https://yarnsfromitaly.com/

Vahelduseks Riiast

Vegan-sõbralikud söögikohad Riias, tore ülevaade jäi silma.

Riias

Nädal tagasi ja natukene peale selgus ootamatult, et ma peaks minema Riiga. Natuke hull ajastus oli, sest enne oli just kvartalilõpp, siis Narva ja KÜ koosolek veel kah. Ma ei teagi, mis hulleim on, vist KÜ :D

Aga jah, mis saab mul selle vastu olla kui kutsutakse ja lubatakse. Taaskord ise sõitsin sinna ja tagasi, oma autoga. Osad meil käivad nüüd pigem Lux-bussiga aga mina ei tea, kuidagi mõnus on oma asju seada nii, et päris graafikus ei pea 100% olema. Ja ma ei ela ju linnas, sõitma peaks topelt ja see on tüütu. Mulle meeldib nii, et viskad asjad autosse, koer kaenlasse ja hoidja juurde ning siis otsejoones Riiga.

Riia võttis vastu ca 24kraadise kuumusega. Alati kui ma pean kuskile sõitma, tuleb troopika (minu mõistes). Aga õhus oli sügist!

Riga, 2019 september

Riias olid kanaliäärseid koogiputkad, kohukested, lõng raamatupoes ning toredaid kokkusaamised.

Pistaatsia ekleerid

Linnapea ja tema chow-chow

Lõputult tööd hilisööni kah lisaks, sest töö peab ju ikka ära tegema kui päeval koosolekuid pead ja seejärel meestega söömas käid. Aga mõnus oli! Eriti raamatupoed, kus lõnga müüakse :P

Sügislilled Riias.

Raamatuid ei ostnud, kohukesi ja sauaõlut ikka :) Ja lõnga (ah, ahh!)! Mis nad siis panevad selle raamatupoe nii kontori lähedale!


Jah, ma koon ka. Siidi-meriinosall on valmis ja Muhu sukad edenevad.
Kunagi dokumenteerin detailsemalt.

Suveniirid

Träna, mida ma alati Baltikumi tripilt kaasa vean. Lõnga seekord ei ostnud, poodi poleks kuidagi jõudnud ja hetkel pole midagi tarvis ka.

Käsitööajakirjad Leedust ja Lätist. Neil ikka ilmub!

Proua Ema soovib alati kohukesi ja neid peab olema suures valiks. Lisaks muidugi śakotis, mis on üks kuiv küpsis ja ei midagi erilist aga ilma selleta ei kujuta ka Leedust naasmist ette ju!

Ma tarbin minimaalselt alkoholi aga Valmiersmuisa Friśs tuleb Lätist alati kaasa tuua. Õlle baasil tehtud leedripuujook (shandy), mis on kuidagi nii mõnus külmalt rüübata, eriti soojal suvepäeval. Jah, seda müüakse ka Eestis aga mitte igal pool ja mitte alati. Kohalik õlu on onule suveniiriks. Ja siis muidugi Läti kohukesi ja rosinaleiba ka :) 

Uus raamat “Latviešu cimdi raksti”

Mary tõi mulle Ameerikast kingituseks uue raamatu :)

Kõik korraga, topelt ja paralleelselt

Mai on olnud üsna hullumeelne kuu. Koristustalgud, šotikatega matk, ettevalmistused Muuseumiööks, Rosina regulaarne arstitrip, emadepäev.

Ja siis kui arvad, et enam midagi ei mahu, tuleb Läti-Leedu lähetus (autoga, ise roolis) ja ameerika tuttavaga väljasõit Vormsile (ikka ise roolis, nii 7h kokku) :)

Kui nüüd faktide kallal veel norida, siis lisaks sellele kõigele oli veel Eurovisioon (ma vaatan alati eelvoorud ja finaali ka ära, kuni hääletamisteni)...  Ja eelarveaasta lõpp... ja üks noormees lõpetas lasteaia!

Ma olen nüüd vist natukene väsinud ja hakkan puhkuse esimest satsi ootama. Pikisilmi!

Aga nüüd tahab Rosin pissile ja pannkooke, voodist telefoniga blogimine ongi tüütu, nii et äratus.
Ilusat pühapäeva!

Matk šotikatega, 5.mai

Muuseumiöö, 18. mai

Tallinn-Bauska-Vilnius-Riga-Tallinn, 20.-22.mai

Vormsi, 25.mai 

Kui su kolleegid teavad, et sa kood

Kolleeg Lätist planeerib trippi Eestisse ja saadab proaktiivselt meili, kus küsib: "Mis ma Lätist toon? Alkoholi või kindaraamatuid?"

