Buda ja Pest

Kui aprilli trip oli 99% ulatuses põhjalikult planeeritud, siis seekord juhtus nii, et minek oli pehmelt öeldes ootamatu. 

Ok, kui ausalt kõik ära rääkida, siis tuleb alustada pandeemiale eelnenud suvest, mil kolleeg paiskas õhku geniaalse idee - tule külla, ööbi hiljuti väljakolinud poja toas ja lähme kolame linnas! Kuluks oleks vaid lennupiletid. ***Selle üle kui “odavalt” lennupiletid kätte saab, võiks lõpmatuseni vaielda. Alates "kergelt pakkimise" teemadest kuni selleni, kes ja mida külalislahkuseks peab ja palju panustab. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada!

Mitu asja langesid kokku. Pisike boonus. Silmini vihastamapanevad lisaülesanded. Lõpmatu vaidlus olmeteemades maal jne. Kuni ühe viimase piisani karikas, peale mida kolasin juba veebis ja otsisin pileteid. Nädal hiljem olin kell pool 5 lennujaamas ja valmis reisiks!😀 ja juba lõunaks Helsingi kaudu Budapestis. Põgenemine on alati hea lahendus, eksole!

Olen varem ka Budapestis käinud. Esimesel korral (1995) kui olime bussireisil Kreekasse (õnnis viisaaeg ja suitsuvorstidega bussireisid), seejärel üks tiimiüritus Balatoni ääres (2008) ja teine Budapesti kontoris, õhtuse põikega kindlusesse ja sööma. Ilmselt sellepärast ei koormanud end ka ülemäära palju planeerimistega…

Seekord kolasin palju suht sihitult ja mõnuga. Kolleeg natuke aitas transaga, aga üldiselt ei tahtnud tema kaela peal kogu aeg olla. Soetasin omale 72h ühistranspordikaardi (BudapestGo app, ca 13 eurot meie rahas, saab kasutada trammis, bussis, metroos, va lennujaamabuss). Ja ühistransa on neil väga lihtne kasutada! Vahemaad ikka pikad, ilma väga ei jaksaks palju. Sellegipoolest kõndisin kuni 22 tuhat sammu päevas (kodus max 7k).

Kohtadest.

Kuna nad hetkel kolivad kahte muuseumi kokku uude hoonesse, siis lemmikmuuseumisse (etnograafiamuuseum) ei saanudki. Aga käisin retromuuseumis (natuke lõbus, natuke masendav), Obudai linnamuuseumis (imeilus mänguasjakogu!), Lumiere Hall´is (Van Gogh’i multimeedia retrospektiiv), Rubiku kuubiku muuseum-poes, vaaatsin Parlamendihoonet, Orbani “paleed”, Presidendi residentsi ja kolasin sildade peal (Vabaduse sild - roheline; Chain bridge - kollane jne). Ja muidugi suur turuhoone, mis on natukene nagu Kadaka turg ungari moodi. Paprika-paprika-paprika :) 

Erno Rubik

Kuulus trabant retromuuseumis

Linnaosadest.

Obudai on vanim asustusala, Buda sellest järgmine (see, kus kindlus on) ja alles siis tuleb Pesti osa (kuulsa parlamendihoonega kaldal). Kui mina seal olin, siis veel ei uputanud, aga jõe ääres võis näha natuke vett, madalamates kohtades. Ilmaäpp andis hoiatusi ka ujutuste kohta. Viinis tol hetkel juba uputas. 

Pühapäeva hommikul viis kolleeg mind autoga Buda linnaossa ja näitas paremaid pildistamispaiku. Kahjuks on kindluse jõepoolne serv nüüd kinni. Sinna lubati restoran sisse ja nood on sisuliselt parlamendi vastus oleva kindluseserva täielikult sulgenud. Kui tahad vaadet, pead restoranis laua bronnima. Kohe kõrval on aga parlament, nii et ca paarimeetrine osa on vaid, kus vaadet Doonaule näeb. Ja muidugi treppide poolne osa ka, aga see pole see. Mul on eelmisest visiidist ilus foto hilisõhtusest ajast, võetud just sealt kindluse servalt. Tuledes parlament ja peegeldus Doonaul… 

Orbani residents paikneb endises karmeliitide kloostris, vaatega jõele. Kõik on tarastatud ja roosades barettides heas vormis kutid valvavad. Kohe kõrval on presidendipalee, ilusa rohelise uksega. Kah tarastatud, kaks vahtkonnaliiget teevad “kino” relvadega ja sebivad rahva rõõmuks ühest valvuriputkast teiseni. Kõik filmivad. (Orban üldse armastab hullult suuri asju ehitada, viimane hullus oli vist hiigelstaadion…).

