neljapäev, 4. juuli 2019

Saaremaa vol 2.

Kuna mul on Saaremaal käsitöötuttavaid, küsisin eelnevalt vihjeid, et mis võiks olla tänapäeval külastamist väärt ja kuhu võiks sõita. Lisaks oli mul omal nimekiri kohtadest, mida soovisin kindlasti näha (uuesti).

Kõigepealt alustame sellest, et Kuressaare kesklinn on endiselt osaliselt üles kaevatud ning niigi ühesuunalisi tänavaid täis linnas autoga liiklemine muutus seetõttu veelgi huvitavamaks :) Miks autoga pisikeses linnas? Vt eelmine postitus. Esivanem oli küll väga tubli aga põlvele ei saanud suurt koormust anda. Natukene liikusin ka omal käel jala aga kui sa tuleb saarele kambakesi, siis ei ole ju ilus seltskonnast pikaks ajaks irduda. Seega tuli proovida jalavaeva võimalusel leevendada. Õnneks on parkimine Kuressaares tasuta ja erilist autorohkust ei täheldanud (kohalikud ilmselt nii ei arva).


Kuulus kaubamaja, mille kohta vanaisa alati ütles, et kui need lätlaste laevad tulevad, on kaubamaja neid täis :D


Kesklinnas nimelt käib "kesklinna kaasajastamine ja renoveerimine". On tekkinud hulgaliselt välikohvikuid, autovaba ala ja purskaev (mida kohalikud kutsuvad lõõpivalt autopesulaks). Onu ütles, et kohalikele ei meeldi. Kuna kõik ei olnud veel valmis, ei saa vast hinnagut veel anda aga minu meelest tundus selline funktsionaalne ja silmale ilus. Pargipingid, lilleamplid, uus sillutis jms. Kui millegi kallal norida, siis kuidagi ootamatu oli  too tumepruun kaubanduskeskus peatänava ääres. Absoluutselt ei meenu, mis seal vanasti oli...


Vabadussõja ausammas 2019

1932



Majutusasutustest võiks eraldi kirjutada. Sellest on vist varemgi blogimaailmas juttu olnud aga no kui check-in on 16.00 ja check-out hiljemalt 12.00, siis mis kolmepäevasest majutusest me räägime? Hinnateema on veel eraldi, mulle tundub juba ammu, et odavam on käia reisil väljaspool Eestit kui Eestis, kuigi siseturismi võiks ju ikka toetada :). Igatahes selle tripi eelarve oli hullem kui 4 päeva Lõuna-Poolas, kus ma elasin 4tärnises hotellis ja mul olid kaks lendu eelarves sees. Ja siis see checkout hiljemalt 12 osutus tegelikkuses tunni võrra varasemaks, kuna meil olid veel eilseks plaanid ja asjad said pakitud 11 paiku. Minu üllatuseks olid samaks kellaajaks kohal ka omanikud, kes tulid telekakaablit vedama... Aga kui me oleksime soovinud olla 12ni? Retooriline küsimus eksole. See oli ka üks ainus asi, mis häiris. Koht ise oli väga ok ja väljapuhkamiseks ideaalne.

Kalapood (nüüd stripiklubi) 2019

Kalapood 1987

Esimeseks õhtuks olulisi plaane ei teinud. Et elame sisse, pakime lahti, sööme ja võimaluste piires jalutame. Kuressaare lossihoov on endiselt ilus. ma mäletasin juba lapsepõlvest korrastatud parke, prügikaste, jms. Kõik õitses ja vohas. Mälestused tulid nagu paisu tagant ja kuidagi tegi see kõik mind kurvaks. Mind ikka siiani üllatab see reaktsioon, ise poleks eales seda aimanud.

2019

1987

Söömas käisime KuKuus ehk Kuresaare kuursaalis. Väga armas koht, väga meeldiv teenindus ja maitsvad toidud. Neil on iga päev värske kala valikus, kuts sai juua ilusast shotiruudulisest kausist ja jahtis ajaviiteks kärbseid. Ruumid olid seest nii ilusad! Ma mäletan, et see seisis pikalt kinnisena, kas see põles või mis seal oli aga lapsepõlves ma sinna kunagi sisse ei pääsenud. Nüüd meenutab see natukene Haapsalut aga Kuressaare oma on terassiga, vaatega lossile. Natukene hämaram üldmulje kui Haapsalus.



Lossi taga on rannaala, liivaga ja puha. Ma mäletan veel aeaga kui see oli paksult kõrkjaid täis ja metsistunud. Sellist ilusat avatud promenaadi nagu nüüd nende spaade ees on, vaatega merele siis veel ei olnud. Ilus. Taas paik, kus oleks olnud tore pikalt kõndida aga kumbki minu kaaslastest selleks soovi ei avaldanud :) Rosin oli sõidust suht väsinud ja pisut kurnatud ka, ikkagi esimest korda praamil ja nii pikalt autos. Arusaadav ligi 9aastase koera puhul.