Veelkord Läti 100

Kui juhtute sõitma Lätti novembris, siis siit leiab nende juubeliürituste kava. Väga põnevaid sündmusi on plaanis, osad lühiajalised aga osad kestavad kuni järgmise aastani. Sama nagu meil aga natuke teistmoodi ka.

Mulle jäid silma kaks üleskutset - esimene on seotud labakinnaste kandmisega 18. novembril, LV 100. aastapäeval ja teine on seotud raamatuannetustega - kingi Läti Rahvusraamatukogule üks pühendusega raamat. Lähemalt saab lugeda siit ja LRR kodulehelt pikemalt.

Mul on Lätiga seoses omamoodi challenge ja alustasin ma sellega palju varem. Nimelt tahaks lugeda läbi need raamatud, mis läti keelest on eesti keelde tõlgitud. Ilmselt tuleb omale seatud väljakutsesse suhtuda teatud selektsiooniga, sest nõuka ajal tõlgiti igasugust aga kui hoolega valida või piirduda kasvõi lastekirjanduse ja viimase paarikümne aastaga, on "tööpõld" lai.

Läti 100

Vikeraadios on hetkel jooksmas üks saatesari "Eesti lugu", mille raames on mitu osa pühendatud ka Läti vabariigi 100. aastapäevale. Äärmiselt muhe kuulamine ja informatiivne muidugi ka.

Nt see osa - "Kuramaa. Eestlased ja lätlased", kus saatejuht vestleb TÜ professori Mati Lauriga baltisakslaste seas valdavalt käibel olnud eestlase ja lätlase stereotüüpidest, Kuramaa hertsogiriigist, asumaadest Tobagos, lipuvärvide sünnist jms põnevast kuni naljadeni välja.

PS. Seda ikka teadsite, et "Viljandi paadimehe" autor on lätlane Alfred Vinters ja see laul  on olemas läti keeles.
Kuula Valter Ojakääru kommentaari.

Nica ja Rucava etnograafilised esemed

Jakid, vestid, kindad ja vööd. Virtuaalnäitus.

Ingel

Jõulukuul on paslik meenutada toredat inglit Cesises :)

Jaani kirikus, Johann Köleri looming.

DEKO

On üks ajakiri, mida ma Lätis käies alati ostan - DEKO. See on disaini ja sisustusajakiri, kus sageli ka Eestist natukene ning Leedust. Omanäoline ja põnev.

Hiljuti avastasin, et osad numbrid on veebis näha ka, nt juuni 2017. Link
Arhiiv

Ka neil on pop vanu maju restaureerida ja ilusaks teha aga kuidagi nii omas võtmes. Palju on sarnasust esmapilgul aga kui süvened, siis jääb silma miskine suurejoonelisus ja "teistmoodi" tunne. Raske sõnadesse panna, keskkonda sobivad on need kodud olnud ja maitsekalt sisustatud aga teistmoodi. Läti moodi. Nt selles lingis maja, mille kohta pildid alates lk. 20. Põnev.

Kui silma jääb, soovitan lapata.

Nädalavahetus Riias

Siia tuleb varsti pikem reisikiri koos pildimaterjaliga. Võibolla ei tule ka, eks ma vaatan seda asja.

Aga kindlasti tahaks ma kirjutada ühest võrratult armsast pensionäriprouast, kes raudteejaama juures turul omakootud kolmeneljavärvilisi käpikuid müüs. Keerud, kaks rida narmaid, valged ja hallid toonid segamini rohelise ning mustaga.
Ja maksid need 10 Eurot.
Jah, lugesite õigesti, kümme eurot!
Selliste eest küsitakse teadlike kudujate poolt vähemalt poolsada ja õigustatult, see on suur töö.

Minu käpikud

Muidugi ma ostsin need omale! Minu toonid ja sümpaatne proua...
Natukene jutustasime ka aga vaevaliselt, ma ei oska ikka üldse vene keelt enam... aga kindad on imearmsad :)
Tal oli neid mitu paari, igaüks omamoodi toonides.
Õudselt oli kiusatus veel ühed osta aga mõistus tuli koju.

Kui satute sinna, siis ta oli kohe seal servas, kus algavad need kaartega vanad hooned ja teisele poole jäävad letid värske talukaubaga.
Lillede ja hiinakaubanduse massist tuleb end enne läbi murda.

Muide, lilled maksid pühapäeva hommikul sente.
Pikad suureõielised krüsanteemid 60 senti tk.
Äkki meie turgudel on ka nii, ma ei ju ei satu tööajal linna jalutama...

