Nüüd on koerakene meil elanud 3 nädalat ja kenakesti kohanenud. Sisuliselt kohanes juba esimese nädala lõpuks ning on meile kõigile sügavale hinge pugenud. Ilmnevad lahedad käitumisnüansid - õpitud ja iseloomust tulenevad, mis ainult lisavad plusspügalaid nunnumeetrile. Natukene on selles ohtu ka nt ärahellitamisele aga eks me ürita end ohjata. Nalja saab, tore on ja avastamisrõõmu jagub.
Sarnasusi? No natuke ikka on, kuigi ma proovin mitte võrrelda ja võtta teda sellisena nagu ta on - unikaalne Rosin :) Aga vahel ikka tuletab mõni koomiline seik meelde Suskat ja on mõned detailid, mis oleks nagu Blacky pealt kopeeritud. Aga enamik on siiski täiesti erinevad ja ainuomased Rosinale.
Nt söömine. Ta on suuteline terve kausi ümbruse täis ilastama ning peale pidulikku söömaaega tuleb korjata kausist välja lennanud krõbusid vahel kuni poole meetri kauguselt. Söögijärgne põrandapesu on ka suht mõistlik mõte. Ma ei tea, kuidas ta seda teeb. Isegi mutikene, kellel on 24h ööpäevas nälg, ei saa sellepärast korralikult söödud, sest on vaja vahtida, kuidas teine sööb ja uurida, kas jääb midagi järele või kukub lähistele. Mistõttu ei saa ka Rosin korralikult süüa, sest tal on omakorda vaja passida, et B vargile ei tuleks ja valvata kiivalt, et ükski krõbu kaduma ei saaks. Kaks patrullkoera! Õnneks see rivaalitsemine ei ole pahatahtliku alatooniga ega lõppe tülidega, vaid see käib asja juurde. Nii igaks juhuks, ülbamise mõttes või nii.
 |
| Mina küll ei tea, mismoodi need krõbud kausist välja said.... |
Joob koerapreili nagu tõeline kutsikas, keelega lätsutades. Alguses arvas, et ka joogikauss on ainult tema oma aga selle tegi B kiiresti selgeks, et nii ei lähe. Kui joome, siis koos või muidu mina joon kõik ära ja sulle ei jäta midagi. Nüüd joovad koos ja keegi ei kobise.
Õue?! Jeee! Muidu üdini rahulik loom oleks nagu üles keeratud kui selgub, et õue saab. Teeb ringe ümber enda, traageldab esiku ja minu vahet, et no tee juba kiiremini, no kas me nüüd lähme. Siis järsku meenub, et tuleb viisakas olla ja istudes oodata, et vanust juba nii palju küll, et väheke soliidsemalt käituda. Istub siis potsti maha ja jääb ootama aga kaua ei suuda paigal olla, sest rõõm õueminekust on nii suur. Armastab väga jalutada ning pikad tuurid ei ole mingi probleem. Nii et mul on taas koer, kes armastab pikki matku :) B kõndis ka vanasti meelsasti ja pikalt aga nüüd enam mitte. Kui tuju parem, siis nõustub nii umbes korra nädalas koolimaja-ringiga aga muidu on ikka tükk tegemist, et teda kasvõi maja taha korraks saada. Ei taha ja ei tule, mitte mingil juhul!
Kui vahel Bl öö ja päev sassis on ning tuleb koos perenaisega keset ööd õue joosta, on Rosin kambajõmmina alati kaasas. Mis siis, et omal häda ei ole! Ikka tuleb kaasa pressida, kes teab, kuhu minek ja äkki on põnev. See pidev sabas sörkimine hakkab vähemaks jääma, alguses tuli kaasa isegi tualetti :D Nüüd juba usaldab ja piilub eemalt.Kui B "vannis" käib, passib ukse taga ja ohkab südamest.
Vahel on selle kaasatrügimisega nii agar, et juhtub apsakaid ka. Hiljuti küsis B õue just siis kui minul oli sugulasega kõne pooleli. Õpetasin teda pisut, kuidas arvutis üht ja teist toimetada ning tähelepanu oli kõnel. Et Bd vaigistada, hakkasin talle rihma kaela panema. Samal hetkel kui esikunagist jopet olin haaramas, kostus selja tagant tõsine "mhhhhhh". Ma olin automaatselt pannud rihma kaela Rosinale, kes oli muidugi kohe kohal ja valmis minema, kasvõi kahe eest. Ja see vihastas mutti muidugi hingepõhjani! Küsi ja küsi, õue ei saa ja siis kui lõpuks tõuseb sealt sohvalt, siis võtab ka vale koera. Õudne inimene!
Magamisest. Pesadest tuleb kõik pehme küljealune (mida B väga armastab) välja kraapida ja siis askeetlikult end magama sättida, soovitavalt väljasirutatult. Kui väsimus on väga suur, magatakse oma pesas. Kui mitte, siis tullakse voodisse jalgade juurde pikutama. Uni on sügav ja vaikne, hommikune ärkamine lõbus! Heas tujus tuleb ussina vääneldes nihverdada end perenaise juurde ja siis häälekalt seletada midagi. Ta jutustab üsna sama moodi kui B seda on teinud. Suskal sellist kommet polnud. Isegi kui pessa keeratakse, siis tuleb häälega lasta "toss" välja nagu 100-aastane vanur. B on seda alati teinud ja see on nii koomiline olnud. Nüüd on mul kaks ägisejat, vahel lasevad korda-mööda teine teises korteri otsas.
Hiljuti olid koerad ka mõned tunnid maal ema juures hoida. Ema pärast rääkis läbi naeru, et kamandas tema kutsiku köögist välja ja asus pead pesema. Meil on suur taluköök seinaga eraldatud aga akna juurest on ava. Peseb siis ema pead ja järsku vaatab, et keegi kapuutsis mees vahib akna taga. No silmad märjad ka ja nägemine häiritud. Selgus, et kutsik oli end pressinud elutoa poolsest otsast aknalauale ning passis siis läbi ava, et mis ema teeb. Inimest ei saa ju ometi jätta üksi, äkki teeb veel lollusi. Nii et nalja meil saab :D
B on väga rahumeelne kaaslane. Vahel käiakse ta kõrvu lakkumas ja üritatakse külje alla pugeda aga mutikene ei võta vedu. Samas ei prööka ka, vaid soliidselt hoiab distantsi ning eemaldub. Ikkagi tema eas ei sobi enam kisa tõsta ja eks kutsik õpib tasapisi. Muidugi kihk oleks suur pisut nässerdada ja mängida aga kui ei saa, siis ei saa.
 |
| Blacky - vanusele kohaselt soliidne kaaslane |
Nii armsasti kirjutatud, tore, et nad sul seal kahekesi mässavad. Ja sarnasusi leiab, Rosina tegemistes viskab tihtipeale samu liine Timmuga, sama söögikultuur, sama õuemineku rõõmutants, sama voodisjutustamine ja sügav ohkamine
VastaKustuta