Enne linna jõudmist käisime ju ka veel Muhu muuseumis. Mind muidugi huvitas ennekõike käsitöö osa aga pilet (sulas) kehtis kõikjal, seega vaatasime kogu kompleksi üle ja tegime hulgaliselt ülesvõtteid. Esimene päev oli suhteliselt lämbe ja kuum, koer sai pisut vatti aga pidas ilusti vastu. Peatuda tuli ka Orissaares (meil on peresisene kalossinali seoses Orissaare kaubamajaga) ning Valjalas.

Rosin Koguva küla kotas

Muhu muuseumis

Kui saartel on soov ringi sõita, tasub sularaha varuda. Kaardimaksevõimalusi on palju aga mitte igal pool. Nt Muhu muuseumis on sularahas ainult võimalik arveldada. Söögikohtades oli valdavalt siiski kaardimaksed olemas aga kiu tahtsid nänni osta (käsitöövärki või suveniire :) ), siis enamasti pidi maksma sulas.

Teisel päeval külastasime onuga (kes elab Saaremaal juba 39aastat) Kudjape surnuaeda, kuhu on maetud mu vanaisa ja vanaema. Nad on kõik põlised siitkandi inimesed aga kolisid 1980ndatel alguses Tallinnasse ja siis juba Saaremaale. Sinna on nad ka maetud. Tsaariaegsete puude alla.

Seejärel oli plaan sõita Sõrve suunas, Rootsi-poolset teed mööda sinna (tore rannikuala, kadakane ja kivitornidega) ja teistpidi tagasi. Lõuna oli planeeritud Anseküla Teelistemajja. Sõrve oli väga kena, tuletorni saab nüüd sisse ja rahvas kasutas võimalust hoolega. Külastuskeskuses oli näitus Eesti tuletornidest (maketid, tutvustus). Seal oli ka kenasti toimiv kaardimakse. Kohe kõrval on paar söögikohta ning käsitöökeskus.

Sõrve majakast

Eraldi tahaks kiita Anseküla Teelistemaja. Küll see oli üks armas koht! Ja need toidud, appikene, ma pole juba ammu nii maitsvat kodust sööki söönud. Rosin lubati ka sisse ("ta ei tundu just murjaloom olevat") ja toodi loomakesele juua. Meil aga juhtus seal intsident ka. Nimelt pääses sisse üks hulkurkass, kes koera ei peljanud ja tuli laua alt vaikselt uudistama. Ema märkas õigel hetkel ja ma sain veel rihmast kinni ning naaberlauda hoiatatud. Kes shotlase haukumist teab, see kujutab ette, kuidas see vaikses kambris kõlab. Igatahes mittemurdjalooma maine oli rikutut. Ps. Kass jäi siiski ellu ja pages kiirelt. Naaberlauast proua aga ehmatas end kaameks ja käis varsti pärast intsidenti tualetis. Loodame, et terviseriket siiski ei toimunud...
Aga jah, kui te olete sealkandis ja soovite korralikku lõunasööki, siis minge kindasti sinna sööma. Imeilus maja, lahke pererahvas! Kaardimaksed.

Ootab juua

Sealt sõitsime edasi Lümanda suunas. Lümandas on ka söögikoht, pisike käsitööpoekene  ning lubjapark. See oli vist esimene koht, kus ma nägin kohaliku lammaste villast kedratud lõnga müügil (muidugi ma ostsin). Mitte kuskil mujal ma lõnga müügil ei näinud, kuigi Kuresaares oli lausa mitu käsitööpoodi. Isegi Rowanit oleks saanud osta ja pätisusside pealseid koos tikkimisniitidega.Lümandas oli ka kaardimakse.  Lubjaparki me ei läinud, sest aeg oli hiline juba ning matkajatest oli meil tol hetkel puudus käes.