Nende kahe ehitise vastas ehitatakse ilgelt suuri betoonmonstrumeid, mis peaks imiteerima seal kunagi olnud hooneid, aga lahendus on kaheldav. Kuna september on linna külastamiseks veel väga mõnus aeg, siis turiste oli palju. Lõputu tarastamine, veinifestival ja massid ei teinud liikumist sugugi meeldivaks. Aga vähemalt ilm oli minu jaoks super - ca 12-18C nende kolme päeva jooksul, natuke vihma sekka. Hea kõndimiseks ja sisse-välja traaviks. Nädal varem oli neil kuni 38C ja see on keemistemperatuur minu jaoks. 😀

Buda-poolne linnaosa on nagu meil Uuel ja Vene tänaval. Nii kodune tunne tekkis, ainult munakivid tunduvad olevat uuesti laotud, sest tänavapind oli jube sile! 

Lõunast läks kolleeg perele lõunat serveerima ja saabuva lapselapse tarbeks titeasju pesema-triikima. Tulevase vanaema kohustused :) 

Mina liikusin tagasi Pesti poole peale, jalutasin Parlamendihoone ümber, vaatasin ära väga kurva mälestusmärgi, mis pühendatud juutide hukkamisele II ms ajal (kingad kaldapealsel, neil kästi kingad enne hukkamist jalast võtta, laibad heideti jõkke). 

Seejärel oli mõte sõita nr. 2 trammiga “turistitiir”. Trammi peale sain, sõita sain natuke ka, aga siis kamandati meid kõiki ungarikeelse karmi jutu saatel välja. Ronisin üle rööbaste tagasi parlamendiplatsile ja kuna sel hetkel kallas nagu oavarrest, siis läksin hoopis guljašš-suppi sööma :) 

Üldised muljed on linnast natuke segased. Metroos-bussides domineeris vanem elanikkond. Väga tagasihoidlikult riides. Kerjuseid oli tunnelites, kodutuid. Pigem tundus vaesemapoolne linn, arvestades kui suur see linn on ja siiski pealinn. Turiste on palju, eriti Aasiast. Buda-poolne tundus fancy ja puhas, pidi olema rikkamate elupaik. Vanas osas on vaid rendipinnad, kas linn või riik haldab ja ostmine pole lubatud. 

Linn ise on minu maitsele tohutult suur, kohati haaramatu. Kolleeg elab nt ka Budapestis, aga see piikond nägi välja nagu meie korras maa-asula. Roheline, pargid, sörgirajad, koerte jalutusrajad, koerte mänguväljakud, lastele mänguväljakud. Kuna neil on koer, siis tegin hommikul jalutusringi kaasa. Koerad mängivad koos aias, omanikud vadistavad suhelda varahommikul. Teretatakse pargis. Mitu kirikut, luteri ja kalvinistlik. Aedu ei klanita, osad näevad meie mõistes suht koledad välja :) Muruniitmist ei täheldanud. Vaikne. Ma magasin nagu karu talvel, mõlemal ööl ideaalselt! 

Autoga linnasõiduks väljaspool tipptundi läks ca 20min või nii. Oleneb, kuhu sõita ja mis ajal. Nende pere liigub kodust metrooni. Parkimisvõimalused on töökohtade juures nii kehvad, et kiiremini ja mugavam on metrooga minna ja siis vajadusel bussiga edasi. Noorim laps käib koolis, mis paikneb üle jõe, Obudai poolses osas ja ema viib enne 7 metroojaama, sealt liigub edasi linna ja istub ümber bussile. Aega peab planeerima ca tund. 

