Nädal pidźaamas

Oli huvitav nädal. Lõpuks ometi sain aasta tagasi planeeritud opile PERHis. Mõtlesin, et kirjutan sellest veidi, sest ise ahmisin iga infokildu enne ja pärast, mis aitaks paremini hakkama saada. Tegemist oli siis sapipõie eemaldamisega. 

Aasta tagasi, regulaarse terviseauditi käigus avastasti mul kivid ja suunati eriarstile. Kuna ma muidu olen terve nagu purikas ja arsti sõnul "noor inimene", siis oli kindel soovitus lõigata. Sümptomid? Jah, mul on ikka vast 5+ aastat olnud öösiti sellised paaritunnised valumaratonid. Arvasin siiani, et stress ja toitumine, et lihtsalt gaasivalu ja mingite asjade koosmõju, aga kive ei osanud kuidagi kahtlustada. Õnneks oli viimane terviseaudit hästi põhjalik ning siis selgus tegelik põhjus. 

Kartsin muidugi väga, sest haiglatega kokkupuude oli siiai minimaalne. Samas üks 3a tagune pisiop päevakirurgias oli väga OK ja inimesed mu ümber abivalmid ja positiivsed. Lootsin, et ka seekord. Praegu võin öelda, et polnud ka sel korral midagi viga, lihtsalt süsteem on kohati minu silmale nii jabur. Aga selle kompenseerivad mingil määral siiski inimesed, kellega kokku puutud. Nii et kui sul on sama teema kunagi ees - sa elad selle üle :)

Mõned asjad ehk, mis tasuks ilmas pidada:

- varu tugevaid valuvaigisteid koju - Ibumax 400 ja Paracetamol 500mg. Sellest on valuravi voldikus ka, mille annab sulle enne oppi testide tegemise ajal arst. Aga tasub meeles pidada, et osta rohkem. Esimesel 4 päeval võtsin valuvaigisteid alguses 4h, siis 6h kaupa. Neljapäevast alates vist venitasin 9h-ni.

- varu haavaplaasteid, sest sa pead kodus ise hakkama 48h pärast neid vahetama. Parimad on Mepore 9x10cm plaastrid. Lisaks on hea haavavõrk, sest üks nendest laparoskoopia "aukudest" on üsna pika haavaga ning mul veritses peale pesu pisut. See võrk on niiske ja hoiab, et plaaster ei kleepuks värskele haavale. Mulle plaastritest ei räägitud ja kolmandal päeval oli katsumus pressida end autosse ja käia apteegis :) Ma sain hakkama! Tegelikult arst ütles ka, et kui on pehme puuvillane särk, võib proovida ilma plaastriteta olla. Mul kaks haava jäid kohe vabaks (küljel, pisikesed) aga naba ja rinna all olev suurem on sellise kehva koha peal, et kõik liikumised käivad "läbi" (aevastus, naer, köhimine, kummardamine jne). Nii et seal ma ikka hoian veel. 

- toitumisega on täpselt nii nagu netis kirjutatakse - INDIVIDUAALNE. Kirjutan kohe suurte tähtedega, sest täpselt nii ongi. Mul on paar tuttavat, kes analoogse opi läbi teinud ja no kõigil erinev kogemus. Mul on nüüdseks nädal möödas ja mõned tähelepanekud:

    - kohvi joon piimaga ja suhkruga, aga ainult hommikuti ja pool tassi (vanasti mitu päevas);

    - kaerahelbepuder on ok, aga moos või marjad - ei-ei-ei. Iiveldab ja painab;

    - teraleib - ei, sepik - jaa;

    - jogurid, eriti koorene kirsijogurt ja skyri joogijogurt on elupäästajad, teisel peval sobisid vaid need.

Muidu oli nii, et sõin pühapäeval korralikku lõuna, õhtul jõin jogurtit. Esmaspäeval oli op ja siis ei tohi süüa ega juua (keelatud, muidu ekib lämbumisoht kui oled narkoosis). Ärkasin keskpäeva paiku,  kella 2-3 vahel hakati juba jalule ajama ja paluti proovida kõndida. Süüa ei lubatud, ainult leiget vett.  Mangusin kella 16 paiku ühe banaani, sest kõht oli jube tühi ja pea käis ringi. Õed arvasid, et pole hea mõte, aga neil hakkas minust kahju. Ja neil oli õigus :) Piisas ühest ampsust ja külma vee lonksust, et oksele hakata. Nii et kuulake õdesid! Muide, kaasaegsed oksekotid on ägedad :D

Võtsin küll kaasa kudumise ja raamatu, aga tegelikult ei jaksanud isegi alguses tõusta. Peamisel magasin, aga katkendlikult, sest taastumisruum on üks suur saal, patsiendid kardinatega eraldatud. Õed lobisevad jne. 

Koju aetakse samal õhtul, mina läksin ära 17st. Alla ise ei lubatud minna, kas tuleb saatja üles päevakirurgiasse või viib tore õde sind ratastoolis peamaja välisukse ette. Super teenindus :) 

Õed tunduvad küll alguses pisut "karuse" olemisega, aga leebuvad ja tegelikult on täiesti toredad. Riidesse tuleb ise panna ja see oli piin. NB! ära pane kingi kapipõhja, sa pead nad pärast kummardades kätte saama :D 

Kõige rohkem olingi hädas selle nn iseteenindusega. Taas mõtlesin, et ma pean ikka ühe esmaabikursuse kunagi läbi tegema, et oskaks elementaarset. Tagasi vaadates ei olnud ju midagi hullu ja eks nad teavad, mis seisus sa oled, kui sind koju nii vara ajavad. Aga mul oli ikka nõutus alguses. Et kas haav peab olema selline ja milline on "ilus haav?" Kuidas ma ikka neid puhastan ja milline reaktsioon on normaalne ja milline mitte. 

Kuts on olnud õnneks maal ema juures. Jalutama oleks saanud temaga ilmselt juba neljapäeval-reedel, siis tegin ise väikese ringi õues. Aga temaga kõndimise eripära on see, et vahel peab tassima ja tõsta ei tohi ma 6 nädalat. Songa tekkimise oht on. 

Üks nüanss veel. PERHi päevakirurgia seinal on silt, et kirurg küll avab lehe kui te soovite, aga ei lõpeta. Et perearst peab lõpetama. Tundub, et see pole päris korrektne. Minu riigipoolne perearst (keda ma pole siiani näinud :)), õigemini õde ütles, et ei, perearst saab vajadusel pikendada, aga ei lõpeta. PERH kirjalikult kinnitas seda, aga minu tööandja palgaarvestusfirma ei näe veel TVLi, sest arst pole kinnitatud. Kuna see on ka minu esimene pikem leht üldse, olen segaduses. Aga ma loodan, et kõik siiski laabub ja see leht igavesti lahti ei jää :D 

Seniks ilusat sügist! Ja ärge kartke, kannatada pole mõtet. Võrreldes opieelse ajaga on elu juba praegu ikka palju mõnusam. Ja see nädal pidźaamas kulus mulle üldises plaanis väga ära. Sain lugeda ja lõputult magada. 

Üks märkus veel - ära teksatega haiglasse mine, need ei pruugi pärast jalga minna. Opi ajal lastakse rindkeresse gaasi, et kaamera saaks tööd teha ja kirurg opereerida. See gaas on kehas ca 72h ja see tähendab, et sa käid ringi nagu pall. Mulle hetkel sobib vaid üks lahke kleit selga :) Noh, et olete hoiatatud või nii :)