Ma jälgin huviga seda teemat, mis seoses Bolti artikli algusest saadik sugugi vaibuda ei taha. Pigem sellest huvist, kuidas asjad on korraldatud kohalikes ettevõtetes, sest meil on nagunii suht teine mudel. Mõned ajsad ikka hämmastavad, nt kommentaarid teemal "kas nüüd peab tööle hakkama"? On muidugi väga asjalikke arutelusid ka. Arvamusi on seinast seina ja see näitab, et inimestele läheb teema korda. Ma olen ise alati öelnud, et eelistan paindlikkust. Et võimalusel töötan kodust ja mul on alles ka koht, kuhu kontorisse minna. Tobe on aga see, et endiselt on hoiak, et kodus inimesed ei tee tööd. Kuidas see võimalik on? Protsessid on siis firmas pekkis kui on.
Ma olen 20a töötanud virtuaaltiimis, maatriks organisatsioonis. Mida see tähendab? See tähendab, et su kolleegid (ei pruugi, aga enamasti on) riigist väljas ja käsuliinid samuti. Mu esimene ülemus oli Tallinna kontoris, istusime kõik 9st laua taga ja need, kes tulidki hiljem, üldiselt läksid ka väga hilja ära. Valdav töökultuur oli kokkuvõetav sõnaga - töönarkomaania. Hasart oli hoida asjad liikumas, keegi ei kurtnud ja ilmselt valdav osa meist olidki selles eas, et perekondlikud kohustused ei kammitsenud. Lapsed tekkisid paar aastat hiljem ja siis mäletan ka kvartalilõppe, kus lapsevanematest kolleegidel olid vanavanemad ja hoidjad käigus, et täie tambiga saaks kvartalid lukku. Hasart! Hasart! Hommikuni! :)
Võimalus kodust tööd teha tuli mõni aasta hiljem, aga see oli alati võimalus, mitte default õigus. Alati tuli enne kokku leppida ja teavitada. Eeldus oli kontor, isegi kui ma pidin olema bookingute valves kvartali viimasel päeval kella 2.30ni öösel. Polnud lubatud offi minna. Kommunikatsioon oli meilides, chatis ja telefonides. Protsessid paigas, tähtajad ka, tööd oksendamiseni. See oli reegel, hiljemaks jäämine oli lahe. Me olime noored, uhked ja täitmatud, ilmselt. Ülemused vahetusid, varsti töötasin 100% virtuaaltiimis.
Aja jooksul õppisime ise oma aega planeerima, vaiksematel perioodidel tuli lihtsalt ületunniaeg tagasi võtta. Enne covidit olin jõudnud sellele tasemele, kus kontoris käisime ca 2-3 päeva nädalas, ühejäänud aja töötasime kodust. Seltskonna mõttes (ei ole minu tiim, eraldi töölõigud, seob vaid füüsiline kontoriaadress) pigem ja kuna päris vabaks polnud ametlikult kodukontorit antud, siis tuli ka olla lojaalne.
Siis tuli aga covid ja kõik läks kinni ca 2 aastaks, kontorisse minna ei lubatud. Tööhulk ei vähenenud, protsessid samad, reeglid samad. Pigem oli risk, et päevad venivad ja venivad pikemaks, sest kõik töötasid nagu loomad. Eriti esimesel poolaastal. Polnud vaja planeerida aega logistikale, väljas söömisele, trennidele, riietele. Kõik istusid kodus ja rabasid. Mäletan zoomi vahendusel keeruliste jamade lahendamist, kus koeraomanikust leedukas ütleb, et "kuule, kell on 18! Mine ruttu koeraga õue, pärast jätkame." Ja nii oli, sest hommikuks pidi olema valmis, klient ootas.
Kodukontori sisustasin oma vahenditest. Kuigi meid kontorisse ei lubatud, ei toetatud ka kodukontori loomist, sest ajutine. Kuna samale ajale langes ka kool, siis oli kodukontori nurk õnnistuseks ja vajalik nii ehk naa. Mingi hetkel tehti kontorid ametlikult lahti, aga reeglid kohalkäimise osas olid väljatöötamisel, pikalt.
Praegu on meil tavakontorid ja remote kontorid.
Lisaks on töötajatel 3 taset, mida määrab siis vastava valdkonna VP kõige kõrgemal tasemel. Remote ehk täitsa kodus (seadusest tulenevaga), hübriid (2-3p kontoris, ülejäänud kodust) ja siis fixed (5 p kontoris - enamasti suured keskused, backoffice). Remote kontor tähendab, et sul pole oma lauda ja et selles kontoris on nii fixed kui hybrid inimesed. Viimased peavad oma tulemised online´is bookima ja siis seavad end paika, mis hetkel vaba ja üle. Logisid minu meelest ei kontrollita, vähemalt mitte minu tiimis.
Reaalsus - käin ca 1x nädalas, vahel rohkem. Enamasti on meil 2-3 inimest kohal. Kodus on mugavamad olud. Kontorisse ma pean sõitma (bensukulu kuus ca 100, riided, ajakulu - 45min x 2, lõunakulu). Koristaja tuleb peale 17 ja paneb tolmuimeja lõugama, mul on aga vähemalt kord kuus hilised kõned, mis algavad nt 16 ja kestavad paar tundi min. Ja siis jagele selle prouaga, kelle meelest vaid 9-17 töö on reegel :D
Nii et ma hetkel ei näe pointi, et võidelda kodukontori poolt või vastu või et ainult kontor oleks kuidagigi põhjendatud. Mulle meeldiks igal juhul, et säiliks paindlikkus. Arstid on ju linnas, teenindusettevõtted ka. Saab vajadusel ühildada ja aega kokku hoida. Covidi ajal oligi kõige hullem see kui tuli minna linna arstile, kas siis ise või koeraga. Naljalt alla 3h ära käia ei õnnestunud, aga töö tuli ikkagi ära teha.
Pika jutu lõpetuseks. Kui organisatsioonis on protsessid paigas, mõõdikud ja kokkulepped ka, siis on vaja vaid häid töötajad ja usaldust. Vahet pole, kas sa oled siin või seal. Aega saab raisata ka kontoris, millele siis iganes... me kõik oleme inimesed, on ka mul päevi, kus pesu saab pestud, poes käidud lõunapausist ja kontoris olles kolleegidega pikem hiinakatrett tehtud. See ei tähenda, et keegi meist kehvemini töötab või laisk on. Ja ma arvan ka, et uuel liitujal on hea kui alustada saab siiski kontorist ja ta ei istu seal üksi :) Minu "orjaaeg" pani aluse ka teatud vastutustundele ja rajas olulise baasi usalduseks, mistõttu ma oskan oma praegust flex staatust hinnata. Vääriliselt!
Ja ma saan ka täiesti aru, et tööandja on investeerinud kontoritesse, maksab renti ja püüab meile töökeskonna meeldivaks teha. Osad kontorid, mida on meedias tutvustatud, on ju nii lahedad. Ja kui on kohalik tiim, kelle eesmärk ongi tiimitööd teha ja ühiste eesmärkide nimel edasi liikuda, siis on kontorinõue täiesti põhjendatud.
Ps. Ma ise ei poolda töötamist juuksuritoolis või kohvikus, reisil olles. Konfidentsiaalsus on püha ja firmas kehtivad reeglid täitmiseks. Olen kuulnud iluteenindajatelt, kuidas tal on olnud toolis inimesi, kes samal ajal kuulavad loudspeakeriga tööasju või osalevad koosolekul. Minu jaoks välistatud olukord.
Postitus on ajendatud sellest artiklist