Võrreldes 1995. aastaga on palju muutunud. Teenindajad räägivad inglise keelt, suhtlus on viisakas. Teeninduses on väga palju mehi. Sildimajandus ja kodulehed kipuvad olema ungarikeelsed. Ühe muuseumi osad me ei saanudki muidu selgust kui kolleeg helistas ja küsis. 

Paarismaja, kolm korrust ja naabriga ühine sein.

Elumajad on minu maitsele nii teistmoodi. Hullult renoveeritakse, kallis on, aga tulemus on nii omas võtmes veider. Palju on selliseid “metallvarbadega” rõdukesi, mis hoovipoole painutatud, suured ja lillekestega. Akendel on päikesekatted väljaspool raame, seestpoolt reguleeritavad. Lisaks sääsevõrgud, mis on kuidagi kinnitatud nende päikesekatte sirmidega ühele raamile. Tundus jube praktiline. Rohealadel on hullult hekke, pügatud ja tihedaid, mulle meeldis. 

Chimney cake

Ja jälle märkasin, et kohvikutes on enamasti võileivakultuur, saiakesed. Kohv on hea. “Korstnakooki” soovitan ka, lahe vidin. Magus ja saab valida erinevaid lisandeid. Eraldi on koonusekujuline, millesse pannakse jäätist. 

Toidupoodides käisin. Minu meelest oli odav, neil kehtib osadele toidukaupadele madalam käibemaks. Maiustused ostsin kaasa toidupoest, neid on ka turistipiirkondades palju - Lidl, Spar jms. Üks asi oli veider, mul ei hakanud kohe asukoha määramine mobiilis tööle (hoonetes sees ei toiminud hiljem ka) ja see oli häiriv, sest ma kasutan palju google map´pi. Ja kui siis üritasin lihtsalt kaarti vaadata ja tänavaid, siis seal sageli ei ole tänavanimesid majadel. Orienteerusin siis silla järgi ja lõpuks hakkas asukohamäärang ka tööle. 

Mänguasjakogu Obudai muuseumis, nii palju nostalgiat!
Mul oli see kollane karu  ja nukuvanker

Mis mulle linnas eriti meeldis, oli ukraina päritolu kunstniku M. Klodko minifiguuride otsimine linnas. Neid pidi olema ca 30 ja need on imepisikesed. Valik on naljakas ja kohad, kuhu need peidetud, kohati ka koomilised. Mulle hullult meeldivad sellised mängud! Samal ajal näed linna ja ajad kaardi järgi kujusid taga. Stiilinäide - pisike roheline pargiala Buda-poolses tänavarägastikus. Ennelõuna pühapäeval ja parmud pargipingil. Ja meie traavime ümber nende ning üritame leida imetillukest koera 😀 Leidsime!

Onju nunnu?

Ja last but not least - lõngapood! Mul oli mitu poodi valikus, aga juhtus nii, et esimesel päeval ei jaksanud (tõusin 3.40), teisel läks kogu aur planeeritud tegevustele ära ja poed pandi kinni. Viimasel hommikul meenus kolleegile, et ma pole lõngapoes käinud. Et  nende lähedal avati hiljuti üks ja mina pean sinna kindlasti minema. Näitas kaardil suuna kätte ja ise asus tööle. Leidsin, oli tore pood, tegin paar ostu ka :)))

Anya fonja

Toidumeem!

Lapsepõlve lohutustoit: 

• Külapoest toodud sai, mille peale sai panna maasikatoormoosi suvel ja juua kõrvale külma piima.
• Koogelmoogel - meil oli alati lademetes mune kodus, naaritädi juurest tõime ja siis sai teha koogelmoogelit. Üldiselt on tunne, et meil vist niisama näksimine polnud teemaks. Söögiajad olid ja vanaema tegi sooja sööki. Vahel kui isutas, siis tellimise peale laari pannkooke ka. 
• magus kondenspiim - salaja, külmikuukse vahelt kiirelt kummutades (meil pandi kohvile ja ei olnud lubatud niisama seda nillida. Seda polnud ju saada ja vahel isa tööjuures oli toidupakkides koos muu juraga, siis tekkis kappi). 