Õhtu lõppes Borodino leiva otsingutega. Vanasti tuli käia leivatööstuse poest uurimas, kas värsket leiba on. Tänapäeval lähed suurde kaubanduskeskusesse ja uurid sealt. Ja ikka ei vea, alles järmisel hommikul Selverist sain värske Borodino. Ma olen üsna kindel, et seda müüakse ka Tallinnas. Tänapäeval on see nii tüüpiline. Muhu leiba nad müüsid igal pool. Aga see on nagu omamoodi traditsioon juba, et isegi kui väga ei maitse, ikka tuleb osta ja eks ta söödud saab ka :D


Viimaseks päevaks oli planeeritud turg, natukene kesklinna, seejärel Angla tuulikud, Karja kirik ja Pöide.  Anglas olid piletid sularaha eest. Söögikoht ja mõistlikud tualetid ning siis tuulikute park. Pisike koduloomapark ka, kus jänesed, haned, kalkunid, kitsed. Rosinale meeldisid väga kalkunid, eriti see kludisev hääl. Ta vaatas neid üllatavalt vaikselt, keerutas vaid pead ja ei tahtnud ära tulla. Ma imestasin, et meid koeraga üldse lubati. Aga koeri oli seal palju, külastajate omi. Ja taas hulgaliselt lätlasi, leedukaid.

Angla tuulikud. Karja kirik ja Pöide kirik
Rosin ja kalkunid.

Üldiselt on distantsid saarel suhteliselt mõistlikud aga palju on metsloomi. Ma ei mäleta, et mul oleks siin nii sageli kitsed teed ületanud kui Saaremaal. Õnnelikud kohtumised olid aga ehmatavad siiski. Ja Saaremaal on paksud metsad! Mandriga võrreldes ikka nagu vanasti, pikad sõidud metsavahel. Lisaks loomakarjad, nad kasvatavad veel lehmi ja lambaid. Me sõitsime siit Virtsuni nii, et ema täheldas vaid üht keskmist lehmakarja.

Praamid olid väga OK ja kõik sujus tõrgeteta. Mul oli bronn mõlemal suunal. Kõik on nii high tech nüüd, süsteem loeb autonumbrit ja suunab sind rajale. Sealt sõidad otse praamile, kus personal sätib parkima. Masse ei olnud veel, koeraga probleemi ei tekkinud. Loom natukene närveeris aga kui teisi ka nägi ja süles sai olla, siis polnud hullu. Minnes tutvusime ühe Saksa prouaga, kel oli kaasas kääbustaks. 4aastane poiss, reisisid karavaniga. Ema oli Saaremaalt pärit ja käivad igal aastal. Hästi tore pere. Ja nii rahulikku taksi mäletan ma vaid oma lapsepõlvest, mil tädimehe töökaaslane, metsavaht omas kahte jahilooma. Nood olid tavaoludes nagu kaks laiska vorsti. Elavnesid aga siis kui metsa jahile mindi. Instinkid töökorras ja iseloom veel rikkumata, siinkandis näeb selliseid jube harva.



Regula, 2019

Koguva 1987

Mida veel soovitada neile, kes plaanivad Saarde sõita? eks oleneb ajast, kauaks saarel olla. Mul õnnestus seekord mitte üleplaneerida ja ajakava oli väga mõistlik. Avastasin uue vidina - tarktee rakendus. Arvestab reaalsed teetööd sisse, annab ülevaate liiklustihedusest jne. Mul oli see abiks, kuna bronnid mõlemal suunal seadsid oma piirid.Kindlasti on väga palju paiku, kuhu veel minna. Minul oli just selline ring ja natuke nostalgiat lisaks. Lossi oleks vast ka soovinud aga aega enam ei jäänud ja ma olen seal mitu korda käinud ka.

Ma hetkel isegi ei tea, kas ma tahaksin veel tagasi. Võibolla taas mõne aasta pärast ehk. Pidevast roolisolemisest ja ilmselt ka vastutusest tekkis õhtuks suur väsimus, mõlemal päeval. Suhtlusest kerge üleküllus veel lisaks, ma vist ikka armastan üksi kulgeda rohkem aga vahel on ka selliseid sõite vaja. Vanainimene oli rahul ja eks tal on ka nüüd muljeid, mida jagada. Nii harva kui teda kodust välja saab meelitada, kuidagi nii magus on see nelja seina vahel istumine vanadel :)

Kui aga siiski minna, siis vast ainult linna ja sel juhul süvitsi. Saaremaal olles ei ütle kohalik Kuressaare, vaid ikka linn :) Ja külalised tulevad neile mandrilt ja elu kestab ikka kuni surmani, ega muud valikut pole :)

Kohustuslik toolipilt Kuursaali taga oleval toolil. Kannatlik reisisell.

2 kommentaari:

  1. Ma selle postituse alla kommenteerin seda, et mulle hullult meeldivad enne- praegu fotod.
    tagantjärele kahetsen, et on neid nii vähe. Kes see taipas toona pildistada kohti. Ikka inimesi ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Selle eest pean ma tänama oma isa, kes utsitas mind korralikult pildistama. Objekte, häid nurki ja kompositsiooni valima. Need esimesed on minu esimese smenaga tehtud pildid.

      Kustuta