Kas see on taas introvertide teema, et sõbraks saab kutsuda äärmisel juhul vaid paari inimest? Kõik teised oleks pigem väga head tuttavad või lihtsalt head tuttavad. Mis ei thenda loomulikult, et me vaid teretame :)
Vahel kuulan inimesi, kes kutsuvad sõpradeks väga suurt ringi oma tuttavate seast ja see on nii eksitav. Ma ilmselt olen väga kitsi, sest sellise tiitliga pärjan inimesi, keda ma 100% usaldan ja kes tõesti on mu elus olnud aastaid. On ka erandeid, mis on muidugi tore. Ja siis on erandeid, kelle osas mõtled, et oo, kas tõesti saab vanas eas sõprade ringi laiendada, aga enamasti see tunne on petlik. Harva kui saab.
Meil on hea ütlemine see, et selle või tollega sada puuda koos soola söödud. Üsna hästi kirjeldab sõpradeks saamise protsessi.
Eks see ongi selline tunnetuslik ja usalduse küsimus. Ma loodan, et mitte petlik, kuigi vahel ikka tõden, et siiski.
PS. panin tsitaadi siia, aga nüüd peale kolmandat lugemist veendusin, et see ikka pole see. Aktsepteerimises on asi, sõbra jaoks oled sa selline nagu oled. Koos vigade ja kiiksudega :)
Ma pidin seda täpsustama.
Ma olen üpris kindel, et see on peamiselt introvertide teema. Kujutan ette, et neid, keda tuttavaks nimetada, võib introverdil ju olla sama palju kui ühel aktiivselt ekstraverdil, aga kui viimane nimetab neid kõiki oma sõpradeks, siis introvert teeb seal hoolikalt vahet.
VastaKustutaJa see on tõesti selline huvitav tunnetuse küsimus, mille üle ma olen ka aru pidanud. Et miks on nii, et nt mõne kolleegiga on olemas tegelikult kõik sõpruse tunnused, aga ometi nimetan ma teda järjekindlalt töökaaslaseks. Ja samuti, et kui mõne ammuse sõbraga oleme juba tükk aega lahku kasvanud ja on ilmselt selge, et see sõprus hakkab hääbuma, siis kas ja mis hetkest peaksin ta sõbrast näiteks tuttavaks degradeerima.
Jaa, see kollegiaalsuse teema on veel omaette. Ma taban end vahel ütlemas, et oh selle või tolle toreda inimesega ma olen rohkem kui kolleeg. Aga samas sõber öelda ma nagu ka ei taha, sest ikkagi on tajutav vahe olemas. Ja elu on näidanud, et sellised töösõprused siiski kipuvad hääbuma kui teed lahknevad.
VastaKustutaDegradeerimise teemat mul pole olnud veel. Ilmselt seetõttu, et mulle nagu tunduks, et olnut ei saa olematuks teha ja kui kord juba sõber oled, siis nii on.
Ma oskan kommenteerida ainult oma mätta otsast. Introvertsuse seisukohast pole kunagi mõelnud.
VastaKustutaMul on mees ja õde mu vastandid. Neil on palju "sõpru" ja nad suhtlevad siiani inimestega 1. Klassist.
Mida nad tee6 teisiti
Aeg. Neil pole kahju ajast mida nad veedavad terve õhtu lihtsalt laua taga istudes ja tühjast-tähjast rääkides.
Usaldamine. Nad on valmis kõigiga kõike jagama. Asjad, mis minu jaoks on olulised ja isiklikud, on neile tavalised, sest nad on sellest juba paljudele ja mitu korda rääkinud.
Pealiskaudsus. Nad kohtuvad kellegagi esimest korda. Too naeratab ja mu mees ei jõua ära kiita, kui tore too teine on. Mina: ma ju ei tunnegi teda.
Ja loomulikult huvi. Viitsimine jätta meelde ja uurida kõikide laste ja naiste kohta
Ehk siis. Me defineerime sõprust erinevalt.ja selle pärast ei saagi võrrelda nn sõprade arvu.
Ma mõtlesin su kommentaari peale. Ma võiks samu kriteeriume defineerida oma suhtlemises, aga ma ei rakenda neid kõigile ühtmoodi. Mul pole kahju ajast, ma võin vahel lobiseda tunde kasvõi kolleegidega saunas. Ma usaldan ka neid, keda ma ei nimeta sõbraks :) Kuidagi on sellised hetked, kus oled inimesega ühel lainel ja jagadki asju, mida muidu võibolla ei jagaks. Aga ikkagi ma ei nimeta neid automaatselt sõpradeks. Ma ei tea, miks. Sama huvi ja pealiskaudsusega, kõik kriteeriumid on olemas, aga seal on alati ka midagi muud.
VastaKustutaMingi sisemine taju skaalal "oma jope või ei" vist :)
Venelastel on väga hea sõna 'prijatel', mis on rohkem kui hea tuttav ja vähem kui sõber.
VastaKustutaTore, et ma pole ainuke, kes niimoodi mõtleb :)
VastaKustuta