60 senti tükk

Riia oli mitmepalgne ja teismoodi.
Ma olen seal nii palju käinud ja ikka on nurki, mis nägemata või uudsed.
Mis on ju iseenesest hea, on põhjust tagasi jälle minna, kunagi...

Hipsterid elavad siin kvartalis - Miera

Natuke fotosid lisatud, siit ja sealt...

Ajaloomuuseumis

Fazenda

Rahvusraamatukogu

Sena Klets

Pargid

Nice Place - seal võib vahel näha liivi keele doktorit Valts Ernštreitsat

Art Laine, meie hotell, kohe EW saatkonna kõrval

Riia kunagine linnapea George naise ja koeraga :)

Laima kommipood Mieras

Suiti sokikirjad, uus raamat keskusest "Sena Klets"

Kindakalender 2018

Lõnga seekord ei ostnud, imekombel õnnestus :) aga kalendreid ja komme muidugi.

Inspiratsiooniks teile pildikene 28C kraadisest leitsakust Läti rannal. Viskasime nalja, et tulime soojamaapuhkusele :)

Virtuaalnäitus Läti kinnastest

Ajaloomuuseumi kodukal on nüüd väljas ka virtuaalnäitus eelmisel talvel Riias eksponeeritud  kinnastest.
Head vaatamist!

Sokiraamat Lätis ja vaibaraamat Eestis

Uut käsitööalast kirjandust tuleb ikka tutvustada.

Esiteks üks, mis ilmus Lätis juba mõni aeg tagasi - "Suitu rakstainās zeķes"
Üks tore temaatiline pilt ka ja pildigalerii.

Teiseks. Saara kirjastuselt ilmus aga hiljuti midagi vaibakudujatele - Veinika Västrik "Koome koos kaltsuvaiba"

Natuke Läti uudiseid

Seekord toitlustuse alalt. Loe lähemalt.

In the Year 2017, the Riga-Gauja region will bear the title of European Region of Gastronomy. A special concept, called "Wild at Palate", will be the guide for you to get to know the diverse dining out pleasure to be found in Riga, Sigulda, Cesis and Valmiera.

Lugemissoovitus

Hiljuti juhtus kätte üks artikkel, milles räägiti muuhulgas ka sellest, miks me nii palju Soome poole vaatame ja nii vähe Läti suunas. Et mõlmad ju siiski meie naabrid ning ajaloolises mõttes on meil lätlastega palju rohkem ühist kui soomlastega. Ja autoril oli täiesti intrigeeriv väide, et eestlased on Soome poole vaadanud eelkõige majanduslikel põhjustel. Toon esile ühe lõigu, mis mulle väga meeldis:

Teoreetiliselt võiks läti luule, niisiis, olla eesti kirjandushuvilistele kergesti ligipääsetav ning läbi ja lõhki tuttav. Paraku ei tea eesti lugeja läti luulest ega ka proosakirjandusest peaaegu mitte midagi, sest eesti tõlkepraktika näib seadvat lähedaste kultuuride kergestitõlgitavuse kahtluse alla: läti kirjandust on eesti keelde tõlgitud imevähe. Just nagu oleks küsimus ikkagi keelelises barjääris, kuivõrd lingvistiliselt on ju läti keel tõesti arusaamatum ja kaugem kui näiteks soome keel, millest on võrreldamatult rohkem tõlgitud ja üha tõlgitakse. Samas, suuremate indoeuroopa keeltega saadakse hakkama, nii et vägisi aimub tõlkeleiguse taga ka ebamäärane psühholoogiline tõrge: väiksele rahvale on tema unikaalsus nii kallis, et eestlane lihtsalt ei taha teada, et kõik tema uhkuseasjad laulupidudest, rahvalaulukogudest ja rahvariietest kuni laulva revolutsioonini välja on lätlastel ka olemas. Pahatihti koguni natuke suurejoonelisemal kujul, sest lätlasi lihtsalt on rohkem. Soomlaste mõningase ülemuse ja eeskuju on eestlane (võib-olla majanduslikel kaalutlustel) aktsepteerinud. Aga kompensatsiooniks tahaks vähemasti lätlastele ülevalt alla vaadata, ja siis on targem hoiduda liiga lähedalt uurimast.

Selle kõige kiuste tahaks vastuvoolu ujuda ja just rohkem teada saada. Kolasin raamatukoi.ee lehel ja leidsin mõned tõlked, mis nüüd plaanis läbi lugeda.  Alustasin  Jānis Jaunsudrabiņš´ist ning tema lapsepõlvemälestuste raamatust "Valge raamat" ("Baltā grāmatā"). Koist sattus kätte 1929. aasta tõlge, mis oma tõlkija tõttu kubiseb toredatest lõunaeestile iseloomulikest väljenditest. Kohati pidin abi otsima lausa EKI sõnastikekogust :) Tegemist on siis lühendatud variandiga, hiljem 1970ndatel ilmus samast väljaandest ka pikem versioon.

