Niisama

Meil ei juhtu midagi põnevat hetkel. Ses mõttes on õigus neil, kes ütlevad, et kahe koeraga saab rohkem nalja. Mis ei tähenda, et ühega ka igav oleks. Aga mõned seigad siiski jagamiseks leiab.

Hommikune jalutuskäik. Tuleb naabermajast proua ja küsib: "kus teine kutsu siis on?"
Räägin, et oli vana ja suri ära. "Kas tal üksi igav ei ole?" Ütlen, et ei, sugugi mitte.

Kusjuures keegi pole märganud, et noorem koer vahepeal "vahetunud" on.
Vaat sulle naabrivalvet, loevad tüki kaupa aga näkku ei vaata keegi.

***

Iga kord kui me õuest tuleme, jääb Rosin esikusse ootama, et tal käpad puhtaks tehtaks. Isegi siis kui väljas on olnud kõva miinuskraad ja puhas lumi. Võtan siis räti, puhastan moepärast käpad ära ja kutsik kappab rõõmsalt tuppa.

***
Õhtul kui ma sohvale end mugavalt istuma sean, vaatab mulle otsa selline nägu ja ootab, millal sülle saaks. Kannatlikult. Kui lõpuks lubatakse, siis pressib end raamatu alla või lõngakerade vahele, olenevalt sellest, mida ma hetkel teen.