Kiki Miki

Aropi muusika ei kuulu stiililt minu lemmikute hulka aga mingi võlu on sellesse “Kiki Mikisse” sisse kirjutatud. Kogemuse ja tunnetuse pealt kirjutatud sõnad, arvaks ma. Kuulasin taas hommikul autos lausa mitu korda ja mälupildid hakkasid jooksma...

“Tamme otsas köiega mind kiiguta
Tuul käib kerest läbi, magu liigutab...”

Ma kasvasin koos tädipojaga, kes oli ca 4a noorem. Ta elas rohkem vanaema juures kui oma kodus, lollusi sai ikka palju tehtud. Meie lähedal oli vana vallamaja krunt. Maja ise põles sõja ajal maani maha aga suured põlispuud olid alles. Keegi oli nende puude otsa vedanud jämeda köie ja sealt sai jumaliku hoo kui hoolega pingutada. Kodus kiigel ei tulnud kuidagi seda mao liigutamise jõnksu sisse, ainult seal köiel!  Teate selline õõnes jõnks kui ülevalt suure hooga alla tuled.

Hiljem kui ma oma esimese auto sain (Mitsubishi Colt 1988), siis see oli olemuselt nii arhailine veel, et tollega andis Järva-Jaani surnuaia juures olevast mäest alla kimades ka natukene seda maojõnksu imiteerida. Ja tädimehe rohelise žiguli luxiga Pada orust läbi sõites samuti... aga tànapäeva autodega enam magu kiigutada ei anna :)

“Võta rätik kivi pealt, kui vabu on
Tantsi porilombi sees, kui sadu on...”

Ahh, need lombid peale suvist vihma! Meil tekkis maja ette teeservas olevasse kraavi alati natukene vett kui vihma sadas. Seal oli heinamaa serv ja pehme pinnas, läks kergesti mudaseks. See tunne kui muda varvaste vahel lirtsus :) Unustamatu! Ja peale äikest kui veel natukene tibutas ja soe oli, siis värskelt màrjas rohus läbimärjana ringi traavida oli kah kuidagi eriti mõnus. Kõik lõhnas ja ärkas!
Ratas oli desna ja käikudest võis vaid unistada.

“Ja rattal polnud käike kiki miki. Ja  kui vihma sadas alla kiki miki. Pole midagi, las kallab kiki miki...”

Meile anti ikka jumalikult palju vabadust!
Ilus lapsepõlv.

Ja geniaalne lugu.

https://www.youtube.com/watch?v=J4CJhOEg0cU&feature=share