Raamatu tutvustuses öeldakse niiviisi:  

«Valge raamat» on kahtlemata kõige populaarsem raamat läti noorsookirjanduses. Võib julgesti öelda, et ei leidu ühtki lugeda-oskavat last, kes poleks tutvunud «Valge raamatu» enese või ta juttudega, mis ilmunud üksikult.
«Valge raamat» erineb silmapaistvalt kõigist harilikest läti lapsepõlvemälestuste, lasteelu ja lasteelamuste kirjeldusist. Tas puudub täiesti too liialdatud sentimentaalsus, too kokkuluuletatud õrnatundelisus ja kokkufantaseeritud romantika, mis iseloomustavad kõiki harilikke mälestuskirjeldusi. Pole tas ka toda ebaloomulikult sügavat iseloomulürismi ega toda väljamõeldult-kujutatavat lapse peenetundelisust ega sügavmõttelisust, millega mälestuste kirjutajad armastavad kaunistada harilikult oma lapsepõlvset isikut.

Nii et siis puhas klassika! Ma ei oska Eestist ühtegi head paralleeli tuua, korraks meenutas mulle Tuglase "Illimari" aga kuna ma pole toda nüüd ammu üle lugenud, võib mälestus olla pisut kallutatud. Igatahes Illimari lugemisega seostub mul pisut rusutud meeleolu ja mingi kummaline nukrus. "Valge raamat" vastupidi on kuidagi mõnusalt helge ja positiivne.

Eks natukene mõjutavad sellised lugemised ka oma mälestusi. Ta kirjutab palju mustlastest ja juutidest. See oli aeg, kus kauplemine käis suuresti ukselt uksele. Rätsep tuli masinatega koju ja oli kostil seni, kuni taluinimestel riided seljas. Juudid käisid kaupa pakkumas, mustlased tegid jõulu ajal nalja. Ega see vist palju meie tolleaegsest elust erinenud, vanaema ikka rääkis, kuidas laatadel tuli juutidega kaubelda ja kuidas ta kunagi alla ei jäänud ning sai selle hinna, mis tema tahtis. Mustlasi mäletan isegi oma lapsepõlvest, nad käisid hobusega talust tallu ja korjasid kaltsu kokku. Mul oleks nagu meeles, et purgikaasi sai vastu aga mälu osas ei saa enam kindel olla :)
Igatahes lapsi hoiatati, et mustlastest tuleb eemale hoida ja et pahad lapsed võtavad mustlased kaasa. Ma kartsin neid nagu tuld! Ja see polnud sugugi nii väga ammu... kunas nad tulemata jäid ja miks, ei ole meeles.

Kui meil olid potisetud, siis lätlastel on leedukad suured savipotikauplejad. Ikka käib jälle juut potikoormaga suvel ringi ja siis tuleb tingida ning kaubelda mis kole. Pragudega nõud on odavamad ja lähevad vanaemale alati kaubaks. Autori mälestuste koht tundub asuvat Leedu piiri lähedal, ju siis sellest ka nood leedukate nõud nii popid neil.

Väga armas lugemine oli. Paar nippi sain lihavõtteks ka - kui lihavõttepühade ajal kiikuda, ei tee suvel sääsed liiga :P Ja ilusad kollased munad tulevad siis kui panna vette munakoored ning suts maarjajääd. Õige kõvadusega muna saab siis kui lugeda issameiet 1x edaspidi ja siis 1x tagurpidi. Vot, olge siis valgustet!

Söögi- ja Läti-minutid

Kuna ma siin aeg-ajalt Läti asju ka kajastan, siis olgu märk maha pandud.

Ma olen avastanud ühe armsa koogipoekese, kuhu kindlasti plaanin järgmisel Riia-tripil minna - Lapsas Māja. Mārupes iela 3/5.  Rebase maja siis tõlkes :)

Neil ei ole kodukat aga leiab nad FBst. 
Avatud 8-20.00 ja asub teispool jõge, Kalnciema kvartali kandis (kuigi see on Riias suhteline mõiste, linn on siiski suur).
Nende koogipildid on lihtsalt nii ahvatlevad, et nood ei saa  ju kehvad olla :)

Kalnciema sai mainitud ära seetõttu, et ka too on vaatamist väärt, eriti nädalavahetustel kui seal on väljamüügid, sellised turumoodi tegemised. Koduleht.

Üleüldse on hirmus isu Lätti sõita, nii ammu ei ole käinud!