Kevad

Kõigepealt lugege Kasparovit tänasest Päevalehest. See meenutas mulle Peda-aegseid loenguid Alataluga, kes korduvalt kinnitas, et ei ole nendest rahvusvahelistest kasu miskit. Ja mu serblasest kolleegi, kes on 90datel sõja üle elanud ja kinnitab sama. Ma olen optimist, paratamatu. Äkki on ikka mingi võimalus veel? Aga see mõistmise teema seal artikli alguses on mul sama. Rahvusvahelises kambas jookseb see jutt just sealt kuskilt Poola kandist läbi. 

***

Aga muidu on nii, et kevad tuleb mühinal. Tomateid pikeerisin. Kirsstomatid kasvasid ilusaks suureks (need viilakatest lõigatud) ja härjasüda on ka täitsa kobe. Lilledega läheb veel aega, jube aeglaselt tõusevad. Rõdul on piirded ees, aga põrand veel tegemata ja servad. 

Koon üht suurt paksu pruuni kampsunit ajaviiteks, hetkel on kinnastega paus.

Mingi taud tabas mind kah, kirjelduse järgi nagu aura-tüüpi migreen (silmavirvendused ja okseralli). Igaks juhuks tegin ka koroona kiirtesti, sest mine isahane tea. Osadel on ilge pea- ja seljavalu covidiga kaasnenud. Aga test oli ok, ju siis ikka stress ja pinge ja muud jamad. Elu esimene tõsine migreen, ei soovita kellelegi. Ma ei saanud isegi koeraga õue jalutama...

Kutsik on emal seltsiks maal. Teab, millises kapis on kuivatatud kops ja kuidas emale pähe istuda. Pidid vedelema sohval ja värvima raamatuid. Jalutamas käivad kah natukene, aga maal on hirmus pori ja emal põlved haiged. 

Kevad tuleb. 

Kes aga soovib paikamist õppida, siis Adamson-Ericus tuleb töötuba!