Mida enam ei taha: 

• Mitte iialgi enam ei taha kissellipulbrit. Mul on sellega ikka koletum draama ühe lõputu mürgituse tulemusena, tempel mällu ilmselt. Me sõime seda algklassides kuivalt, otse pakist. 
• Suitsukala ka enam ei isuta. Vanasti toodi koju terve kala suitsutatult ja seda puhastati võileivale, mulle maitses, aga enam mitte. 
•  Hesari kanaeinet :D - See oli peale ülikooli ühe hea sõbraga meil põhiline pagemiskoht perekonna ja igasuguste eluliste jamade eest. Hesar ehk Hessburger Lasnamäel. Sealne kanaeine oli üks nuhtlus, ilge kräpp muidugi ja hunnik kaloreid aga see krõbeda koorikuga nelinurkne kanapihv oli hea. Enam nad sellist ei tee ka, nii et pole kiusatust. 

Mida enam kunagi ei saa: 

•  vanaema magusat porgandipirukat 
• vanatädi "paaritatud räimi" marinaadis, heldus kui hea see oli! 
• miskine India tee oli ka, mida vist enam ei ole müügil ega ilmselt maitseks kah. Suur punane pappkarp, milles sadu pisikesi pakke, kahekaupa koos. Ma arvan, et see oli India. 
• esimesi valgeid klaare vanaisa aiast (hiigelsuured, enne kui jahuseks lähevad). 
• Olümpia vahvlitorudega sefiiritorti 
• koduses suitsuahjus suitstutatud lemmikvorst või oli see stepivorst? Mõlemad olid teemaks maal, harva sai. 
• hiigelsuures karbis maisipulgad, mäletate? Tänapäevased ei ole enam see. 

Mis ei maitse nagu vanasti: 

• Baikalil ei ole enam seda õiget maitset. Mulle lapsena meeldis see jook enim. 
• Budapesti kommidel ka :) Sellest olen ma lausa kunagi kirjutanud, kuidas me neid Suska kasvatajaga Helsingis taga otsisime ja kuidas selgus, et tootja teeb neid vaid jõulude ajal. Ja kui ma siis jõuludeks sain lõpuks kaks pakki ning milline pettumus see oli... :( 
• viinerid 
• jäätis 

Mida ei söö: 

Ma ei tahaks öelda, et kohe üldse ei söö. Üldiselt ma üritan olla toidu suhtes respekteeriv ja mitte hullupööra valiv, aga kui võimalik, siis ma ei sööks: 

• vahukoort moosiga (vanasti oli sööklas selline magustoit - hiigelkuhi vahukoort ning suur hunnik moosi veel kaunistuseks. Ma pole kunagi aru saanud, kuidas on võimalik seda süüa.. Üldse paljalt vahukoort süüa on natuke "võeh" tunne, sest mul on pärast paha olla. Kohupiima sees või sharlotte tordis jne on ok. 
• heeringat - teate need sibula ja hapukoorega liuad vanasti? Õud. Ma olen õppinud pika hambaga heeringat taluma rosoljes, mis on ema tehtud. Ema hakib hästi peenikeseks ja salatis see maitse ei domineeri. Aga need liuad... sünnipäevaks tavaliselt sugulaste pärast natuke ostan ja nende lahkudes pakin kõik kaasa kellelegi vabatahtlikule. 
• Laim ei meeldi, pärast ajab kogu aeg üles ja paha on olla. Üritan mitte tarbida. 
• teatud mereannid ka, nt sellise libedad, mida peab kuskilt karpidest välja tirima. Erand on vist kaheksajalg, aga seda siis ka paigas, kus see on nn kohalik ja tavalise köögi osa. Siinsed külmutatud variandid ei meeldi. 
• ma ei tahtnud aastaid sülti, aga nüüd vahel ostan ja söön :) Vanaema tehtud sülti ei söönud iial. 
• miskine kaalikamöks oli ka, mida vanaema tegi ja ma ei söönud. Eriti siis kui seda serveriti läbipaistva rasvase kastmega, milles ujusid sibulad... ilmselt sealiha keetmise leem, mis maitsestati kastmeks, aga jahu ei lisatud. 

