Kohv!

Täna hommikul hakkasin kohvi jahvatama ja ilge lebra lõi ninna. Täpselt nagu detsembris kui covidit põdesin. Tegin ikka kohvi valmis ja panin tõmbama. Maitse on kohutav! Kraamisin kapist oma klaasist lahustuva kohvi purgi ja turgutasin poole tassikesega. Veider on see, et tolle maitset ma hetkel talun, muidu mulle lahustuv ei maitse üldse. Kodus oli mul too seetõttu, et ühes koogiretseptis oli vaja. 

Poolteist kuud hiljem tuleb maitsejama tagasi? Eelmisel korral sõin tsingitablette, keegi soovitas, et neist võiks olla abi. Ei tea. Siis kadus see kohvi "kakamaitse" ära ca nädalaga. Ühegi teise toiduaine või joogiga probleeme pole, haistmine ka ei kadunud. Miks just kohv, ma ei saa aru? Ja lemmikpakikohvi ma enam ei tahtnudki peale eelmist jama, viisin emale. Leidsin tookord päris hea mekiga oad, jahvatasin neid värskelt. Õige kohv, maitse, lõhn. No jõudsin juba rõõmustada! Ja nüüd siuke jama jälle... 

Ma isegi ei oska seda maitset kirjeldada. Netis on mainitud covidiga seoses metallimaitset. Ei ole nagu ka. Pigem selline kui oled mandariinidest kõhuviiruse saanud ja ennast öö läbi tühjaks oksendanud ning midagi enam maos ei ole. Ja siis üritad vett juua või midagi hamba alla võtta... hiljem. Vot midagi sarnast ehk. Kuigi ma ei tea ka, milline see metallimaitse olema peaks. Teine väljend, mis netis ette tuli, oli "rotten", see oleks nagu lähedamal juba. 

Ei pea end ka sõltlaseks just. Ma üldiselt joon leebelt lahjat, piima ja meega presskannukohvi. Üks kruusitäis hommikusöögiga ja teine hiljem kui meilid lahti teen ning tööle hakkan. Rituaal. Ja nüüd on see rikutud. 

Jah, ma armastan ka teed, aga kui detsembris omale teeperioodi tegin, siis sain rämedad peavalud õhtuks. See lahja kohv vist mul siiski stimuleeris vererõhku, lambist pakun, ma ei mõõda ega jälgi eriti. Viimati kui oli vaja arstitõendit juhiloale, siis perearst mainis möödaminnes pigem kõrget vererõhku aga mul läheb alati vererõhk lakke kui ma pean arsti juurde minema (need valged kitlid!!!), ses ma olen ju ometigi terve inimene ja sellised asjad tekitavad mus stressi ja närveerimist. Lapsest saadik. 

Igatahes, kes saab, joogu minu eest ka. Ma nüüd unistan, et normaalne maitse naaseks. Hõh!