Milline mälupilt toidust lapsepõlves: 

• Kindad toidukorrad, kus kogu pere koos sõi.
• Vanaema põlle ja pearätikuga. 
• Suured pannkoogukuhjad. 
• Silmapesukausitäis pärmitainast. 
• Hakklihakaste. 
• Esimene värske kurk võileival koos vorstiga "Kevadine" 

Mis võrreldes lapsepõlvega igapäevaseks saanud: 

Igasugused eksootilised puuviljad ilmselt nt banaanid ja apelsinid jms. Kättesaadavaks on saanud liha- ja vorstitooted. Õnneks palju ei tarbi. Toiduküllus, äraviskamine. Roheline kraam aastaringselt. 

Palju asju ilmselt ei tule hetkel meelde. Selline esmamulje pealt postitus siis :)

Kokakursused noortele?

Kui kellelgi jääb silma selline teema, siis andke märku. Tahaks ühele teismelisele kingituse teha ja ma olen pea terve interneti läbi kamminud, ei leia miskit põnevat. Ühe variandi leidsin, aga seal oli vanusegrupp liiga "titekas". Pigem huvitaks 12 ja vanematele sihitud. 

Võiks olla 1-2 koolituspäeva, lihtsamad toidud, töövõtted ja nõksud (pizza, burgerid jms). 
Piirkond - Tallinn eelistatult. 

Bändifännid. Tagasivaade.

Lugesin Special K blogist tagasivaadet kontserdikülastusele.

Mul tekkis kohe seos VLYga. Eile vaatasin telest ja mõtlesin, millal tuli nende elus see hetk, mil fännid ja muidu hullud enam lava ees ei karelnud? Millal tants lõppes ja korralik melu, mis a-la-ti nende esinemistega kaasnes? Sisuliselt 1993. aastast ei jäänud mul ühtegi vahele, see oli ikka hull kannatus, et minna mitu tundi enne kohale lihtsalt selleks, et saada hea seisukoht. Mitte keegi ei istunud ju! Olgu see pisike pubi a la Guitar Safari või lauluväljaku suur telk. Istumine oli välistatud. Sa võisid küll varakult koha saada, aga siis oli seda vaja pigem selleks, et jalgu puhata kuni peo alguseni :D

Ja eile teles - pikk esinemine, suur plats, on toolid ja lahkelt ruumi tantsimiseks. Inimesed istuvad sirge seljaga ja mõni julgem kõigutab end muusikataktis. Hullumaja :D

Ja nüüd ma loen teisest blogist hoopis teise bändi lugu ja klikk käib ära - uued lood ja nende puudumine. VLY läks just siis "käest ära" kui hakkasid tulema veidrad uued lood, eriti igav oli mustlastemaatika. Ei kõneta. Arvasin siis, et ju asi minu maitses ja olen edasi liikunud jne. Paar korda veel käisin vaatamas, igav oli... 

Ja siis tuli maale esinema mitukümmend aastat vanem bänd Kukerpillid, kes end kutsub orkestriks, kes esitab teoseid. Paneb sekundiga rahva tantsima ja kaasa laulma. Teeb kolm pikka tretti esinemist, vahepeal käivad lava taga "passist oma vanust vaatamas" ja laulavad edasi. Rahvas tantsib lõpuni, massiliselt. Sama fenomen on olnud ka Untsakatega (ma ei jätnud nende kontserte ka vahele).

Nii et igav, VLY, Igav! Uus on unustanud vana, ütlen ma teile! Taube me veel elasime üle, aga mustlased ja vanad chanty´d ei paku enam niivõrd pinget :p

Pakend

Kui tahta pakendit sorteerida nii, et naabritele ka konteineris ruumi jääks, siis tuleb teha lego. Need on umbes 2-3 nädala pakend, enamus tuleb marjade, rohelise kraamiga (rukola, spinat).

Miks nood alati kõik eri suuruses peavad olema? 🙈